Kumm susiseb täiega

Fotol on illustreeriv tähendus ega kajasta üks-ühele kujunenud olukorda ( toim. )

Nagu kirjutasin, viliseb kumm täiega.
Peale Manila´t on olnud selline pingelangus et need vähesedki järgijäänud energiavarud on end pea praktiliselt ammendanud.
Mul on alatine respekt olnud vandersellide suhtes kes suudavad aasta või aastaid rännata. Ausalt, seekord ilma mingi sarkasmita. Respekt.
Mina ei suuda.
Mingil hetkel lihtsalt läheb asi rutiiniks ära ja ühes sellega kaob ka võlu. Enda puhul olen tähendanud et üle nelja kuu ma väga palju korraga teel olla ei suuda ning nädala pärast hakkab selle reisi viies kuu jooksma.
Usun et kui ma sellist keberniiti selle viisaga poleks näinud, lendaksin otse koju ent nüüd saab ahvatlus Iraan´i ja Türgi´t külastada väsimusest võidu.
Tõsi on siiski ka see et viimased paar nädalat lähevad paljuski tahtejõu peal ent ega muud moodi vist raskusi ei võidetagi.
Koduigatsust kui sellist pole, on vaid soov tekkinud rutiinist välja saada.

Üks mu hea sõber ütleb et tõuseb hommikul üles, joob kohvi ära ja tööle. Päev otsa jama ning närvid läbi koju tagasi. Istub teleka ette diivanile, joob paar õlut ära ning keerab siis naisele kotid taha. Pärast magama ja hommikul taaskord üles. Joob kohvi ära ja tööle. Päev ..... ja ...... koju.
Päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse.
Same shit, different day.

Sellise rutiinini on mul siiski veel päris pikk tee minna. Õnneks muidugi.