Sepapoiste lugu

Möödatuiskav banana-meeskond

Olematu 6 USD eest sai tänaseks päevaks nelja saare vahelise paadireisi ning otsustasin riskida.
Nha Trang tundub olevat eelkõige kohalike suures soosingus ning valget verd liigub siin vähem. Mingil määral meie idanaabreid, mingil määral rändureid üle maailma ent põhilist tooni annavad siiski siseturistod.
Samamoodi oli ka tänasesse paati peale minu sattunud veel üks Moskva paar, üks prantsuse oma ning paar austraallast - ülejäänud ca. 30 huvilist võõrustajamaalt.
Kõige esimeseks võttis meie tänane giid, kes oli minu kogemustele tuginedes üks parimaid läbi aegade, üles Sepapoiste laulu mis tuli ettekandmisele kõigis ametlikes tänastes paadikeeltes ning ei jäänud mulgi muud üle kui sõnad talle paberile panna. Hingelise trauma vältimiseks jätsin osadele tähtedele täpid joonistamata.

Sepapoisid, sepapoisid,
teevad tood, teevad tood.
Taovad tulist rauda, taovad tulist rauda,
paeval ool, paeval ool.

Esimesel saarel käisime pisut snorgeldamas ent kuna lained oli suurevõitu, siis ei tahtnud sest midagi välja tulla.
Teise juurde jõudes käisime alguses natuke ujumas et siis lõunat laevas süüa:

Pärast lõunat alles äkseniks läks sest kolm laeva olid külgepidi koos ning meie paadi meeskond tiris trummid, kitarri ning kõristajad välja ning läks pooletunniseks rokiks. See läbi saanud ( repertuaar koosnes arusaamist mööda kohalikest cover´itest + Cranberries " Zombie " ), aeti paadid u-kujulisse asendisse nii et keskele moodustus ujumiseks sobiv ala. Selle keskele ujuv baar ning baarmeniks üks meeskonnaliige kes kõigile veini ja ananassi pakkus. Baari pääsemiseks tuli ainult vette hüpata.

Soovijatest puudus polnud ning katuselt vette karates sai vägagi muljetavaldava lennu osaliseks.
Pärast jämmi käisime veel kolmandal saarel pikutamas ja neljandal akvaariumis kalu vaatamas.
Super super super super super.

Meie paat. Jõulupuu oli ehtes, kuldne kroon ladvas ning riigilipp oli kunagi ka paremaid päevi näinud

Ujumas sai selle reisi jooksul esmakordselt käidud ning koos sellega ka päikese käes oldud. Punetav selg ja nägu ( + osad piirkonnad mis alles homme endast märku annavad ) on päeva saldo.

Nüüd siis ongi loetud tunnid veel jäänud ning puudub veelgi ettekujutus kuhu keskööl suunduda. Näeb.
Samamoodi pole kindel kas lahkun siit linnast homme või olen ühe öö veel.
Sellele annab vastuse hommikune pohmelli-diagnoos.