Willis

28. jaanuaril 2008. aastal sai Peruus, täpsemini Huacachina oaasi läheduses paiknevate liivadüünide peal oma elu ühed kõvemad liivaliud tehtud. Allasõidud, mis veel siiani näo päikese moodi naeratama panevad.
Mui Ne on samuti tuntud oma liivaluidete poolest ning ma-lihtsalt-ei-saanud kord juba siin olles võimalust kasutamata jätta. Olles siiski enda vastu aus ning pisut taustatööd teinud - teadsin et elamus ei saa samaväärne olema ent ... elamus siiski.
Tuuri dziipidena kasutatakse peamiselt ühe jalaga hauas olevaid vanu vene UAZe ehk villiseid ning erandiks polnud ka meie 5-liikmeline grupp.

Mootori temperatuur oli ainuke asi, mida juht näidikute abil kindlaks teha sai ent see ju ongi kõige tähtsam. Neljatunnise ekskursiooni ring oli kuskil 60 km ning vahepeal käisime bensukas tankimas, võttes 100 000 dongi eest pisut vähem kui 6 liitrit kütust. Kütuse enda näidik oli mõistagi maksimumis kogu aeg.

Esimese asjana käisime liivaluidete vahel ühes madalas ojas jalutamas kuni ühe pisi-pisikese kärestikuni. Selle jalutuskäigu poole maa peal oli väike emukasvatus kus lollid valged turistid said sadulaga varustatud emu seljas pisikese ringi 2 USD eest teha. Olgem ausad - idiootsemat atraktsiooni annab välja mõelda. Puht uudishimust oleks hea teada saada mis mõtted emu kupli all liiguvad, kui sulle hommikul sadul selga topitakse ning pead päev läbi valget liha ringi vedama.

Edasi võtsime suuna kalasadamani, kus uurisime natuke kalurite elu ning peale seda oligi aeg luidete poole pilk pöörata. Jõudnud kohale, sai iga soovija sealsete väikeste ärikate käest 20 000 dongi ehk 1 USD eest endale plastlaua üürida. Olgem ausad - üks parimaid ärisid mida ma siin näinud olen. Vend istub parkimisplatsi ääres ning rendib lollidele valgetele laudu dollar tükk, mis turistile pole mingi raha. Turist käib mäel ning pärast paari allalaskmist toob laua ise tagasi. Arvestades et päevas käib sealt läbi vähemalt sadakond et mitte öelda paarsada kahvanägu ... on tegu tõeliselt hea bisnessiga.
Võtsime siis liulauad ning tegime samuti paar sõitu ning tegelikult oli päris mõnus. Nii suuri kiiruseid nagu Peruus olles muidugi aretada ei õnnestunud ent lõbus oli ja mitte vähe. Pärast mõistagi olid kõik võimalikud ja osaliselt ka võimatud augud liiva täis.
Kollase liiva düünid olid siis need kus me laudadega hullasime ent päikeseloojangut siirdusime jälgima punastele luidetele. Kuna liud kestsid pisut kauem kui vaja oleks olnud, jäime loojangule natuke hiljaks ent käras küll.
Kokkuvõtvalt oli tegelikult väga tore väljasõit, sest sai palju nalja ning võib öelda et kulutatud 10 USD läks asja ette.