Tahan lennata aga mitte eriti kõrgelt

Urbekuu esimene oli päevaks mil väikesaarega hüvasti jätsin ning oma tagumendi viimast korda paati vedasin et Panay saarele ja sealt juba bussiga edasi Kalibo´sse sõita.

Ankur üles ja menoksi

Õnneks oli vähemalt niipalju mõistust et võtsin mikro suure jeepney asemel ning see tee peal peatusi ei teinud. Kohal olin tund aega varem ning lennule registreerimine möödus viperusteta. Päike säras võrreldes eelmise kahe päevaga, seega oleks veel võinud suvitada küll.
Midagi allakirjutanud taandarengust näitab seegi et ainuke raamat, mille kuskilt olin kaasa haaranud ning veel lugemist ootas oli Candace Bushnell´i soomekeelne Sinkkuelämää ehk Seks ja Linn. Raamat raamatuks ent kahe lennu jooksul seda neelanuna võin öelda et täitsa loetav kirjatükk ju. Kuhu maailm küll niimoodi jõuab, ei tea.
Manilas tuli lennukit vahetada ehk tegin pealinna lennujaamadega teistkordselt tutvust linna ennast veel nägemata. Veel nädal.
Kuna raamat oli hea, möödus ka teine pisut üle tunnine lend kiiresti. Puerto Princesa aeroporto´s oma isikuandmeid kirja pannes ( igas lennujaamas pead end kausta ära registreerima - loogikaga on vähe seost ) kohtasin ühte eesti soost ränduritepaari. Olid oma pooleteistkuust Filipiinide reisi realiseerimas ning tulid sama lennuga pealinnast millega minagi.
Kui Kalibo´lt lahkudes säras päike, võttis Puerto Princesa reisijad kerge vihmasabinaga vastu. Pärast kohalikega rääkides ütlesid nad et viimased kaks päeva on kui Esterin perseestä vihma tulnud ehk palju ja vahet pidamata.

Kalibo ...

... ja Puerto Princesa

Lennujaamast välja saades tekkis kerge deja vu Kuuba tripiga kus ka mõttetu mees sai ennast vähemalt pisikese aja rock star´ina tunda. Samaväärselt Kariibi mere saareriigiga oli terminalist väljudes majutuse, transpordi, tõenäoliselt ka iseenda pakkujaid hulgim ning müügitöö täispööretel käimas. Ma murdsin siiski end sellest rindest läbi kuna olin internetist ühe majutusasutuse välja vaadanud.

Wanna be a rock star ?

Kõndisin kohale ning võtsin toa ära. Kerge koju tagasituleku aklimatiseerumine on juba pihta hakanud sest lisaks ühele kanadalasele olid kõik hotella elanikud kas soomlased või venelased.
Pisut nendega vennastunud, läksin linna kondama.
Nagu mul selle reisi jooksul traditsiooniks on saanud, olen kõik teisipäeva õhtud pühendanud kohaliku tippmoega tutvumisele ning erandiks polnud ka eilne õhtu. Keskväljakul toimunud ürituse nimi oli Fashion for Nature ning nagu nimest järeldada võib - oli teema paljuski loodusega seotud. Ütleme nii et eri disainerite toodangut jälgides sai korduvalt tarzan-boy kostüümiga tutvust tehtud.
Ürituse organiseeris muide kohalik JCI filiaal ehk siinkohal tervitused Rapla JCI tugirakukesele ehk Ursulale ja Pillele ja Egonile nüüd vähemalt.