Koju ära

Odessast Vinnitsasse ning peale magatud ööd suund piiri poole, ees viimased 1600 km roolikeeramist.

Azerbaidzaani kapitali Socar bensuketi musta marmorpõrandate ning tumedate klaasidega jaamad Kiiev - Odessa trassi ääres. Stiiligurud saavad igaljuhul pointsid.

Natuke kahju et Lvov´i linna jaoks ainult loetud tunnid see(gi) kord jäetud sai, sest sealne olustik eeldaks pikemat peatust. Niivõrd palju erineb see muudes linnades valitsevast bardakist. Teisest küljest - tegu on traditsioonilise Kesk - Euroopa linnakesega mida lääne ja eelkõige lõuna poole kurssi hoides tuleb hulganiselt vastu.
Piiri peal tavapärased neli tundi sest millegile siin elus võid siiski kindel olla. Alguses sai küll eeldatud et neljapäeva pärastlõuna oleks träffiku poolest pisut rahulikum ent tutkit - piirivalvuritel ei paistnud väga kiire olevat.
Nähes aga Poola poolel kodumaa kuldsete tähtedega sinilippu kutsuvalt lehvimas, oli juba ükskõik - mind oodati.
Hambad ristis poolamaa udustel ja kitsastel teedel rekkadega võiduajades Lublinini ning seal ankur välja.
Järgmisel hommikul esmalt viimased kihutamised ja karmid möödasõidud ning siis peale piiri suund Kaunase lennujaama.

Kassiir Salomeja Tamulaitiene sõnul oli mitteametlikult tegu Leedu aasta sularahatehinguga

Linnast välja saades võtsin pimeduse varjus ühele Eesti rekkamehele järgi ning sõitsin niikaua kuni jõudu piisas. Usun et rekkamehel võis 90 km/h perses sõitvast kaasmaalasest närvid päris läbi olla ent mul tõesti polnud enam jõudu kupatamiseks sest viimase nelja nädalaga oli nii mõnigi kilomeeter läbi uhatud.
Laupäeva hommikul kell 07.37 kutsus sombune Maarjamaa.

Neli nädalat hiljem