Testineisen Tsaina

Eile edasisõiduks bussipiletit ostes selgus et piletihinnaks oli 5 USD ehkki maad kahe linna vahel vaid 93 km. Ja 5 USD siinse maa kohta on päris palju 93 km eest, arvestades et Sihanoukville´st Battambang´i oleks 520 km odavaimal juhul 8 USD maksnud.
Kuna Kampong Chhnang´ist Pursat´i otse busse ei välju ( küll aga arusaamist mööda mikrokaid mis puupüsti ja rohkemgi täis tuubitakse ), oli ainsaks variandiks Phnom Penh´ist põhjapoole väljuvad liinid ning müüja seletuste kohaselt on hind sama, sõidad pealinnast Kampong Chhnang´i või Pursat´i - kohti hoitakse sulle samamoodi sest seisjaid bussi ei võeta.
Ok, kõlas suhteliselt loogiliselt valganaha kõrvadele ehkki kogu tõde tõenäoliselt kuulda ei saanud.
Oli mis oli, hommikul kell 10 linnas peatunud bussile kohad saime ning pooleteist tunni pärast ennast uues kohas leidsime.
Pursat ei kuulu maailma suurimate turistiobjektide Top-5 hulka ent vahepeatuseks sobib ideaalselt - vähemalt allakirjutanu on seda meelt.
Enne siiajõudmist otsisin pisut infot teiste reisijate blogidest ning ühtegi eestikeelset silma ei hakanud. Küll leidsin aga ühe inglise paari, Mark ja Callie muljed pisut enam kui paar nädalat tagasi ning need just positiivsusega ei hiilanud, tsiteerin:

" When we arrived we found a guesthouse which charged $5 (£3.25) a night for a room with a double bed, fan and hot shower which was fine. It was only after dumping our stuff and going back downstairs that we realised we'd checked into a brothel. The only thing the guesthouse sold in the reception was condoms and there were loads of young girls hanging around draped over furniture. Good one!

We bought a couple of cans of beer (2,000 riel/30p each) from a lady with a cooler full of ice and drinks and go back to our brothel for the night and both admit that we don't like Pursat. It's boring and there's nowhere to eat (and I'm sure you've all realised by now that the main reason we came away was to eat)! "

Ehk siis paari sõnaga kokku võttes saabudes linna valisid endale suhteliselt soodsa hinnaga elamise välja ent tajusid siis ööbivat kohalikus bordellis, sest vastuvõtulaua ainukesteks müügiartikliteks olid kondoomid ning paras ports tüdrukuid hõõrus ennast mööda aula mööblit. Pärast üritasid linnast süüa leida ent see osutus võimatuks.

Ütleme siis et ootused ei saanud seega väga suured olla selle ca. 60 000 elanikuga linna suhtes.
Kohale jõudnud, palusime moto-meestel end linna viisakaimasse hotellasse sõidutada ning seda nad vist ka tegid. 6 USD mis fan-toa eest välja käisime ( A/C oleks olnud $ 13 ehk mõttetult palju ) oli väga hea diil. Vestibüülis oli samuti kari noorikuid ent nende vanuseskaala jäi sinna 65-75 eluaasta vahepeale seega päris sama ööbimisasutusega kui inglise paari puhul vist tegu polnud.
Kuna linna jõudes on ju vaja KOHE tutvustav tuur läbida, sai seda ka tehtud. Tulemuseks oli see et pealelõunane päike ning nii +33 kraadi küpsetasid minu vähem kui tunniga ära ning oli vaja end kuni õhtuni varjus turgutada.
Peale kella viite oli ideaalne uuele ringile minna ning suundusime linna keskel asuvale saarele kuhu õhtuti aktiivsem rahvas koguneb - kes vabaõhuaeroobikaga tegelema, kes frisbee mängima, väikesed tegelased lihtsalt mäest alla laskma. Laevakujuliseks valatud saarele saab mööda silda ning enne seda on võimalik oma mopo tasulisse parklasse jätta. Minu arvates väga tore paik oma õhtu veetmiseks.

Homseks leppisime ühe ekskursiooni kohalike moto-meestega kokku.

The Saar

Ja üks ja kaks ja parem käsi üles ja vasak käsi kõrvale ...

Frisbee stiilinäide

Vastupidiselt Jeesuslapsele oli pühvel sunnitud loodusjõududele siiski alla vanduma

Paljuski "tänu" Pol Pot´i eksperimentidele on siinne riik jõudnud staadiumisse kus üle 50% elanikkonnast on nooremad kui 22 - ning üle 40% nooremad kui 15- aastased. Et selles veenduda, pole tarvis teha muud teha kui uksest välja astuda ja natuke ringi jalutada. Laste hulk on tõepoolest muljetavaldav ning pere keskmised suurused enam kui aukartust äratavad. Külades jalutades ning tavapärasest hello hüüdest mõne tegijamaga juttu edasi aretades oli vastus küsimusele kui palju õdesid-vendi ka on enam-vähem ühene: kolm venda ja kuus õde; viis õde ja kaks venda jne.
Naeratada ja hello hüüda oskas neist igaüks.

Eilseks sai siis moto-meestega väike kohalik ekskursioon kokku lepitud ning maksime selle neljatunnise tuuri eest peale väikest tingimist 6 USD.
Kõigepealt käisime aga sadamas kus üks paadinaine sõidutas meid järjekordse ujuva küla vahel ( ekstra 3 USD per nase ). Midagi uut seal näha polnud, sest olin neid selle reisi jooksul ennegi näinud ent mõned fotod sai siiski klõpsatud ning kohaliku kommuuni elu jälgitud.
Huvitav on mõistagi see et olgugi veepealsed elamised on enamuses kohe-kohe kokku kukkumas on sellegipoolest igas majapidamises telekas, DVD(mängija) ning enamuses ka boom-box olemas. Elektrikaablid hurtsikust hurtsikusse kulgevad mõistagi vee peal ning ei paistnud just maailma kindlama kinnitusega olevat.

Pärast paadisõitu võtsid moto-mehed meid peale ning sõitsime pisut külade vahel ringi. Hello-hello hüüded ja naeratused ei tahtnud kohalikelt lastelt kohe kuidagi lõppeda, seda tõsi sai ka ise kahel esimesel päeval linna-äärsetel tänavatel jalutades koetud. Vanemad inimesed on pisut vaoshoitumad olgugi et tervitavad samamoodi võõraid kulgejaid ent lapsed on siirad ning vahetud.
Järgmiseks jõudsime külla mis on tuntud oma savitoodangu poolest ning pea igas majapidamises valmistati kas siis potte, lillevaase, säästupõrsaid-elevante või midagi seal vahepeal olevat.
Enamuses majapidamistest oli kogu pere tööle rakendatud ning kõigil protsess selge.
Osades majapidamistes oli põletusahi olemas ent ühes kohas hakati just lõket süütama et kokkukuhjatud valmistoodang ära kuivatada.
Nagu moto-mehed ütlesid, käivad mingi aja tagant rekkad valmistoodangul järel ning neid müüakse siis üle kogu maa.
Lõpuks külastasime ühte mungakloostrit kus selle kõrgeima tipu otsast saime osa päikeseloojangust.

Täna võtame aga suuna järgmisesse väikelinna Pursat´i kus tõenäoliselt saab veedetud 1-2 ööd et siis juba tõepoolest riigi suuruselt teise linna, Battambang´i maanduda.

Vaiade peal seisavad nähtavad eluruumid mõistagi seetõttu et loodusjõududele vastu panna sest vihmaperioodil tõuseb siinse(gi) jõe veetase mitmeid meetreid. Praegune, kuiv periood, on taaskord soodus riisikasvatuseks ning arusaamist mööda on siinne peatuspaik üks väheseid sel maal kus kaks riisisaaki aastas võetakse.

Ma pole kindel kas paar dollarit rohkem maksma läinud bussireisi esimesele osale oli transpordivahend parem kui mõni teine oleks olnud ( ehk eesti keeles: ei, ei olnud ) ent minema me hommikul saime.
Nagu kaardi pealt näha on - oleks edelas asuvast Sihanoukville´st üles Battambang´i sõita päris lihtne ja kiiregi ent ent ... Parafraseerides iidset roomlaste vanasõna viivad kõik teed siinsel maal pealinna Phnom Penh´i ehk kõigepealt tuli üks ots sinna sõita et sealt ümberistumisega reisi põhjapoole jätkata. Ehk siis samamoodi kui ma lõpuks ülevalt alla tulen ja Siem Reap´ist kursi Laos´esse võtan mööda number seitse teed - pean jällegi pea pealinnani sõitma või siis lennuki kasuks otsustama kui siinsel maal enam rohkem peatusi teha ei soovi.
Bussireisi esimene pool ehk pisut üle 200 km poleks midagi hullu olnud kui enne pealinna jõudmist käigukastis mingi ragin poleks hakanud. Ragina tulemiks saime et sõita võis max kolmanda käiguga mis seadis kiirusele teatavad piirangud nagu ette kujutada võib. See tähendas siis seda et algselt plaanis olnud 12.45ne buss pani jehhat ning mulle anti koht kell kaks väljuvale. Vaatasin siis kaarti, mõtlesin et ees ootab pea 300 km, arvutasin sõiduaega siinse keskmise kiiruse baasil ning sain vastuseks et sihtkohta, Battambang´i jõudmine toimuks kella üheksa ajal õhtul. Ilmselgelt liiga rängaks oleks reisipäev kujunenud.
Minu kõrvale istus Madalmaade esindaja Jacky ning küsisin et kuhu tema reisib, kas samasse sihtkohta kuhu minagi ? Eip, vastas ta - tema suundub pealinnas 91 km kaugusel olevasse Kampong Chhnang´i linna. Küsimusele mis seal on, vastas et mitte midagi erilist ent hea on vahepeal väiksemates kohtades pause teha. Tema saabus just Kampot´ist kus mina alles olin, talle meeldis seal samamoodi nagu mullegi ning arvas et võiks taaskord mõne samasuguse väikelinna idülli ennast sobitada.
Mõtlesin kaks sekundit, lugesin pisut Piiblist Kampong Chhnang´i kohta ning ütlesin et fakit, ma tulen ka seal maha - puudub soov kella üheksani bussis loksuda, arvestades et kuuest läheb pimedaks.
Jõudsime siis kella neljast linna kohale, tulime maha ning lasime moto-meestel end piiblis ära toodud külalistemaja juurde viia. Sealsed 6-taalased toad ei rahuldanud mitte ning palusime end linna parimasse hotelli sõidutada. Nii nad ka tegid ning maandusime Samrongsen Hotel´is kus tundus et olime ainsad kliendid mis andis muidugi lisajulgust 10 USD toad kaheksa peale tingida seda enam et võtsime need kolmeks järgnevaks ööks.
Nüüd siis olemegi siin olnud ning kohaliku linnaelu uudistanud. Täna käisime niisama ringi ent homseks leppisime esimese õhtu moto-meestega ühe väiksese ekskursiooni kokku, mis peaks meid pisut linnast välja viima. Tõsi, siinne linn muidugi tähendab seda et peatänavast paar sammu eemale astudes satud rajooni kus eluruumid seisavad vaiadel ja elatustase pole maailma kõrgeim.
Ehk siis taaskord olen sattunud paika, mille kohta üks mu kunagine, nimesid nimetamata ( Tiiu ), nn. partner kavatses öelda: Sa, Kaido - käid sellistes kohtades seetõttu et end hästi tunda. Tunda et oled neist rikkam ning see annab sulle ülima naudingu.
Naistel on üldjuhul ikka õigus.

Hotelli neljandal korrusel asuvalt toarõdult tehtud pilt poistest kes mu tänaseid rollerisõite taaskord pisut jahutasid, olles saabunud järjekordsele "kliendipäevale"

Kolm ööd riigi kuulsaimas kuurortlinnas on piisavad.
Piisavad tõestamaks et tõenäoliselt enam kunagi mind siin rohkem näha ei saa. Samas, selles konstanteeringus ei ole mida traagilist sest (kodu)turistide voog Maarjamaalt on ka tulevikus ühtlaselt tihe ning lipu kõrgelhoidjaid piisab ka ilma minutagi. Mõned tulevad mitmendat korda, mõned jõudes siia - tühistavad näiteks kavandatud paarinädalase Vietnami-osa oma reisist ning istuvad mitu nädalat baaris lastes õlut ning võrreldes kellel on suurem - igaühele oma. Nagu ikka: üks võtab tütre, teine ema ja kolmas mõlemad.
Inimesi on erinevaid.
Puhkamise seisukohast välistaks ma praegusel kujul sellise koha sest ilusaid kohti maailmas piisab. Äritegevus on teine teema ning linnas ringisõites ninaga õhku vedades võis aimata et just praegu oleks õige aeg " rongile hüpata " - varsti võib selleks kiirus juba liiga suureks osutuda. Seega, riskiinvestorid kes siia juba on panustanud või lähiajal panustamas - ei pea hiljem tagantjärele vaadates oma otsust tõenäoliselt kahetsema.
Homme hommikuseks sihiks on riigi põhjaosas, suhteliselt Tai piiri lähedal paiknev, riigi suuruselt teine linn Battambang.
Paari asja mida seal teha kavatsen, juba tean ent sellegipoolest on tegu suhteliselt valge lehega. Kohapeal selgub mis ja kuidas ent tõenäoliselt järgmised paar ööd veedan sealsete hotellaseinte vahel.
Bussipileti eest maksin 10 USD ehk paar ühikut rohkem kui odavaim variant oleks olnud ent sellevõõra peaks ka transpordivahend parem olema et järjekordsed 8-9 tundi siinsetel teedel läbida. Eks see ole homme näha kas ka nii on või tõmmati lolli turisti tagumik õõnsaks nagu valgel varesel.
Siia linna jõudes oli mul esialgselt plaanis olla paar ööd mandril ning siis vastavalt paar lähedalasuval saarel nimega Koh Russei ( ehk Bamboo Island ). Paraku - paraku olid seal odavaimad ööbimisvõimalused kuni reedeni reserveeritud ning 30-taalast katusealust ei soovinud taaskord mina - seega langes see variant ära. Vähemalt piltide järgi on saar ning sellel asuvad rannad kaunid ... :

... ent eks neid valge liiva ning turkoossinise veega randu on ennegi nähtud. Ja mõned nägemata tõenäoliselt lähitulevikus ees.
Teisest küljest, kolm päeva saarel mis poleks taaskord poolsaare moodi saar olnud - oleks ehk liigagi palju olnud. Samas, oleksin võinud "10 väikest neegrit" mängu mängida ja kõik saarelolijad maha nottida. Mõõtmetelt on saar 500 m x 1000 m ning usutavasti oleksin kõik kätte saanud - terav labidas oleks tulnud ainult kaasa võtta.
Kuna saarevariant langes ära, tuli kasutusele variant B ehk täna õhtul toimub siinse kuurortlinna ainukesel kriitikat kannataval rannal, 5 km kaugusel keskusest asuvas Otres Beach´il kohalik Full Moon Party.
Puudub igasugune ettekujutus, millega tegu on ent lasen poistel end üllatada. Neli aastat tagasi Koh Phanganil olles käisin sealsel Black Moon Partyl, seega mingi võrdlusmoment on olemas. Peo ametlik algusaeg on 21.00 ning lõpp mõistagi päikesetõusul kella kuue ajal - hommikune buss väljub kaheksast.
Lõppu mõned kogutud " pärlid " mis on meelde jäänud siinsest suhtlemisest paari Maarjamaa maailmavallutajaga:

- " Laosesse pole mõtet minna - mõttetu maa. Mitte midagi pole teha, inimesed on juhmid "
- " Birma ( Myanmar ) unusta ära. Mitte midagi pole vaatada, mitte midagi pole teha ( loe: puudub võimalus päev läbi lakkuda ja õhtul hea õnne korral kellegi lõuga sõita - toim. )
- " Vietnam, Kambodza ja Laos on kõik ühtemoodi, samasugused murjamid kõikjal. Mitte midagi uut sa ei näe - täpselt nagu Eesti, Läti, Leedu - vahet pole, jalutad Tallinna vanalinnas või Riia omas "
- " Sa võid ju paar kuud veel rännata ent lõpuks saad ikka aru et kõige parem oli Sihanoukville´s ning oleksid pidanud hoopis siia jääma "

Inimesi on erinevaid.

Peremees Roland ...

... ja tema valdused:

Baar asub Victoria Station Hill´is.

Kampot´ist Sihanoukville otsustasin liikuda mikrobussiga ehkki ka suure bussiga oleks saanud ja kaks korda odavamalt: 4 USD vs 2 USD.
Kiirus ning rohkem hingamisruumi olid piisavad argumendid mille enda jaoks välja mõtlesin ning neist juhindudes otsus langeski. Ok.
Mikrobuss mis ette vuras küll päris niimoodi täis tubitud polnud kui järgneval pildil näha ent kuna ma olin viimane pealemineja ehk viieteistkümnes, siis ruumi ülearu polnud ja tagaluuk oli irvakil ning nööridega fikseeritud et turistide tsumadanid kõik ära mahuksid. Mu kott paigutati kuidagi reisijate jalge alla ning sõit võis alata.

Bussi tagavedrudelt oleks huvitav paar sõna Eesti Raadiosse saada - et mis nad sellise koorma kandmisest õige arvavad

Distantsi pikkuseks oli ca. 100 km ning see möödus kiiresti. Paaris kohas läks osa rahvast maha ning sellevõrra lahedamaks olukord muutus.
Sihanoukville sisse sõites vaatasin et mida kuradit ? Kus kohas me oleme ? Kas see ongi siis see eesti meediaski palju äramärkimist leidnud kõva kuurortlinn ? Ümbrus nimelt ei viidanud millegile väga säravale ning kaunist kuurortlinnast olime ikka väga kaugel. Ja olgem ausad, nüüdseks kaks päeva siin elanuna ja mopoga ringisõitnuna pole arvamus olulisel määral muutunud.
Usun et kuskil 95% eestlastest seostub Sihanoukville mäletamist mööda 2007 a. alguse saanud Beach Road Hotel´i edulooga. Ehk paberkritseldustest alguse saanud ideest on välja kasvanud kolmetärni resort otse ühe populaarseima piitsi vahetus läheduses ehkki suhteliselt kaugel rannajoonest. 80 numbrituba, suur bassein, kino jne.
Arusaamist mööda on siin viimaste aastate jooksul ööbinud üle 1000 eestlase mis on kahtlemata äärmiselt aukartust vääriv number. Poleks iial arvanud et siinne riik maarjamaalaste seas niivõrd populaarne sihtkoht on ent eks omajagu ole tegu ka poosetamisega: tulin just Indiast - te pole Indias käinud ?
Ma lähtusin taaskord vanast heast põhimõttest et asi mis kõigile meeldib ei saa lihtsalt hea olla. Seda enam et enne reisi alustamist, jättes oma hea sõbra Meelisega hüvasti tuli jutuks et üks ta vana töökaaslane kolis eelmise aasta mais samuti siia linna, on nüüd baariomanik ning opereerib sellega. Sain siis Rolandi koordinaadid ning võtsin Kampot´is olles ühendust.
Linna saabudes leidsin endale 6 USD eest elamise ning rentisin mopo. Edasi läksin otsisin siis Tunnel Bar´i üles kus peremees võttis just esimesi hommikukohvisõõme. Ajasime paar tundi juttu ning rääkisime maast ja ilmast, rohkem siiski maast. Kuidas ta siia sattus, kuidas siin kõik alguse sai, mida ta siinsest elust arvab jne.
Edasi siis läksin linna uudistama ning polnud vaja palju sõita kui sauaga polismännid turisti rajalt maha võtsid. Ütleme nii et olin eelnevalt lugenud siinse linna politseinikest, nende pistisemeelsusest ning sellest et dollar per nägu lahendab kõik mured.
Jutt siis läkski enam-vähen nii:

" Tervist, tahaksin teie (mopo)lubasi näha "
" Pole kaasas " ( oli näha kuidas ametniku silmis tuluke süttis )
" Hmm, kaua oled linnas olnud "
" Mõne päeva "
" Kui oled olla kuu aja riigis, võid rahvusvaheliste lubadega sõita, muidu pead kohalike vastu vahetama "
" Ok, ent mul pole sellegipoolest kaasas "
" Kus need siis on ? "
" Hotellis. Võin jala järgi käia ning ära tuua " ( tegelikult pole muidugi kogu reisil neid kaasas ja hotellini oli u. paar km )
" Noh, kas on mõtet neile järgi minna - võime probleemi ka kohapeal ära lahendada "
" Hmhm ... ja kuidas ? ( otsustasin lolli mängida )
" Pista siia midagi " ( ütles ametnik ning kergitas mopo istmel lebava kausta serva pisut ülespoole )
" Dollar per mees ? " ( neid oli nimelt kaks. Nüüd tagantjärele olen tead saanud et ka dollar kahepeale on õige pistisehulk ent läks nagu läks )
" Eks ise otsusta " ( ning sellega vahetas kaks Washington´i omanikku )
" No aga kui teid patrulle on siin rohkem ning 100 m pärast mind taaskord kinni peetakse, mis ma jäängi siis nonstop maksva või ? Et nagu Jõulud on linnas ja Jõulumees laotab raha laiali ? "
" Ei, rohkem sul täna maksta vaja pole. Kui keegi kinni peatab, ütle et Beeline ( mobiilioperaator ) suure reklaamtahvli juures juba maksid "
" Aga homme ? "
" Noh, homme on kalendris uus kuupäev " ( ütles ametnik muheledes )

Ja kütsin siis minema et tõepoolest ca. 500 m pärast uuele patrullile vahele jääda. Teatasin siis neile et Beeline juures sai makstud, mehi oli seal kolm ning igaüks sai dollari. Võisin edasi sõita. Kolmas kohatud patrull lasi samuti minema.
Täna olin juba kavalam ning kuna neil on siin omad kindlad seismiskohad - on neist haakidega võimalik mööda sõita mida ka tegin. Ehk kui eilne moporent maksis kokku 5 +2 USD koos pistisega, sain täna pelgalt viiega hakkama.
Õhtu möödus Tunneli baaris tiksudes ning sealse ja kogu baaride tänava suhteliselt lõbujanulist ööelu nautides. Miski inimlik pole võõras.

Sodom ja Gomorra hommikul kell seitse

Üks raske öö on jälle seljataga

Kolm ööd mis väikelinnas Kampot´is veedetud sai, olid selleks korraks piisavaks ajaühikuks. Linn on armas küll ent mu närvikava ei pea nii väikses kohas olesklemisele väga hästi vastu ning seetõttu võtan homme hommikul kell 09.00 suuna pisut üle 100 km ülespoole, riigi kuulsaimasse kuurortlinna Sihanoukville.
40 000 mis Kampot´i elanikearvuks pakutakse võib väga hästi ka paika pidada. Linn on jõe poolt kaheks jagatud ent turist teisele poole naljalt ära ei eksi, sest vaid üks jõekallas on külalismajade poolt okupeeritud. Teisel pool elavad tavakodanikud oma igapäevaelu ning ma käsisin sõitsin seal mopoga pisut ringi.
Kambodza´s on budism mõistagi peamiseks religiooniks ent siinses piirkonnas on näha olnud ka moslemeid. Linnas tõsi ei ent maal ringi sõites hakkas burkade ja pearätikutega neidusid-naisi silma + paar pühakoda.
Mainin seda kindlasti mitmel korral edaspidigi veel ent inimesed on ääretult toredad ja lahked. Maal ringi sõites lehvitati ning naeratati kogu aeg - saades valge turisti südame sulama. Olles eelnevalt lugenud kohalike laste poolt käsi pikalt väljas olles kasutatavat väljendit Hello, mani ehk Tere, raha tavapärase Hello, mister asemel - pole ma midagi vastavat veel kogenud. Kõik on olnud ääretult lahked. Võib-olla paistan ma liiga vaesena et mult viimased krossid röövida, võib-olla on küsimus milleski muus.

Kep´i rannarajoon

Krabid oma saatusele vastu minemas

Kampot´i tänavapilt

Kampot´i keskallee

Moslemi tüdrukud

Koolipoiss

Südantmurdvad rosinasilmad

Sihanoukville jõudes kui midagi väga valesti ei lähe, peaks avanema kolmandat korda selle reisi jooksul võimalus ka eesti keelt praktiseerida. Peking´i ja Wuhan´i kogemustest on juba aega ning peale seda olen vaid iseendaga emakeeles suhelnud. Tõsi, mõttevahetused on olnud äärmiselt konstruktiivsed ent nagu öeldakse: kuni asi monoloogina püsib, pole hullu ent kui endaga suheldes monoloogist dialoog saab, võiks mingid "kellad kuskil helisema hakata".

Pealinnast 15 km kaugusel, Choeung Ek´i nimelises paigas asuvad tuntuimad ( ehkki üle maa on neid veel hulgim ) ühishauad kust väljakaevamiste käigus on leitud pea 9000 hukatu jäänused ent kõrvalasuva järve põhjas arvatakse olevat veel ca 10 000 säilmed ehk kõik S-21 " patsiendid " toodi siia hukkamisele.
Hauad pidid hukatavad mõistagi ise kaevama ning mis oleks selleks parem pinnas olnud kui kuival aastaajal kokkukuivanud pehme järvepõhi.
Keskuse keskväljakule on püstitatud budistlik stupa mille 15 eri tasandikel olevate klaasriiulite tagant näeb umbes 5000 hukatu pealuid ning muid maiseid jäänuseid, kaasa-arvatud riideid.
Kuna hauad said madalad, võib maa seest praegugi märgata siin-seal välja ülatuvaid inimluid.
Tagaõuel on kaks suurt puud milledest ühel olla asetsenud suured kõlarid et hukatute karjeid ning oigeid ümberkaudsete külaelanike eest summutada ( kuna püssikuule polnud raisata toimus hukkamine ka labidate, kirkade, bambusmalakatega ). Teise puu juurest leiti aga ühishaud üle saja alasti naise ning lapsega ja arvamuse järgi ( vaevalt see kohvipaksu pealt võetud on ) hukati lapsed neid jalust kinni hoides vastu puud surnuks pekstes.
Pol Pot´ist saan ma isegi aru. Kui sa oled peast segi, sa oled peast segi - olgu su ideoloogia milline tahes.
Kuidas on aga võimalik mõnel ajupesu läbi teinud käsutäitjal võtta väikelapse jalgadest ning ta vastu puud surnuks peksta - minule kohale ei jõua.
Huvitav kas sellise käsutäitja õhtusöögilauas toimus järgnev vestlus " neil " aastail:

" Kallis söök on valmis, tule sööma. Muide, kuidas su tänane päev läks ? "
" Ei midagi erilist. 15 last peksin mööda puud surnuks, tõmbasin vist õla pisut ära. Norm. päev ühesõnaga. "
" Aa, siis on kõik korras. Soovid sa peale sööki kohvi või teed ? "

Stupa

Pärast ringkäiku on võimalik 20-minutilist filmi vaadata kus kirjeldatakse juhtunut ning sõna saavad eelkõige paljud ümberkaudsed naabrid kes küll aimasid mis toimub ent parata ei saanud midagi.
Filmi lõpus öeldav lause " ... on leitud ka 9 valgenahalise jäänused " kui miski kirjeldab lolli valge inimese mõttemaailma.
Ehk siis kahe ja rohkema miljoni khmeeri genotsiid on paha-paha küll ent 9 kahvanäo hukkamine see vast koledus ongi.
Sama mis Aafrikas juhtunud lennuõnnetuste puhul uudist kajastades : " Täna varahommikul kukkus Somaalia pealinna Moqdishu põhjaosas alla ... Airways´ile kuuluv reisilennuk ... 737 mille kõik pardal olnud 95 reisijat ja 11 meeskonnaliiget hukkusid. Hukkunute hulgas on ka kaks Poola kodanikku "
" See kurat oli küll hirmus õnnetus, kui kaks poolakat hukka sai " mõtleb valge mees ja avab külmkapi ukse et järjekordne õlu lahti korkida.