Laste pildistamisest

18. jaanuaril 2008 aastal sai Ecuadoris ette võetud üks rongisõit millest kirjutasin oma eelmises blogis siin.
Kuidas alguses oli kõik ilus ent siis taheti rongist maha tõsta jne. ent mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tahtsin rääkida et lisaks muudele elus ja elututele objektidele meeldib mulle ka kohalikke lapsi pildistada. Kohalikke inimesi nii üleüldiseski mõttes on tore fookusesse saada ent lapsed on palju vahetumad ning emotsionaalsemad.
Nonii ja selle rongireisi esimese peatuse olime sunnitud tegema ühes külas kus rong esmakordselt rööbastelt maha jooksis ning kuna tagasisaamisega läks aega, ronis kogu turismigrupp vagunitest välja. Kõrval olid elumajad, mille ees mängisid määrdunud lapsed kes kohkusid natuke ära, nähes niivõrd suurt kahvanägude hulka ühel hetkel neid ümbritsemas. Käis iilge klõpsutamine ning ameerikamaallaste smile, smile hüüe järjepanu. Oleks siis ükski neist klõpsutajatest kes omasid ma-ei-tea 6 miljonit dollarit maksvaid kaameraid, ostnud kõrvalolevast poest lastele midagi nosida - ei. Ikka smile, smile ning näidati siis displei pealt lastele neist jäädvustatud kaadreid, justnagu see neile palju korda läheks. Idioodid.
Ma siis läksin poodi, ostsin hunniku krõpse ning viisin lastele süüa ( ehkki: a.) krõps pole parim söök ja b.) võõraste onude käest teatavasti ei maksa midagi vastu võtta ) ning tegin ka mõned pildid. Eriti meeldis mulle üks kuraasikas tüdruklaps kelle pärast võideldes mõne aja pärast nii mõnelgi amigo´l noss viltu lüüakse.
Tüdruk, tõenäoliselt oma vennaga, on siin:

Peab ju vist olema põhjus, miks seda pea kolm aastat tagasi juhtunud lugu räägin ?
Täna hommikul, olles paar silda ära vaadanud, kruisis meie mikrobuss ühte külla nn. kohaliku külaeluga tutvuma. Kari määrdunud lapsi võttis meid naeratades oma eluonnide vahel vastu sest päris kindlasti polnud me ei esimene ega ka viimane grupp kes siia sattus. Jälle kõva klõpsutamine lahti ning lapsi kaadrisse püüdma. Ka mina tegin pilte ning sain enda arvates mõne päris hea kaadri purki ent häiris mind hoopis see miks giid ei öelnud meile et selline külastus on plaanis ? Kuna kõrval ühtegi poodi polnud, oleksime võinud ju midagi kaasa osta, kasvõi puuvilju või mida iganes - palligi ei paistnud neil olevat mida taga ajada, mängisid hoopis kividega.
Praegu oli taaskord nii et kahvanäod said hulga kaadreid mida siis oma Mark 5D kaameratest nii teistele kui ka külalastele uhkusega näidati; kojujõudes loo sellest kuidas kohaliku külaeluga tutvust tehti ja objektiks olnud vietnami lapsed ... jäid bussile järgi lehvitama.

Viimane tüdruk on ( tõenäoliselt juba praegu ent tulevikus päris kindlasti ) tõeline südametemurdja