Reisiblogid Travellerspoint-is

Hiina kokkuvõte: metroo

19 °C

large_beijing-subway-map.jpg

Selle reisi 50. postitus.
Pekingi metroo, mille praegust skeemi ülalpool näha on võimalik, oli esimene mis Hiinas avati ning aasta siis oli 1969. Praeguseks on metroo käigus kümnes rannikulinnas ( Taiwan ju kuulub ka meile ) ning veel kolmkümmend on kas ehitamas või vähemalt planeerimas maa-alust transpordivõrku. Arvestades, nagu ma juba maininud olen et Hiinas on 160 miljonilinna ning miljon elanikku on just see arv, alates millest asi end ära tasuma hakkab - siis arenguruumi on ka siin veel piisavalt.
Pekingi metroo oma praeguse 228 km võrgustiku ja 147 peatusega ei ole päris kindlasti piisav et 22 miljonilise elanikuga metropoli vajadusi täita, arvestades et iga päev kasutab seda transpordiliiki suurusjärgus 5 miljonit reisijat. Seetõttu on ka siin riigil suured plaanid ning aastaks 2020 peaks kasutatavaid kilomeetreid olema juba 561 ning metrooplaan välja nägema enam-vähem selline:

large_image005.png

Kaubavahetuse poolest maailma suurima sadamalinna Shanghai metroo avati küll alles 1995. aastal ent selle areng on olnud niivõrd kiire et tema võrgustikust on tulnud maailma pikim ehk praeguseks katavad 12 liini oma 268 peatusega kogupikkuses 420 km.

large_shanghai-s..map-new.jpg

Et ka siin ei istuta käed rüpes näitab fakt et aastaks 2020 peaks läbitavaid liine olema kokku juba 22 kogupikkusega 870 km. See sigrimigri näeks välja siis selline:

large_shanghai_subway_2020.gif

Nagu Pekingis kirjutasin, oli sealses võrgustikus sõitmine pea ilma rahata ehk üks ots olenemata distantsi pikkusest ning ümberistumiste arvust maksis 2 RMB ehk 3.40 EEK. Teistes linnades hakkas juba ka vahemaa rolli mängima ent üle 4 RMB ehk 6.80 EEKi ei maksnud ka seal mitte. Tavaline oli sealgi see 2-3 RMB. Pekingis oli ka selle võrra lihtsam et said kogu aeg kassast pileti lunastada kuna taks oli sama. Teistes linnades polnud teada kuivõrd palju reisi maksumuseks kujuneb ning siis pidi propuski üldjuhul automaadist lunastama. Polnud ka selles probleemi ent teinekord olid järjekorrad + pidid sobivad rahatähed taskus olema ehk 5,10 ja 20 RMB sedelid et masinal tagasiandmine kergemaks teha. Alternatiivina võis muidugi ka metalli kaasas kanda.
Põhimõtteliselt oli võimalik ka päevapilet osta või isegi laetav kaart, mis iga reisi ca. 20% odavamaks oleks teinud ent kuna ma nii palju ei reisinud, kasutasin kogu aeg üksikpileteid.

3986429267_715821bccc.jpg

Pekingis oli maa-alune liiklemine kõige raskem kuna rahvast oli palju ning vahet polnud, mis hetkel metrood kasutasid - umbes oli ta alati. Istumasaamisest võis unenägusid näha ent see polnud ka niivõrd primaarne. Pealinnas pidi ka päris tõsiselt trügima et üldse peale saada ja mis seal salata - ka õiges peatuse maha, sest vastasel korral oleks seltsimees perroonil lihtsalt naeratada võinud. Trügimine siis tähendas ikka trügimist ning sellist asja nagu mujal maailmas et enne lastakse mahatulijad välja - võis ära unustada- Kohe kui uksed avanesid - hakkas rahvas end sisse suruma ning oma asi kui vagunist välja ei saanud.
Teistes linnades oli seevastu palju lihtsam ning ma ei mäleta et näiteks Shanghais samasuguseid probleeme oleks olnud v.a. Para-mängule sõites kus mustmiljon koolilast oli sama tee ette võtnud. Muidu oli ruumi piisavalt ning istumagi sai praktiliselt kogu aeg.
Sellised metroolood siis seekord.

Kirjutas Lon Rider 00:59 Sildid China Tagged tsaina

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Login