Hiina kokkuvõte: Eesti ja Hiina

Paar viimast aastat on mu telekavaatamine olnud minimaalne. Kui keskmine eestlane veedab ca. viiendiku oma aastast ehk 73 ööpäeva helendava kasti ees, siis ma arvan et max 10 päeva. Peale AK uudiste ning esmaspäeva hilisõhtuse Välisilma + sellele järgneva dokumendi ju palju rohkem vaadata pole. AK ja Välisilma olen ka nüüdse reisi jooksul tänu internetile pidevalt jälginud.
Hannes Hanso`t, keda korra juba mainisin, pean vähemalt mina pädevaimaks et mitte öelda ainsaks Ida- ja Kagu-Aasia eksperdiks eesti meediaruumis ning paljuski tänu tema esinemistele Välisilm´as ja sõnavõtmistele leheveergudel mul Hiina majandusliku potensiaali vastu suur huvi tekkiski. Tekkis nii suur huvi et tahtsin asjaga vaatlejana kohapeal tutvust teha.
Hanso´t on küll oponentide poolt materdatud tema ambitsioonide pärast Välisministri portfell saada ent vähemalt on tegu laialdast silmaringi ning kindlat visiooni omava persooniga.
Nüüd juba eelmise aasta septembri lõpus - oktoobri alguses ilmus Postimehes artiklisari kus lisaks Hanso´le võtsid sõna Urmas Paet, Marko Mihkelson ja viimasena Kaarel Tarand. Teemaks seesama - Eesti ja Hiina suhted: millided need olema peaksid, millise tulevikuvisiooniga või kas neid üldse olema peaks.
Hanso tõi näiteks välja meie armsa peaministri avalikku jahedat et mitte öelda jääkülma suhtumist Hiina suunal. Selle asemel et peatselt maailma suurimaks majandusjõuks ( ja ühes sellega järjest rohkem ka poliitilist võimu ammutava ) kerkiva riigiga suhteid soojendada - keeratakse talle riiklikul tasandil selg ning suunatakse pilgud järjest rohkem läände. Suunatakse sinna kus on maad võtnud stagnatsioon. Seda nimetatakse vist kurikuulsaks eestlase jonniks.
Hanso kirjutas et praegu esindavad Eestit 1,3 miljardilise majandusjõu juures kaks diplomaati Pekingi ühes hotellitoas ja üks Shanghais. Lisame siia ühe esindaja Jaapanis ning saame lihtsa aritmeetilise tehtega teada et territooriumil kus elab suurusjärgus 4 miljardit inimest, esindab meie kodumaad 4 inimest. Miljard per inimene. Seda kutsutakse taaskord vist eestlaste efektiivsuseks.
Ehk kui muu maailm on ammu aru saanud et majanduslik power tuleb järjest rohkem nn. BRIC ( Brazil, Russia, India, China ) riikidest - ajab eestlane oma rida.
Kuskilt olen lugenud et diplomaatilise töökoha loomine väljaspoole eestit pole odav lõbu ning selle kasutuseshoidmine maksab suurusjärgus miljon krooni aastas ( uues rahas siis 65 000+ öirot ). Samas pole ma nii kindel kas sellisel puhul on mõtet väga säästma hakata, arvestades millist tulevikuperspektiiviga läbikäimine Hiina Rahvavabariigiga on.
Aga ei, ma nõuame aga Tiibetile vabadust, Taiwan´ile iseseisvust ja veel mida kõike. Ma pole kordagi tähendanud et need suured Tiibeti vabaduse nõudlejad näiteks Hispaania suunas nooli pilluks et Vaba Baski Vabariik alguse saaks või et Saami Vabariik Soomes tegutsemist alustaks. Suhteliselt vaikne on olnud.
Viimasena kirjutas Kaarel Tarand ning ma küll ei oska öelda kas tema kirjutist tuleb võtta kui kõrgelennulist satiiri või oli ta oma mõttevälgatuste ajal mõnede ainete mõju all.
Mulle meeldib ajaleht Sirp ning loen seda meelsasti kui aega on ent teinekord tundub justkui oleks Sirp hea leht vaatamata peatoimetajale mitte vastupidi.
Kuivõrd tõsiselt saab võtta Tarandi näiteks sellist mõttevälgatust:

Hiina majanduse vedur on eksport, mille kasvu ja konkurentsivõime tagajaks on alla hinnatud kohalik valuuta ning odava tööjõu piisavus. Sellega kopeerib Hiina sõjajärgse Jaapani majandusmudelit. Selle mudeli nõrkuseks on sisenõudluse ja -tarbimise allasurumine.
Arenenud ühiskondade majandustest moodustab sisetarbimine 65 protsenti, Hiinas on vastav näitaja vaevased 36 protsenti, üks maailma madalamaid näitajaid.

Allahinnatud rahvusvaluuta ning sellega saadav ekspordieelis ? Nõus.
Et selle allahinnatud valuutaga kopeeritakse Jaapani sõjajärgset mudelit ? Nõus.
Et selle mudeliga surutakse sisenõudlust ja tarbimist alla ? WTF ?????

Ma olen siin kirjutanud, kui palju autosid Hiinas ning näiteks konkreetselt Pekingis müüakse. Olen kirjutanud, milliseid pilvelõhkujaid ehitatakse. Louis Vuitton´i poodides on tunglemine ning käekotte müüakse üks per nase et nende väärtust mitte devalveerida. Ekskursioonid turistidele maksid Hiinas 30+ USD kui siin Vietnamis on 5+ USD ning valdavalt on kohalike turistide hordid need kes pilte plõksutavad.
Mis see kõik on mingi kuradi Potjomkini küla või ?
Loomulikult on ka Hiina puhul räägitud nn. kahest hiinast ehk 300 miljonist inimesest kes elavad erimajandustsoonides ja ülejäänud miljardist kes ei ning nende sissetulekute erinevusest. Kui me aga võtame kasvõi selle erimajandustsoonide 300 miljonit, on see sama palju kui Eesti poolt imetletud USAs elanikke.
Rääkida aga sisenõudluse puudumisest või selle allasurumisest on pehmelt öeldes lollus. Sisenõudlust surutakse praegu tõepoolest valitsuse poolt alla ent seda pisut teises kontekstis - nimelt inflatsiooni ohjeldamiseks, mis novembris kasvas juba üle 5%. Inflatsiooni niivõrd suur number ongi paljuski suurest sisenõudlusest tingitud.

Edasi kirjutab Tarand:

Tõsi on, et tööjõu tipp, mille järel selle üldarv kahanema hakkab, saabub Hiinas aastal 2015. Ühe-lapse-poliitika tagajärjed on ennustatavad 30 aasta peale. Tööjõud vananeb ja kahaneb, seega on üks potentsiaalseid kasvu allikaid maha kriipsutatud.

Ok.
Mees vist unustab, kui palju Hiinas inimesi elab. Neid on 1,3 miljardit.
See tähendab seda et kõigile päris kindlasti võimeteväärseid töökohti ei piisa vastupidiselt näiteks Eestile kes oma väikese rahvaarvuga suudab kõigile tema võimetele vastavad töökohad luua.
Ühel viimastest sealviibitud päevadest kohtusin 27-aastase kaugete jaapani juurtega Yuki´ga kes töötas riiklikus statistikaametis. Ütles et enne oli rakendust leidnud erasektoris ent kuna koht eriti ei rahuldanud, otsustas riigileivale kandideerida. Ütles et tema kohale oli 5000 soovijat.
Kuigi ka Hiina puhul on räägitud korruptsioonist, on fakt siiski see et suure tungi tõttu saavad parimad kohad ka parimad kandidaadid ning selle Tarandi helesinise unistuse - hiina tööjõu väljasuremise - ajaks on Õhtumaad ammu kaardilt kadunud.

Võiks veel paljuski Tarandile vastu vaielda ent aega lihtsalt pole, kuna pean bussi peale minema.