Reisiblogid Travellerspoint-is

Pealinna müüride vahel

28 °C

large_cebu11.jpg

PP - Manila

Mul ei ole kuigi tihti olnud vaja elu jooksul kellegi teise peale kade olemise tunnet kogeda.
Kadedus ei ole kuigi tõsiseltvõetav edasiviiv iseloomuomadus. Seda enam kedagi mõne materiaalse väärtuse omamise eest üle tähtsustada. Materiaalse poole pealt on mehel pisut rohkem mune püksi vaja kui enamusel sookaaslastest, head/töötavat ideed, sihikindlust ning kõik on saavutatav.
Ainus, mida mina olen teinekord pisikese kadedusega vaadanud - on anne mõne kauni kunstiga sel moel toime tulla, mida ma selles elus ka kõige parema tahtmise juures ei suuda. Siis tunned end suhteliselt tühja kohana.
Eile õhtul Dario´ga aga pikemalt vesteldes tundsin end küll suhteliselt tühise vennana olevat. Mitte seetõttu et ta koos läbi aegade ühe kuulsama La Squadra Azzurra jalgpalluriga koos koolis on käinud. Fakt on mõistagi siiski ka see sest päris mõttetu mees Francesco Totti´ga semutsema tõenäoliselt ei sobi.
Kui me jutuga käidud maadeni jõudsime ning ma oma viiest kontinendist ja 64. läbitud riigist mainisin - oli tal vastu panna number 111. Sada kuradi üksteist läbi käidud maad !!! Lisaks sellele ühe itaaliamaa populaarsema reisiblogi pidamine, raadiosaadete tegemine, lõppenud Australian Open´il kuuajaline reporteritöö saapamaa meediale jne. jne.
Tekib põhjendatud küsimus et mida kuradit ma oma möödunud 35. aastaga peale olen hakanud. Vastus on et mitte muffigi.
Tal on 18ndaks lennupiletid Dhaka´sse, Bangladesh´i olemas ehk külastab ainukest riiki mis Aasias valge laiguna tema maailmakaardil püsib.
Kutsus ka mind kaasa ning oleksin peaaegu läinudki ent täna õnnestus lõpuks ometi kauaoodatud viisa kätte saada ning ma jätkan enda plaanide realiseerimist. Sellest koheselt pikemalt.
Blogi ning maailmakaart koos tekstiga : in rosso i 111 Paesi visitati asetseb siin.
Euroopa ainuke järgijäänud külastatav maa on Island jne. Ütleme nii et allakirjutanule äärmiselt muljetavaldav.
Teise pisut hinge läinud asjana õnnestus mul täna oma kauget tulevikku elavas kehastuses näha. Tund aega väljumisega hiljaks jäänud lennukis istusin nimelt ühe füüsiliselt ( ja ka mentaalselt nagu peatselt välja tuli ) supervormis oleva saksa vanahärra kõrvale. Füüsiliselt oli mees tõesti tasemel isegi tema iga mitte arvestades.
Vestlesime tühjast - tähjast ning kui kaua keegi praegu reisinud on. Ütles et on teist nädalat siinses riigis ning kolmandat korda üleüldse Filipiinide tee ette võtnud. Mingil hetkel siis küsis et mis ma arvan, kui vana ta ka on. Ma et kurat-mina-ei-tea. No 65 ? Eip rohkem. 70 ? Eip, 78. 78 !!!! ja vend oli paremas vormis kui suurem enamus eesti üle 25-aastaseid mammapoegi.
Ütles et ei joo, ei suitseta vaid reisimine on tema narkootikum. Ma et kuule nüüd sa mees loed küll minu mõtteid.
Ja ma olengi enam kui kindel et olen ka ise aastal 2053. veel teepeal ning mõnele rännumehele samamoodi eeskujuks.

Manila võttis peale keskpäeva turisti suhteliselt lämbe õhuga vastu. Otsisin endale elamise ent siiski pisut teise kui alguses planeerinud olin.
Sellestki peatselt.

Kirjutas Lon Rider 20:28 Sildid Philippines Tagged manila

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Login