Religioon sama, naised ilusa(ma)d - kahvanägu hukas

Täiesti uskumatu.
Ausalt öeldes jääb arusaamatuks, millisete ootustega ma siia saabusin ent sellist déjà vu´d hiinamaaga ma pigem siiski ei kartnud.
Olgugi et füüsiliselt asun teistel laiuskraadidel, olen mentaalselt reisi algusfaasis tagasi.
Küsimusele, mida näitab see et viimased kolm kuud oled keelega praktiliselt arusaamatusteta hakkama saanud, saab vastuseid olla vaid üks. See näitab pelgalt seda et sa turist - oled ära hellitatud.
Sarnaselt hiinamaaga tuleb silmitsi seista pisut erineva tähestikuga ent selles poleks midagi väga hullu ent kui reisi alguses olid vähemalt numbrid arusaadavad, siis siin kasutatakse ju veel pärsia numbreidki. Viimane muudab situatsiooni mõistagi kraadi võrra väljakutsuvamaks.
Üle pika aja kohatud macho-ühiskond macho-ühiskonnaks, selleks olin ma valmis. Mingil määral üritasid ju ka filipiinod omi muskleid punnitada ent seal oli see teinekord pigem siiski koomiline, andes teinekord taas traagilise varjundi - kokku seega tragikoomiline vaatepilt.
Macho-ühiskond dikteerib selle et tänaval/metroos nõu küsides ning paljuski miimikaga oma soovid selgeks tehes ( kätega veduriringe ja suuga tshuh-tshuh-tshuh häälitsusi väljendades rongi ning laiemalt rongijaama imiteerides ), saadetakse turist ilma silmagi pilgutamata hoopis vastupidises suunas minema kui sinna kus pearaudteejaam asub. Machole käib ju uhkuse pihta, kui ta midagi ei tea või paistab lollina - seega on targem enesekindlalt praktiliselt ükskõik kus suunas kahvanägu minema saata.
Eelmist situatsiooni soodustas mõistagi olukord, kus tundsin end praktiliselt kogu eilse päeva abituna - olek, mis hakkas juba ununema. Kui sul linnakaarti osta pole, oled suurusjärgus 15-miljonilises linnas kadunud mees.
Ma otsisin eile 5 ( !!! ) tundi linnapealt kaarti taga ja mitte midagi. Kuna siia tulek toimus siiski suhteliselt plaaniväliselt - ei olnud ma ennast ka kohaliku Piibliga varustanud ning nii ma siis käisingi mööda linna ringi, pahatihti nii suund kui eesmärk hukas.
Mõnda araabiakeelset oleks saada olnud ( kasuteguriga 0 allakirjutanu jaoks ) ent inglisekeelset otsisin tõepoolest kuni hilise pärastlõunani. Ja sain siis ajaleheputka viimase, pleekinud versiooni.
Raudteejaama leidsin tänu eespool kirjeldatud miimikale ( “ Ei, ma ei soovi metroosse tagasi minna, ma just tulin sealt - tahaksin raudteejaama jõuda “ ) lõpuks siiski üles ent sealtsaadud info oli mõistagi selline, milleks ma vaimselt juba ettevalmistatunud olin.
Kui me võtame 76-miljonilise elanikkonnaga riigi ja selle 15-miljonilise pealinna, kohaliku uue aasta ning kord nädalas liikuva rongi marsruudil Teheran - Istanbul, siis palju muid vastuseid kui “ pileteid pole ei järgmiseks nädalaks ega ka kaheks järgnevaks “ tõenäoliselt ei oota.
Nüüd on siis mitmeid variante kuidas naaberriiki jõuda, milledest kõige reaalsemana tundub 4-5 päeva pärast aset leidev bussisõit ent bussipileteid lähen täna uurima. Lootus on et koheselt peale uut aastat oleks reisijaid vähem kuna asukoha muutus pannakse toime valdavalt enne pidustusi.
Ja busse peaks vähemalt iga päev naaberriigi poole suunduma.