Selle autori poolt: Lon Rider

Sulgesin Swedpanga konto.

Kolm ja pool nädalat reisi lõpust ning viimasest sissekandest möödas.
Teataval määral on hall argipäev taaskord uksest sisse ramminud, teataval määral on soov sellele visalt vastu panna.
Eurode eest pole veel ühtegi ostu teinud. Olen kasutanud kroone ja kui nendega maksta pole õnnestunud, olen käiku lasknud oma kopra- ja sooblinahad + mul on veel hunnik Maapanga aktsiaid vanast heast ajast. Nendega, usun vean suveni lõdvalt välja, siis vaatab mis saab.

Google Analytics mis mu blogil peal oli/on, annab viimase viie kuu külaliste arvuks pea 3800 patsienti. Päevane minimaalne lugejate arv oli 13 ja suurim saavutus 50 patsiendi tähelepanu mis ehk polegi nii halb näitaja arvestades et reklaami kui sellist ma kuskil ei teinud.
Sõpradelt kellega pärast reisi kohtunud olen ning shedöövrit mõne sõnaga ka puudutanud - olen saanud pelgalt positiivset tagasisidet ent olgem ausad - kui ei meeldi, tehke ise siis paremini.

Alatine pisut muigama ajav sektor on muidugi keywords´ide ehk võtmesõnade osakond - märksõnad mis on kuuglisse sisse löödud ning mille abil on tee blogini leitud. Järgnevalt siis neist paari sõnaga.
Kokku on kasutatud otsinguks 212 sõna/väljendit ning esikolmik pole midagi ulmelist:

1. testineisen tsaina
2. testinationtsaina
3. tsaina

Kui aga edasi vaadata, läheb pisut lõbusamaks ning järgnevalt tooksin ära mõned koloriitsemad vaimuvälgatused:

29. estonian fuck
34. keppi
38. milline tuntud riik on tallinnast umbes 5000 km kaugusel
47. "grossika rent"
73. emukasvatajad eestis ( ? - toim. )
81. fuck the police eesti
82. giidi suurimad vead
104. ilus tagumik täna õhtuks ( ????? - toim. )
119. kollane ameerika hani
127. kui palju maksavad moskva olümpiamängude suveniirid ( ?? - toim. )
132. lapse soo ennustamine
157. nägin alasti naist
167. rendi rong
186. türakari
196. väikelinna elu miinused
205. why finnish police fucking with estonians

Loodetavasti kõik otsijad leidsid oma küsimustele vastused ning lahkusid rahulolevatena.

• pealkirjas toodud poiss-lapse nimega teed mu blogisse ei leitud ent fännide träffik algab peale tõenäoliselt NÜÜD.

Õnne ka neile armuvalus tütarlastele.

Jep. Mäng hakkab läbi saama.
Viimased tunnid, viimased hetked enne kammpäkki laiatusse Euroliitu.
Midagi võidad, midagi kaotad nagu alati mängu puhul.

Tänase päeva skedzul sekretäri saadetud faksi põhjal peaks olema järgmine:

15.05 IST üles
18.00 RIX alla
19.35 RIX üles
20.30 TLL ja Lennu-jaam alla
20.37 tsumadan kaenlasse
20.45 Lennu-jaama pressikonverents
21.03 CNNi otse/live intervjuu
21.22 AK otse-eetris
22.14 õhtusöök Presidendiga
23.40 Kroonika seksikamate valimine ( Metroseksuaalide I koht ja Keimeeste III )
02.12 tantsud tähtedega
02.23 krimi
02.25 uued tantsud tähtedega
03.12.10 - 03.13.30 teadagi mis
03.13.35 sliip

12-tunnine tööpäev/öö.

Kahte kontinenti ühendav sild

Veevalaja

Euroopa jääb seljataha

Puht tehniliselt võttes sai täna teistkordselt selle reisi jooksul Aasias ära käidud.
Olgugi et sinna pääseks ka mööda maismaad ehk üle suure silla on lihtsaim viis kontinendi vahetuseks siiski laevatee. Bosporuse väin peaks mäletamist mööda kitsaimast kohast ca. 700 m lai olema ning laevaga ülesõit kestab suurusjärgus pool tundi. Kuna aluseid väljub iga natukese aja tagant ning need moodustavad osa linna transpordisõlmest, on ka hind mõistlik ehk turvaväravast vajamineva zetooni saab muretseda sama hinna eest millega ka trammisõitu tehes - 1.75 liiri ehk suurusjärgus 1.20 USD .
Linna aasia-poolel oli vaadata küll vähem ent kevadet lendles õhus samamoodi.

Nagu märgata, hakkab kirjutamiseind vaikselt vaibuma ent ega midagi väga põrutavat pole ka raporteerida.
Viimastel päevadel olen tempo taaskord täiesti nulli tõmmanud ning valmistunud jällenägemiseks Euroopa Liidu piiritu kodumaaga.
Homne plaan näeb ette küll veel korra Aasias ära käia ehk Posporuse väina teisel pool ent peale seda on keim ouver.
Olles vaid loetud päevad Istanbulis veetnud, on mõistagi raske mingeid põhjapanevaid järeldusi nii maast kui rahvast teha ent mõned siiski.
Türklased, sarnaselt eelmisele riigile, tunduvad olevat äärmiselt külalislahked. Nende väheste kujunenud kontaktide põhjal julgen küll seda väita sest emotsioonid on olnud vaid positiivsed.
Edasi, Istanbul ise on ikkagi täielikult euroopa linn ühes selle plusside ja miinustega ning raske on öelda kumb pool kumma üles kaalub. Turvalisus on ok ent turvalisus antud kontekstis tähendab ka igavust. Usun et vere ninast välja saamiseks peab päris suuri jõupingutusi tegema vs. eelmises peatuspaigas oleks see pelk vormistamise vaev olnud.
Edasi, kohalikke macho´sid on vähem kui arvasin et on. Olles vägagi teadlik ( ka ) eesti naiste siinsetest sekstrippidest, ootasin ehk pisut ürgsemat üldpilti ent ei - metroseksuaale täis.
Edasi, türgi naised mõne üksiku erandiga pole maailma kauneimad ent olgem ausad - iraani naised tõstsid lati ikka niivõrd kõrgele et nõrgematel hakkab pea ringi käima. Samas taaskord - tõenäoliselt piisavalt kaunid kohalike meeste silmis.
Edasi,hinnatase on muidugi pisut kõrgem kui millega ma üldjuhul viimased neli kuud kokku puutunud olen ent nagu mainisin - oleme ju otsaga juba Vanas Maailmas.

Lõppu foto vennast, kelle käe alt ma täna läbi käisin. Vana kooli habemeajajate vastu on mul alatine respekt olnud ning olen pea alati võimaluse avanedes ka nende teenuseid kasutanud. Teinekord suudavad nad siiski veel meesturisti ka üllatada nagu näiteks tänane teenindaja kes välgumihkliga allakirjutanu ( ütleks ise olematuid ) kõrvakarvu kõrvetas.

Sevilla, ptüi, Istanbuli habemeajaja

" Mani daa, Istanbul kuud. Mani nõu, Istanbul nõu kuud. "
Niimoodi võttis riigi suurimas ning mõjuvõimsama linnas valitseva olukorra kokku öine taksojuht kui temaga majutusasutuse poole sõitsin. Oli neljapäev ja kell näitas neljandat öötundi kui lõpuks Teheran´i bussiga linna jõudsime ning iga roju oma koju minema hakkas.
Alguses tekitas pisut segadust taksojuhi poolt küsitud sõiduhind ca. kolmekildisele distantsile mis tema sõnade järgi oli " faiv-ten lira " ning turisti imestades kuidas saab kolm kilti 50 liir´i maksta ( ca. 35 USD ) jõudsime pärast mitmeid ülepärimisi selgusele et faiv-ten tähendab meil ikkagi 15 liir´i.
Olgugi et riigi pealinnaks on keskosas paiknev Ankara, on tähtsaim finants- ja kaubavahetuskeskus juba iidsetest aegadest Posporuse väina ääres paiknev Istanbul, kunagine Konstantinoopol. Olles ajalooliselt kunagi ka maailma suurim linn olnud, öeldakse nüüdseks elanike arvuks suurusjärk 12 miljonit.
Istanbul on teatavasti üks kahest maailmas olevast linnast mis samaaegselt kahel kontinendil paikneb. Teine on teatavasti väikelinn Rapla ent kui Rapla ühendab omavahel Lõuna-Ameerikat ja Aafrikat, siis Istanbuli osaks jääb Euroopa ja Aasia liitmine.
Linn oli eelmisel aastal koos sakslaste Essen´i ja ungarlaste Pecs´iga Euroopa kultuuripealinnaks ning selles suhtes saan reisi lõpuks hea võrdlusmomendi mil lendan eelmisest kultuuripealinnast selle aasta Tallinn´a.
Nagu juba mainitud sai, oli Konstantinoopol kunagi maailma suurim kaubasadam ning shoppamine pole ka nüüdseks oma aktuaalsust kaotanud. Praegugi on käimas 40-päevane ostufestival mis on arvukalt ostuhulle ka teistest maadest kohale toonud.
Ilm on kevadine, sooja päeviti tõenäoliselt juba +15.
Kõvemad mehed panevad juba shortsidele rõhku, allakirjutanu on siiski veel äraootaval seisukohal.

Mul pole oma listi rahvaste külalislahkuse kohta ent suhteliselt raske oleks iraanlaste rosinasilmadesse vaadata ning neile aru anda, miks nad top-3st välja jäetud on.
Aga kelle ma sealt siis välja jätan ? Hispaanlased ? Venelased ? Ukrainlased ? Bulgaarlased ? ( Väikese mööndusega ikkagi ka ) eestlased ?
Soe vastuvõtt mis mulle möödunud nädala jooksul osaks sai - ületas mingil hetkel küll igasuguse mõistlikuse piiri. Tulin juba bussis sellele mõttele ent olen veelgi seda meelt et Iraan´i riigijuhtidel tuleks sellise bussireisi kohta kus alguses on kõik teineteisele võõrad ent kahe päevaga kasvatakse õdedeks-vendadeks läbi ühislaulmise/-tantsimise ning oma söögi jagamise; tuleks sellise reisi kohta klipp teha ja oma riiki sellega maailmale tutvustada, mitte lasta lääne meedial taaskord mingit saasta kokku kirjutada.
Arvesse tuleb veel võtta sedagi et kogu see trall toimus ilma mingi ( riigis keelu all oleva ) alkohooli mõjuta sest esimesed õlled korgiti lahti alles siis kui pool päeva Türgi teid mõõtnud olime ning ühe väikelinna Efes Pilsen´i pruulikojas peatuse tegime.
Aga ei.
Mingil hetkel tundus et riik teeb ise kõik selleks et need viimasedki mohikaanlastest turistid eemale peletada. Sest palju neid minusuguseid hulle ikka on, kes sellise riigi piiridest sissepoole minna soovivad ja mis seal salata - pahatihti ka julgevad. Vastus on et väga vähesed.
Seda enam tuleks positiivset ajupesu laiemale üldsusele pakkuda.
Aga taaskord ei.
Loomulikult on riigil palju muidki ülesandeid ent kas tõesti on siis paari elementaarset asja niivõrd raske teha. Nagu kirjutasin, otsisin esimesel päeval viis tundi linnakaarti taga ning lõpuks selle leides olen isegi praegu veel seda meelt et kätte sattus linna ainukene inglisekeelne variant. Ühelgi järgnevatest päevadest teisi nimelt silma ei hakanud. Kaart on hädavajalik sest olgugi et enamus nimesid on pärsia keeles - tuleb valitsuse tunnustuseks vähemalt niipalju kiitust avaldada et tänavanimed ja metroojaamad on kakskeelselt kirja pandud. Ja see uskuge - on suur asi.
Teiseks, nagu olen eelnevalt maininud, pärineb inimene ju otseselt hamstrist ning ühes sellega on kaasa saanud kogumismaania mis meis igasühes avaldub erinevat moodi.
Mina näiteks kogun külmikumagneteid ning üritan neid igast maast kaasa osta ent Teheran´i oli ka see võimatu. Kolm päeva käisin ringi ning otsisin soovituste järgi sellistest kauplustest ja piirkondadest kus neid oleks pidanud leiduma ent taaskord ei. Mingeid magnetist porgandeid ja kaalikaid oleks olnud ent riigi enda sümboolikaga ei. Kas tõesti on neid niivõrd raske siis mingi kogus valmistada ?
Nagu kirjutasin, oli mul esimestel päevadel paar intsidenti mil ilma mingi põhjuseta sain vaenuliku suhtumise osaliseks ning olen veel ka seda meelt et teenimatult. Suhteliselt raske on end kaitsta kui mõnda asutusse sisenedes saad kaela pärsiakeelse sõimuvalangu kust ainukesed aimatavalt tuttavlikud sõnad on amerika, amerika. Pisut raske on oma kahvatut ihu ja üleüldist eksistentsi seletada kui süüdistustest aru ei saa.
Näitab see eelkõige seda et sõimav inimene on harimatu ning et ta vimm sinise passiga suurrahva vastu on juba pikemat aega sees elanud otsides väljapääsu ja nüüd siis leiti ohver. Vaevalt ka tavaline ameerikamaalane ( kui neid vaid maale päästetekse ) oma käitumisega sellist viha ära teeniks ent vähemalt saaksid nad selle eest et järjest ja järjest lolle riigijuhte taasvalivad.

Iraanlased ise on aga tõesti suure ja lahke südamega varustatud ning tundus muidugi ülekohtune sellel riigile vaid nädal pühendada ja seegi vaid pealinna müüride vahel mööda saata. Arvestades, kuivõrd palju mäletamist mööda maailma pindalalt 17ndal riigil pakkuda on, oli see kuritegu ent näitab taaskord vaid ühte asja - Tuleb Minna Tagasi.

Põhimõttelise ateistina olen mõistagi ka seda meelt et olgu usk kuivõrd tahes määrava tähtsusega riigi ühiskonnas sees, elame siiski 21. sajandis ning mõned asjad võiksid siiski ka lõpuks ometi muutuda.
Nähes kuivõrd õnnelikult, jõudnud bussiga Türgi riigipiirist üle iraagi naised oma kammitsad pearätikute näol vabastasid, kaunid juuksed lehvima lõid ning lõpuks ometi naeratuse näole võlusid - võiks öelda et ühiskond on nihkes.

Suur Juht ja Õpetaja Uljanov on lisaks muudele surematutele postulaatidele ükskord ette võtnud asjad ka armastuses paika panna.
Lisaks tõdemusele et armastuse ülim vorm on mõistagi tunnetepuhang partei vastu, on ta tõdenud et inimestevahelistes sügavates tunnetes liigutakse sellistes sfäärides et puhtaim armastuse vorm saab valitseda vaid kahe mehe vahel.

Seda et mehed ka kõiges muus - poeesias, kirjanduses, maalikunstis, kasvõi kokanduses - paremad on, pole mul vajadust hakata üle kordama.
Tantsimisest mõistagi rääkimata.

Või noh ... ok:

Apndtaun änd ap agen.
Lõpuks 39-tunniseks kujunenud bussireis sisaldas nii otseses kui kujundlikus mõttes üla-ja alamägesid ent domineerima nagu alati, jäid esimesed.
Teisipäeva pärastlõunaks ajasin end bussijaama ning jäin huviga ootama, milline eesootava bussireisi traspordivahend olema saab, sest jutte olin kuulnud mitmeid sinnani välja et tasuks tegelikult ainult piirini sõita ning Türgi poolelt nende tasemel transpordivahendi vastu vahetada.
Tegelikkus osutus taaskord kartustest roosilisemaks sest ette vuras hinnanguliselt mõne aasta vanune Scania firmamärki kandev sõiduvahend, mis sarnaselt Malaisia kaugsõidubussidele sisaldas 32 kohta ehk samamoodi ühel pool vahekäiku kaks istet ja teisel ühene mugav ning ruumikas tagumikualune.

Kahepäevase sõidu tõi teieni Adidas

Suhteliselt täpselt välja ning pärast tunnist pealinna ummikutes ukerdamist saime linna piiridest välja. Reisisaatja võttis ( tõenäoliselt traditsiooniliselt ) koheselt pinged maha ning palus kõigil nii end kui reisi eesmärki tutvustada. Kuna olin ainuke võõramaalane, sai Mr. Kaido kogu selle 39-tunnise teekonna jooksul muidugi erilise tähelepanu osaliseks.
Peale tutvustust tõmmati trall täiel pöördel käima ning ühistantsimine/- laulmine bussi vahekäigus ei tahtnud kahel järgneval päeval lõppeda. Olles kuulnud loost paar esimest takti - oli kergemasordine horror juba valmis ning tuleb ausalt tunnistada - inimeste emotsionaalsus jättis allakirjutanusse kustumatu elamuse. Kahjutundega tuleb ainult nentida et mingi imeliku nipiga õnnestus kaamera aku tühjaks saada ning väga palju väga häid shotte võtmata.

Kaamerasilma poolt tabatud ülehelikiirusel liikuv meeskodanik

Ööseks kella poole kaheks olime Türgi piiril ning siis said jamad alguse. Mul endal läks valutult piiriformaalsuste läbimine ning hinnanguliselt veerand tunniga olin uues riigis. Teistel läks pisut kauem aega ent said samamoodi mingi ajaga üle ent buss muudkui viibis ja viibis. Lõpuks tuli ka buss üle ning kobisime oma kodinatega peale ent taaskord saabusid türgipoolsed piirivalvurid, lõid kogu rahva maha ning buss uuesti kontrolli. Lõpuks jäigi arusaamatuks, milles konkreetselt probleem oli - kas hunnikus suitsublokkides mida bussijuhid Türki üritasid smugeldada ning mida igale reisijale kel endal polnud, proovisid kaasa anda ( minu versioon ) või bussijuhtide enda variant et nende tagumikud võeti lihtsalt naabriviha tõttu ette ( ametlik versioon ). Igal juhul, istunud kuus ( !!! ) tundi piiril, saime alles hommikul poole kaheksast minema ja reisijate & bussijuhtide vahelises pärsiakeelses sõnavahetuses tõenäoliselt väljendeid ei valitud.

Läks natuke aega mööda, vaenulikud tunded jahtusid ning tants käis vahekäigus jälle.
Türgi poolel nägi selle talve esimese lume ka ära kuna asusime siiski pea 2 km kõrgusel merepinnast. Ja mitte ainult. Lund oli niivõrd metsikult et tee-äärsed suured hanged ning teel endal lebav lobjakas põhjustas sündmuskohtadest möödasõidul nähtud kolme bussi väljasõidu + ühe kahe bussi vahelise tagant sissesõidu.

See lumi oli lapsemäng võrreldes tegelikult valitsenud oludega

Meie bussijuhtidel oli vähemalt niipalju mõistust peas et ülearu palju ei kupanud ehkki paar kahtlasevõitu möödasõitu oleks võinud olemata olla.
Järgnes kogu päeva kestev Türgi Aasia-poolses põhjaosas sõitmist ning täna öösel kell 03.37 ületasime Posporuse väina tuues Ida-Saksa meesturisti taaskordselt, üle neljakuulise vaheaja järel - Euroopasse tagasi.