Mekong Delta päev 1

Tüng, T.M. Brothers Cafe

Kahepäevase Mekong Delta tuuri alustuseks tutvustas meie giid ennast nimega Tüng.
Arvasin et kuulsin valesti ent pärast ta mapi pealt asja järel kontrollides selgus et ei. Mõtlesin et soo-soo, selline tüng siis.
Tegelikkuses osutus giid mõnusaks meheks kellele meeldis laulda ( kellele Vietnamis ei meeldi laulda ? ) ning tema arvates pidi bussitäis kahvanägusid vähemalt ühe kohaliku laulu selgeks saama, asudes seda meile siis õpetama.
Loo nimi oli Vietnam, Ho Chi Minh ning sõnad läksid umbes nii:

Vietnam, Ho Chi Minh,
Vietnam, Ho Chi Minh !
Vietnam, Ho Chi Minh,
Vietnam, Ho Chi Minh !

Võttis aega mis ta võttis ent selgeks selle äärmiselt sügavamõttelise laulu saime ning mis seal salata - ettekandele tuli see lugematuid kordi nende kahe päeva jooksul. Ja iga uue korraga üha suuremaks naeratus turistode nägudel läks.
Mekong Delta kui õieti nüüd aru sain, hõlmab pindala mis on enam-vähem 14 000 ruutkilomeetrit ehk kolmandik Eesti pindalast. Tuure sinna on võimalik võtta nii 1-, 2-, 3- kui ka 4-päevaseid ent ma pidasin kahte päeva sobilikumaks variandiks sest üks oleks ehk liiga vähe olnud ning alates kolmest oleks asi käest ära läinud - nii suur mudase vee huviline ma ka pole.
Sõitnud paar tundi bussiga jõudsimegi jõe enda äärde, mille vesi oli tõepoolest vägagi sogane. Rahvas paatidesse ning kütsime esimesele saarele kus asus kookoskommi väike kodukootud tehas.

Kookosmass pliidi kohal

Seletati siis valmistuspõhimõte ära, peale mida sai ka värsket - just pliidi kohalt tulnud toodangut proovida. Ning kuna toodang oli vägagi meeltmööda, lõuna hakkas kätte jõudma + isiklikust kogemusest on magusanälg meeletu ( sest tavamõistes shokolaadi siinsetel laiuskraadidel ju pole ), siis loomulikult valmistoodangut ka kaasa osta. Võimalust ei jäetud kasutamata ning ka allakirjutanu polnud erand. 220 gr pakend maksis 25 000 dongi ehk 1,25 USD ja maitseid oli vähemalt viite erinevat sorti.

Edasi võtsime suuna järgmisele saarele kus sai päris lõunat süüa ning ratastega väike tuur tehtud. Pärast seda laulis kohalik folkmuusikagrupp turistidele paar kurba viisikest ( + ka giid võttis taaskord laulujoru üles ) ning suundusime järjekordsele paadiretkele.

Kui ausalt öelda, siis ega saartel ja saartevahelgi midagi eriskummalist ei näinud ning vee mudasust juba mainisin. Teisest küljest on paadisõidud alati meeldivad ning ilusa ilmaga neid lust teha. Eriti kui ise aerude taga higistama ei pea. Ehk nagu vana kõnekäänd ütleb: ükski töö pole liialt raske kui seda just ise tegema ei pea.
Eelmises kirjutises mainitud " ... ööbimist kuskil väikelinnas ... " osutus Mekong Delta suurimaks.ligi 2-miljoniliseks äärmiselt jõukaks linnaks nimega Can Tho. Ho Chi Minh´i kullast kuju säras rannapromenaadi ääres ning kesklinn oli täitsa viisakas korras. Ka hotella kohta, kus ööbisime, ei saa ühtegi halba sõna öelda.
Õhtul lasime ühes promenaadiäärses restoranis mereandidel maitsta ning seljataha jäetud raske päev tähendas seda et enne unnevajumist polnud väga palju lambaid vaja lugeda.