Testineisen Tsaina

Trenditeadlik, suure tõenäosusega originaal Prada päikseprille ja Kenzo t-särki kandev bussijuht lõi kell 10.00 marsruutaksole hääled sisse ning sõit Kutaisist Batumi suunas ( ca. 150 km ) võis alata.
Suuri busse regulaarliinidel nende kahe linna vahel millegipärast ei liigu ning siis jääbki valida, kas rongiga ( 2x päevas, väljumistega arusaamist mööda kell 6.30 & 17.30 ) neljatunnine reis või iga poole tunni tagant väljuvad marsruutaksod sõiduajaga 2,5 h.

Tööloomad Mersud

Marsrutkadeks on vaid ja ainult Mersu Sprinterid. Mersu on ikkagi tööloom, mis on valmistatud inimeste aitamiseks - sa ju ei hakka konnasööjate vaimusünnitusega mägede vahel ukerdama.
Tavaoludes suurusjärgus 13 reisijat + juht mahutav salong oli sujuvalt ümber korraldatud 21 reisijat + juhi omaks. Jalaruum bussireiside puhul on ilmselgelt ülehinnatud.
Õnneks sain sellise üksiku istme ukse juurde, kus oli jalgadel sirutusruumi ning ainuke takistav tegur oli kaasareisiv papp-kast, kuna ühtlasi osutame ka cargo-teenust.

Kuna konditsioneer ei vunka, siis salongi jahutusprotsess käib praokil ukse vahelt

Elupaigaks sai valitud Alliance Palace 33-ruudune stuudiokorter vastvalminud pilvelõhkujas.

Palace vasakul kaarjas hoone

20. korrusel vaatega Mustale merele:

... mitte, et seda vaadet nüüd hommikust õhtuni vaadata viitsiks ent fakt jääb faktiks

Kutaisi oma suurusjärgus 130 000 elanikuga on Gruusia suuruselt kolmas linn Batumi ja pealinn Tbilisi järel.
27 000-sammuse päevaretke järel võib öelda et ega ülemäära palju siin kahvanäole vaadata pole, s.t. päeva, max. pooleteistkümnega saab asja kiirelt purki ära.
Kesklinn on paiguti ilusti korda tehtud, hooned renoveeritud, pargid korras jne. Äärelinnas on seis muidugi nukram ent eks seda võis ka eeldada.
Hommikul sai esimese asjana kohalikul suurimal turul käidud:

... kui osta oli traditsiooniliselt kõike, virsikutest maa-õhk tüüpi rakettideni.
Rahvast ülearu palju polnud ent kaup paistis värske olema, kaasa-arvatud liha, mis +28 kraadi juures lihtsalt niisama lettidel vedeles. Eesti Terviseameti asjapulkadel lõppeks blanketid juba esimese 15 minutiga ära, kui nad sellisele turule kontrolli tegema saata.

Järgmiseks sai köisraudteega teisele poole jõge sõidetud. Sõit ise kestis ametlikult 89 sekundit, seega ülearu pikk ta polnud. Vagun oli väike, mahutades suurusjärgus 6 reisijat.

Teisele poole linna läbivat ja vägagi mudase veega jõge jõudes võis turist leida end vana kooli lõbustuspargist, kus pakutavad atraktsioonid olid kõik veel nostalgilise nõukaaja varjundiga. Vaateratas täpselt selline, nagu kunagi Kadrioru pargis:

Vaateratta operaator-poiss korjas sõita soovijatelt ainult pileteid. See, kuidas sa kriuksuvasse ja avatud gondlisse saad, kas paned sümboolse turvaketi äärde või ei - oli reisija enda probleem.
Ühesõnaga, elu on elamiseks, vähem reguleeringuid, vähem euronorme.

Magusasõpradele siin riigis meeldiks. Kõikvõimalikke saiu, pirukaid ent eelkõike torte pakutakse ohtralt :

Ja kondiitritel fantaasia lendab.

Lõppu foto kohalikust Bondi-mobiilist. Väljast vaadates täiesti tavaline väike kaubaauto-junn ent numbrimärki vaadates saad aru, kellega tegu.
Numbrimärk ei valeta kunagi:

Bond, Kutaisi Bond

Kaheksa möödunud aastat on reisialaselt pakkunud arvukalt elamusi meie suure kodumaa ehk EL, sees ent kodumaa piiridest väljapoole pole asja olnud. Seetõttu ka selline lühike paus blogi sissekannetes.
Kes neid vanu, mitmeid sadu kordi kuuldud jutte - ikka kuulata soovib.
Mu isikliku eluga olete ju nagunii Kroonika ja Elu24 kaudu stabiilselt kursis olnud. Ka neid, paiguti kirest nõretavaid elu keerdkäike, ei hakka ma siinkohal üle kordama.

Nüüd siis elus esmakordselt Gruusia.

Suures plaanis teadsin sellest mägederiigist enne siiasaabumist,et veinid on head ja Kethi Uibomägi meelest ka mehed samaväärsed.
Nende infokildudega mu teadmised algasid ja ka lõppesid samaaegselt.

Sel ajal, mil kodumaine Nordica lendab Rootsi külade vahet, lendab Wizz Air lisaks muudele sihtpunktidele Tallinnast ka Kutaisisse.
4+ lennutunni järel sai eestimaine augustikuine +18 kraadine vihmailm vahetatud +30 kraadise Kutaisi läpatsi vastu.

10 tagasi avatud kohalik lennujaam tundus olevat täiesti tasemel - läikis ja säras küll.

Kontrast bardakiga, mis taksoaknast 15 km kaugusele linna sõites avanes, võrreldes lennujaamaga - oli täitsa olemas.
Tuletas paljuski 90ndate Eestit meelde ehkki meil vähemalt hulkuvaid lehmi maanteede ääres ja teed ületamas, polnud.
Kui rahvaarv on Eestist pea kolm korda suurem ent kogu riigi SKT üle kahe korra väiksem ( Eesti suurusjärk 40 miljardit vs. Gruusia alla 20 ), siis mingi loogika kohaselt peab see kuskil ka silma hakkama.
Ja riigi suuruselt teises linnas Kutaisis, seda ka silmab.

Pargi koera, kuidas tahad - ikka on tal tagasitulles trahvikviitung hammaste vahel

Hotella on hea.
Varem ma põlgasin viie tärni golfituriste, nüüd olen igal võimalusel ise selline lontrus.

Kutaisi Inn. Kas just 5* , millega nad end reklaamivad ent selline tugev 3,5* ikka

8. aprill 2015

... oli blogi viimane sissekanne.
Põhimõtteliselt nagu eile.
8+ möödunud aastat on koera-aastates ainult pisut üle ühe, seega ei maksa olukorda üle dramatiseerida.
Pisut üle ühe aasta on ajaühik, mis möödub märkamata.
Olid jõulud, siis jaanipäev ja juba jälle on jõulud.

Aga läksime.

Maa alt välja

Nagu mõlemad mu blogi lugejad teavad, on allakirjutanud olnud järjepidev nõrkus metroo vastu. Pole küll eelmiste elude hingede liikumisi väga põhjalikult uurinud ent on võimalik variant justkui oleksin elu või paar tagasi metroojuht olnud.
Kuna on teada-tuntud fakt et Rapla metroovõrgustik pole ikka veel täies mahus välja ehitatud, siis tuleb oma kirge teistes metropolides välja elada.
31 rubla ( 0,5 euriku ) eest sõida kasvõi terve päev maa all ringi, ühest linna otsast teise ja siis kolmandasse.
Arvestades veel fakti et autosid tuleb iga päev järjest rohkem linna juurde mitte ei jää vähemaks, vastavalt siis ka ummikud on ikka ummikud mitte selline lapsemäng nagu Raplas või noh, ka Tallinnas - ja ühes sellega on maapealne trasport suht aeglane ja nutune, siis polegi paremat liikumisviisi kui distantse maa all läbida.

Nagu uudistest on lugeda olnud ning kohapeal pärismaalastega vestlushetkest välja tuli - on hinnad päris tuntavalt tõusnud. Ametlik statistika ütleb et aasta algusest kolme viimase kuuga suurusjärgus 8%.
Samas, vaevalt keegi nii loll nüüd on arvamaks et igasuguste sanktsioonidega Venemaa põlvili saadakse ning ta müts peos, meie suure eurokodumaa uksele koputama läheks. Ne dazdjotesh nagu nad ise ütlevad.

Juhtusin ühes väikeses kingituste/tubaka/kokaiini/maa-õhk tüüpi raketidepoes paratamatult pealt kuulma järgnevat vestlust:

" Tere, palun mulle väike pakk ... sigarette "
" Palun, 92 rubla "
" Ohoh, hinnad on tõusnud ? "
" Nojah, 12 rubla ja aasta lõpuks tõusevad kahekordseks "
" Aa, ok. Noh ... palju õnne siis meile "

Eelkõige on kallinenud muidugi toiduained ning selle ostukorv ent nagu sellistel puhkudel ikka - tuleb siis kuskilt mujalt kokku hoida.
Samas fakt on ka see et kui käid ostad hüpermarketist aineid väikese salati jaoks ning arve tuleb 1200+ rubla ( 15 eurot ) siis tekib paratamatult küsimus, kas poleks odavam ent eelkõige vähem aeganõudev väljas süüa ( mõtlen siis rõdul või katusel - kuidas keegi ).
Kui just linna kallimates restoranides väga tihti söömist ei harrasta, siis on situatsioon küll fifty-sixty. Ja kui keegi soovib oma seedeorganismile kerget äratust tellida, võib pisut kahtlasevõitu sööklates end proovile panna.

Eesti pressis armastatakse järjepidevalt rõhutada kuivõrd suur ajupesu meie idanaabrite massimeedias käib, kuivõrd vilets seal elu on ning kuidas kohalikud peavad tühjade poelettidega vastamisi seisma. Siis võetakse mingi kommentaar veel Marko Mihkelsonilt kelle suust tuleb üldjuhul sulaselget sitta ja kõik on rahul. Väga vähesed annavad endale aru, et samaväärne ajupesu käib ka siinses meediaruumis sest loll inimene usub ikka seda mida Marko Mihkelson talle räägib ning räägib ta ju palju.

Tegelik elu on siiski teine.
Hüpermarketite letid on lookas ent sissetoodud produktid on asendunud kas kodumaiste või SRÜ toodanguga. Ja ok, värske kaup on kallinenud ent põhitoiduained millest rasvast nõrguv õhtune keretäis kokku keerata - on täiesti talutava hinnaga. Samas, Taani-Rootsi juustud, Finlandia vodka ning Vana Tallinn on ilusti müügil.
Seega veelkord - ne dazdjotesh.

Eraldi tahaksin välja tuua selle asutuse mis paikneb aadressil Tsvetotshnaya 16 ( metro Moskovskie Vorota ).
Kohalike inseneride nobedad näpud on vägagi muljetavaldava ekspositsiooni kokku keeranud ning uudistamist jätkub mitmeks tunniks.
Lühidalt öelduna on tegu maketiga Suure Kodumaa erinevatest piirkondadest justnimelt sellele piirkonnale iseäralike pinnasevormide, infrastruktuuri ( eesti keeles : taristu ) ning elanikega.

400 rubla eest tõepoolest lõbu laialt, arvestades kogu seda mastaapsust, värvide mängu ning maketil vuravaid autosid, ronge ning muid traspordivahendeid. Nädala sees kui käia, nagu mina esmaspäeval tegin - siis pole rahvast ka just liiga palju ning pääseb vabalt iga nurga alt uudistama.

Ametlikult pakkutakse Peterburi elanike arvuks eelmise aasta seisuga 5,13 miljonit ehk pisut vähem kui Soomes ning pisut enam kui Raplas.
Ei oska öelda, kuivõrd paika see peab ent ju sel mingi tõepõhi siiski all on. Gasterbaitereid ehk võõrtöölisi lõunapoolsematest SRÜ maadest hakkas igal juhul vähem silma ehk neid on viimasel ajal massiliselt oma kodumaa avarustesse tagasi deporteeritud kuna tööpuuduse koll käib mööda Venemaad ennast ringi. Lääneriikide sanktsioonid Venemaaga ja vastupidi, sellest tulenev piiratud kaubavahetus jne.
Teisest küljest kahtlen küll sügavalt kas venelased ise nii väga innukalt selliseid töid nagu koristamine, kojamehe kohustused ja prügindusega seonduv just tegema tormavad. Võimalik, võimalik et ei.
Järelejäänud tsutsbekke nussitakse võimuorganite poolt ikka täiega, teostades neile ülesrivistusi ning dokumentide kontrolle keskel tihedat tänavaliiklust otse kõnniteedel. Kui oled pisut kitsama silmavaate ning äratuntava tõmmu nahavärviga, pole elu Venemaal vist kunagi suurem asi meelakkumine olnud. Mitte et seda mett nüüd ülearu palju üleüldse lakkuda oleks vaja.

Ermitaaz jäi seekord omale kohale

Miljoniline metropol ise elab hektilist elu tavapärases tempos ning linn tõenäoliselt ei maga vist kunagi. Tegevust ning ajaveetmise võimalusi leiab tõenäoliselt iga turisto kes vähegi rohkem pinnast kaevata viitsib ning selle all peidus olevaid pärleid lihvida soovib.
Nagu ka varasemalt, nii ka nüüd sai kultuurilisele poolele päris suurt rõhku pandud ning võimalusi selleks on muidugi palju. Teatreid, galeriisid ning lahkunud Baskini aegadest tuntud kunstisaale on rohkelt.
Kõiki neid asutusi sai ka külastatud, lisaks veel Mihhalovskij lossis paiknevat Russkii Muzeid.

Ka kinos sai korra käidud ning kohaliku filmitööstuse produktile pilk peale heidetud.
Võiks öelda et uskumatu sõnnik oli kokku keeratud sellise raha eest. Tsernomõrdinit tsiteerides sooviti parimat ent nagu Venemaal pahatihti ikka - välja kukkus pisut teisiti.
Teatrid seevastu pakuvad üldjuhul siiski meeldiva elamuse ning erand polnud seegi kord. Vene näitlejate kõrge professionaalne kunstiline tase ning rohke miimika said muidu komöödialavastustesse kerge skepsisega suhtuva allakirjutanu meeldivalt üllatuma.
Arvestades veel et piletihinnad jäävad üldjuhul 300-600 rubla ehk 5-10 euriku vahemikku, tasub seda kunstivormi kaaluda küll.

Kui keegi on nüüd seda meelt et ma olen surnd, siis on tegu kergekoelise eksitusega.
Kui keegi on seda meelt et mul pole viimase kahe aasta jooksul olnud midagi rääkida, võib samuti uuesti arvata.
Mul on tegelikult väga palju ääretult huvitavaid juhtumeid olnud ent alati kui olen neist kellelegi südant puistama hakanud - on öeldud et oma suu kinni hoiaksin sest keegi nagunii mu loba kuulata ei viitsi. Et justnagu oleks maailmas palju huvitavamaidki asju teoksil või nii.
Ei oska öelda.

Reisimistega on nagu on ning väljaspoole meie suure eurokodumaa piire pole mõnda aega asja olnud. Siin sees on hea turvaline olla ning kuhu nüüd vanas eas ikka enam nii väga kippuda, kas pole ?
Kui aga EKP Rapla Rajoonikomiteele laekus kutse NLKP Leningradi oblastikomiteelt viiepäevase riigivisiidi asjus, tuli härjal n-ö. sabast haarata. Parem härga sabast haarata kui munadest nagu meil Raplas on tavaks öelda.

Kuna armas idanaaber asub viisatsoonis, tuli ka selline välja ajada ja tegin selle taaskord vanas tuttavas reisibüroos Võlureis, Kopli 20 ehk kohe Balti jaama vastas. Töö kiire ja korralik ning hinnaks 62 eurikut ( plus strahovna 5 evro na tri nedeli ) vs. Raplas oleks pidanud 90+ eurot omanikku vahetama sama teenuse eest.
LuxExpressen on tuntud oma hea teenuse ning bussipargi poolest ent kui reede hommikul suht väsinud Venemaa registris olev eksemplar ette vuras, tekkis põhjendatud küsimus et mis õige toimub, seltsimehed ? Arvestades veel fakti et piletit soetades jäi selline detail kui pikad pühad ning vaba reede kahe silma vahele ning ainuke hommikuste reiside vaba pilet oli kella seitsmese väljumise tagumise, viiese istmerivi keskele - võis sõit kangelaslinna poole alata.
Ühesõnaga, järgmine kord tuleb viie tärni golfturistil pisut rohkem eeltööd teha et selliseid vennastumisi mitte rohkem üle elada.

Ausalt öelda ma isegi ei mäleta millal Neevalinnas viimati viibisin ent sellest hetkest on ikka liitrite viisi vett Soome lahte oma tee leidnud. Ka viimasest Venemaa-reisist on ikka aastaid möödas ent samas - Narva sillast üle saades saades ning Ivangorodi esimesi meetreid mõõtes lõi pahvak tuttavaid emotsioone taaskord vastu kahvatut nägu.
Auklikud teed, prügised teeääred ning majaehituses laialdast kasutust leidev nn. Bulgaaria disain on faktorid mis vist kunagi alla ei vannu, olgu riigikord milline tahes.
Ehitamine ise käis laialdaselt igal pool ning sellest andisid tunnistust ka rohkearvulised ehituspoed tee ääres. Elamurajoonid ise on muidugi vaatamisväärsus omaette oma olematute kruntidega sest Venemaal sarnaselt Hongkongi ning Singapuriga pole ülearu palju maismaaterritooriumi ning seetõttu tulebki maju laiuse asemel kõrgusesse ehitada.
Erilised shedöövrid on muidugi sellised eramud kus esimene korrus on ehitatud tuhaplokkidest ( mis on väljast mõistagi ülekrohvimata jäetud ) ja teine korrus ümarpalgist. Võiks öelda, ehkki mul päris rikkalik fantaasiamaailm ongi, siis selle peale ise küll käigult ei tuleks.
Teisest küljest on tegu kaks ühes ehitisega ehk eramu ning suvila samas kompleksis. Nädala sees elad rahumeelselt esimesel korrusel, nädalavahetuseks tõused aga treppi mööda datshasse. Käid saunas, jood näo süldikaussi, ärgates kakled kõigi ning kõigega, siis ajad palja perssega naabrinaist taga ning pühapäeva õhtul õhkad õndsalt et - oli tore nädalavahetus. Sai taaskord loom nö. välja lastud.

Klassikalisi taanlasi

Lesotho, Mauritaania, Lõuna-Sudaan, Portugal, Suurbritannia, Vanuatu, Nauru - need Euroopa riigid on siiamaani veel läbi käimata.
Kirsiks koogi peale mõtlesin Taanimaa jätta ent ei mõtle enam.
Reede hommikul enne kaheksat peaks lennukitelik koos minu kannikatega Kastrup´i lennuväljal maanduma.
Ees ootamas tegus nn. pikk nädalalõpp miljonilinnas.