Reisiblogid Travellerspoint-is

märts 2011

Teheran: inimesi

12 °C

large_in1.jpg

large_in21.jpg

large_in3.jpg

large_in4.jpg

large_in5.jpg

Kirjutas Lon Rider 12:00 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Ali Baba ja kuskil 58 röövlit

12 °C

large_ali11.jpg

Ali lauluhoos

Hiinas, Guangzhou´s olles sattusin samasse dormituppa iraanlasest mehega kes tutvustas end Ali Baba´na. Mingil hetkel oli taaskord tunne et viibin Varjatud Kaameras ent asja täpsustades paljastus mehe nimi siiski Ali Babaei´ks.
Tulime ääretult hästi omavahel toime ning olgugi et kõik maailmavaatelised tõekspidamised just 100% ei kattunud - ei välistanud me praeguse elu jooksul uuesti jällenägemist.
Iraan´i küllakutse kohta ütlesin et väga võimalik et see mõne aasta lõikes ka toimub, sest siinset regiooni on mu alatine soov külastada olnud. Iseenesest olin juba paar aastat tagasi lähedal Lähis-Ida külastamisele ning selleaegne Helsinki saatkonnast saadud Iraani viisa olemas + ühesuunapilet Tallinn - Istanbul ostetud ent … Kuskil kümme päeva enne äralendu mingi seitsmenda meele hoiatades ei leidunud püksist enam piisavalt cojones´eid.
Ehk tegin siis reisi tühistades õieti ehk ei.
Kuna aga juba nüüdse reis epiloog muutus, saatsin Alile kirja ning küsisin et mis oleks kui juba nüüd, seda enam et tulekul on Iraan´i aastavahetus.
Sobib ideaalselt tuli vastus ning nii ma siis viisaasju ajama hakkasin.
Nüüd siis peatungi tema pool juba viiendat päeva ning paar päeva veel ees. Kuna tal on oma väike pood pidada, aastavahetusega on vaja arved raamatupidamise jonksusaamiseks korda saada - on ta teinud päris pikki päevi ning sellevõrra on jäänud mulle palju aega ise ringi vaadata. Viimane on muidugi ainult positiivne, sest mulle on meeldinud alati omi radu käia ehkki nagu mainitud praegusel juhul pole kõik rajad aasal tantsimisega võrdunud.
Õhtuti samas on ta aga alati sõbrad küll kutsunud, kohaliku samakat Arag´i alkovaba õluga lahjendatud, söödud - pilli mängitud - lauldud. Ainult positiivsed kogemused nii võõrustajast kui tema sõpradest.
Kuna homme on aasta esimese päeva puhul ka erasektoris üldjuhul vaba päev, pidime Teheran´ist põhjapool asuvatesse mägedesse sõitma ning pisut kohaliku külaelu ning tema sealsete sõpradega kohtuma. Traditsiooni kohaselt on ju algava aasta esimene päev selleks mil sõpradel-tuttavatel külas käiakse ja kõike paremat algavaks aastaks soovitakse.

large_ali2.jpg

large_ali31.jpg

Kirjutas Lon Rider 10:58 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Al-Kaido

12 °C

large_ur.jpg

Kui lugejad on seda meelt et siinsete elanike õhtud teleri ääres mööduvad Võsapetsi, Krimi ja Tantsud tähtedega saadete saatel, siis päris nii see siiski pole.
AlJazeera on kanal mis esimesena hommikul sisse lülitatakse ja viimane, mis enne magamaminekut osaks saab.
Elame ju ka muidu rahutus piirkonnas ent viimaste kuude sündmusi arvestades seda enam. Viimaste päevade jooksul Liibüa´s aset leidvad sündmused on peamiseks jututeemaks kui kasvõi hommikul pagari juurde saia järgi minnakse.
Valdavalt ollakse muidugi seda meelt et Gaddafi peab kõrvale astuma ning riigi oma ikkest päästma ent samas jagatakse ka paljuski minu seisukohta et tegu on koalitsioonivägede PR-kampaaniaga sest viimaste aastate ebaõnnestumine siinses regioonis on kuidagi vaja ju maha pesta. Ning mis võiks veel paremaks võimaluseks olla kui käesolev Taaveti ja Koljati mõõduvõtmine.
Üle kümne aasta on Bin Laden´it Afganistan´i mägedes taga aetud ning riiki demokraatiat viidud - tulemit teame me kõik.
Kui keegi arvab et valge ( ameerikamaa ) mees on siinses piirkonnas kõva valuuta - siis ei, ta pole seda mitte. Ja olgem ausad, olen seda ka omal nahal tunda saanud, kehastudes tõenäoliselt nii mõnegi kohaliku silmis justnimelt Suure Lombi Taga asuva Kurjuse Kantsi valgenahaliseks esindajaks.
Mul on olnud ääretult palju tõeliselt meeldivaid kontakte kohalikega ning räägin neist peatselt ent samas on paaril päeval aset leidnud ka intsidente, mis allakirjutanu pokkerfeisi pettes oleks võinud ka kuidagi teistmoodi lõppeda kui nüüdselt, rahumeelselt.
Viha ja vimm ameerikamaa vastu pole midagi uut ent seda ise kohapeal kogeda siiski kogemuseks uueks.
Olen üritanud järele mõelda ent pole vist kunagi tundnud sellist episoodilist rassismi oma nahavärvi tõttu.Võtame kasvõi juhu mil sind su nahavärvi tõttu keeldutakse poes teenindamast ning näidatakse pärsiakeelse jutuvada saatel ukse poole. Mingil hetkel hakkad isegi järjekordse “ nõgi “ tundeid taipama, kui ta mõne Tartu “ kuulipea “ ( english skinhead ) hammaste vahele pelgalt oma nahavärvi tõttu jääb.

Praeguseks on jänkide Iraani-suunaline agressioon seoses siinse riigi arendatava tuumaprogrammiga pisut vaibunud ent pole vaja suurem shamaan olla, mõistmaks kes võimaliku sõjalise kontakti puhul nossu oleks saanud.
Ning kuigi ka kohalikud ise väidavad et religioon on siinse riigi suurimaks pidurdavaks jõuks - faktoriks mis arengut takistab, on see mõnel teisel puhul vastupidise toimega.
Ajatolla´d oma mõjujõuga saavad kogu riigi vajadusel püssi alla ning selleks et Kalashnikov´i päästikut vajutada - pole vaja isegi relva enda pikkune olla.
Usun et siin mu jutte 700-aastasest orjarahva staatusest ning sellest et peame rahumeelselt oma isanda kintsu kraapima, ükskõik millist alandust ka osaks saame - eriti ei mõisteta.

large_urvad.jpg

Kevad on linnas

Kirjutas Lon Rider 09:39 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Pilet olemas

10 °C

Eile õhtul, peale luhtunud rongipileti ostu sai siis reisivõimalused üle vaadatud/mõeldud.
Üks variant oleks veelgi olnud rong võtta ent sõita sellega Tabriz´I linna, sealt kuidagi piirile ja sealt juba Türgi poolt edasi. Täiesti reaalselt teostatav sest Tabriz´e läheb ronge per päev hulgim ent samas polnud ma väga kindel kas sellist keppi ikka ette võtta viitsin. Reisi algfaasis ehk jah, nüüd hakkab seiklusjanu juba pisut vaibuma.
Siis vaatasin lennupileteid.
Hind suurusjärgus 300+ USD ning olenevalt vahemaandumise kohast ( kas Bakuu või Ankara ) kestab lend 4 -10 tunnini. Reaalne ent mõttetult kallis.
Hommikul võtsin siis ette tee Tehrani läänepoolsesse ( lisaks veel ida- ja lõunajaam ) bussijaama.Valdavalt opereeritakse sealtki kodumaa liine ent saab ka läänepoolsetesse naaberriikidesse plus põhjas asuvatesse Jerevan´I ja Bakuu´sse.
Leidsin siiski neli kompaniid kes ka Istanbuli reise korraldavad ning uurisin neilt hindasid, vabade kohtade olemasolu ning sõidu kestvust päevades või õigem oleks öelda tundides.
Mõnel olid kohad lähipäevadeks juba välja müüdud ent paaril siiski veel riismeid järgi ning ühe operaatori käest siis soetasin ka pileti. Oleks pidanud küll pass ka kaasas olema ent suutsin selgeks teha et saab ka ilma ning pileti Kaido Estonia nimelisele kodanikule välja kaubelda.
" Kas Kaido on perekonnanimi ja Estonia eesnimi ? " " Jah "
Piletihind, olenemata kompaniist, kõigil sama - 850 000 riali ehk 85 USD. Mõni teine hakkaks siin kartellikokkuleppet kahtlustama ent mina mitte. Ma arvan et need hinnad on juhuslikult kõigil samad.
Sõlmisin siis lepingu Asre Iran nimelise kompaniiga ning diili järgi on väljumine uue aasta teisel päeval ehk 02.01.1390 ( mõistmatutele: 22.03.2011 ). Väljasõit kell 13.00 ning sõidu kestvuseks öeldi 40 tundi . BUAHAHAHAA ! Elu pikim bussireis on tulekul.
Praeguste plaanide järgi olen selle reisi viimase kahe nädala jooksul seega kuus ööd Teheran´is, siis kaks ööd bussis ja lõpuks veel kuus ööd Istanbul´is.
Mõtlesin et võiks alguses kasvõi pealinna Ankara´sse sõita ning seal paar ööd olla siis loobusin ära ning otsustasin pigem lõpu rahulikumalt võtta.
Ma ei pea kellegile ei enam ega ka üleüldse midagi tõestama.

large_pil21.jpg

Reisijateveolepingu mustand Kaido Estonia nimelise kodaniku transportimiseks …

large_pil31.jpg

… suhteliselt selgelt fikseeritud reisi ja istekoha valimine …

large_pil11.jpg

… ja lõpp-resultaat väljumisele 02.01.1390 , istekohaks nr. 30 nagu näha

Kirjutas Lon Rider 18:36 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Religioon sama, naised ilusa(ma)d - kahvanägu hukas

10 °C

large_term1.jpg

Täiesti uskumatu.
Ausalt öeldes jääb arusaamatuks, millisete ootustega ma siia saabusin ent sellist déjà vu´d hiinamaaga ma pigem siiski ei kartnud.
Olgugi et füüsiliselt asun teistel laiuskraadidel, olen mentaalselt reisi algusfaasis tagasi.
Küsimusele, mida näitab see et viimased kolm kuud oled keelega praktiliselt arusaamatusteta hakkama saanud, saab vastuseid olla vaid üks. See näitab pelgalt seda et sa turist - oled ära hellitatud.
Sarnaselt hiinamaaga tuleb silmitsi seista pisut erineva tähestikuga ent selles poleks midagi väga hullu ent kui reisi alguses olid vähemalt numbrid arusaadavad, siis siin kasutatakse ju veel pärsia numbreidki. Viimane muudab situatsiooni mõistagi kraadi võrra väljakutsuvamaks.
Üle pika aja kohatud macho-ühiskond macho-ühiskonnaks, selleks olin ma valmis. Mingil määral üritasid ju ka filipiinod omi muskleid punnitada ent seal oli see teinekord pigem siiski koomiline, andes teinekord taas traagilise varjundi - kokku seega tragikoomiline vaatepilt.
Macho-ühiskond dikteerib selle et tänaval/metroos nõu küsides ning paljuski miimikaga oma soovid selgeks tehes ( kätega veduriringe ja suuga tshuh-tshuh-tshuh häälitsusi väljendades rongi ning laiemalt rongijaama imiteerides ), saadetakse turist ilma silmagi pilgutamata hoopis vastupidises suunas minema kui sinna kus pearaudteejaam asub. Machole käib ju uhkuse pihta, kui ta midagi ei tea või paistab lollina - seega on targem enesekindlalt praktiliselt ükskõik kus suunas kahvanägu minema saata.
Eelmist situatsiooni soodustas mõistagi olukord, kus tundsin end praktiliselt kogu eilse päeva abituna - olek, mis hakkas juba ununema. Kui sul linnakaarti osta pole, oled suurusjärgus 15-miljonilises linnas kadunud mees.
Ma otsisin eile 5 ( !!! ) tundi linnapealt kaarti taga ja mitte midagi. Kuna siia tulek toimus siiski suhteliselt plaaniväliselt - ei olnud ma ennast ka kohaliku Piibliga varustanud ning nii ma siis käisingi mööda linna ringi, pahatihti nii suund kui eesmärk hukas.
Mõnda araabiakeelset oleks saada olnud ( kasuteguriga 0 allakirjutanu jaoks ) ent inglisekeelset otsisin tõepoolest kuni hilise pärastlõunani. Ja sain siis ajaleheputka viimase, pleekinud versiooni.
Raudteejaama leidsin tänu eespool kirjeldatud miimikale ( “ Ei, ma ei soovi metroosse tagasi minna, ma just tulin sealt - tahaksin raudteejaama jõuda “ ) lõpuks siiski üles ent sealtsaadud info oli mõistagi selline, milleks ma vaimselt juba ettevalmistatunud olin.
Kui me võtame 76-miljonilise elanikkonnaga riigi ja selle 15-miljonilise pealinna, kohaliku uue aasta ning kord nädalas liikuva rongi marsruudil Teheran - Istanbul, siis palju muid vastuseid kui “ pileteid pole ei järgmiseks nädalaks ega ka kaheks järgnevaks “ tõenäoliselt ei oota.
Nüüd on siis mitmeid variante kuidas naaberriiki jõuda, milledest kõige reaalsemana tundub 4-5 päeva pärast aset leidev bussisõit ent bussipileteid lähen täna uurima. Lootus on et koheselt peale uut aastat oleks reisijaid vähem kuna asukoha muutus pannakse toime valdavalt enne pidustusi.
Ja busse peaks vähemalt iga päev naaberriigi poole suunduma.

Kirjutas Lon Rider 08:29 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

65.riik: Iraan

7 °C

Kauni pedestuardi ülipüüdliku “ naishäälse “ tervituskõne järel rullus AirAsia pea uhiuus Airbus stardirajale ning võttis peatselt suuna ka taevasse. A330 oli praktiliselt täis ning protsenti üheksakendviis reisijatest sihtkohamaa esindajad.
Meeldivalt rohkelt väikelapsi meeldivalt rohket kisa tegemas hoolitsesid kogu lennu kestnud enterteinmenti eest. Raske on hinnangut anda, kuivõrd pikalt närvid seda pidu & pillerkaart veel vastu oleks pidanud ent usutavasti paar lisatundi kauem kestnud lennu puhul oleks sauna taga metsas laipu juba hulgim olnud.
Kaheksatunnine lend pole naljaasi ent siiski kiireim viis kaks punkti teineteisega ühendada. Ja kui ei meeldi – liigu häälega või käi jala.
Polnud vaja eriline fakiir olla arvamaks kas mu närvesöönud viisajama ka reaalsuses end ära tasus. Mitte kedagi ei huvitanud mingisugune kontrollnumber, mida näidates propusk passi oleks löödud. 70 taalla või 50 öiröt oli ainuke nõudmine, mida riiki sisenedes näha sooviti ja peale seda oli paber olemas. Elame ju siiski lõunamaal ning ei maksa ennast igasugu kontrollnumbritest segada lasta.

visa1.jpg

1389. aasta viimased päevad

Nagu eelmises kirjatükis mainisin, pole allakirjutanu meelest mitte midagi paremat kui saabuda õhtuhämaruses riiki millest sul puudub suurem ettekujutus. Võid ju netist enne lugeda et 40 km kaugusel pealinnast paiknevast lennujaamast saab bussiga kesklinna ning sealt siis metrooga edasi ent olles veetmas õhtutunde, võid need variandid unustada.
Jääb takso ning esimest korda selle reisi jooksul leidsin end ebamugavast situatsioonist kus mitte mina ei määranud ( mõistusepäraseid ) hindu vaid mulle määrati. 30 USD pealt 25ni tingitud hind maailma kõrgeim polnud ( “ lennujaama sõidu hinnad on meile valitsuse poolt ette dikteeritud “ ) ent õhku oli sees tõenäoliselt siiski piisavalt.
Taksojuht oli lõunamaale kohaselt jutukas mees ning me vestlesime paljudel teemadel. Tõsi on muidugi ka see et toimunud, paljuski monoloogne kõnevahetus kulges pea 100% kohalikus keeles ja mõned siit-sealt tuttavlikuna tundunud sõnad olid ainsad mis ida-saksamaa meesturistil välja selekteerida õnnestus.
Uurinud minu, kunagi Argentiinast soetatud ustavat reisimehe käekella, esitles ohver seejärel uhkusega oma lähiminevikus hangitud Tissot produkti. “ Tatsskriin änd uan-ziiro-ziiro-ziiro amerikan “ olid väljakäidud tehnilised ja hinda puudutavad detailid – mille peale reisija pidi omanikule mõistagi tunnustust avaldama.

large_taksist1.jpg

Taksist

Õhtune liiklus ( olgem ausad, vaevalt see päevasest tõenäoliselt palju erineb ) oli muidugi suhteliselt keevaline. Paari eelmise riigi ( Laost üleüldse mainimata ) uimasus pühiti käega minema – kõva sahmimine, tuututamine, suunatule eiramine ja muud toredad nüansid asusid omadele kohtadele. Sohvri poolt kiirteel, kiirusel 130 km/h sooritanud järjekordne suhteliselt liiklusohtlik kiilumine ning sellele järgnenud äkkpidurdus said kõrvalistuva turisti korraks oma sõrmedega esipaneelist tuge otsima. „ Riläx „ ütles sohver seepeale ning pani meesturisti rahustamiseks Pink Floyd´i kuulsaima, müüri-loo peale.
Temperatuur oli KLi +28 järel tõesti see krdi +3 kraadi kui lennujaama ustest välja sai ning tekib õigustatud küsimus – kas me sellist riiki nüüd siis tahtsimegi. Tuli aga vägisi karupüksid jalga vedada.
Ka ajavahe taustainfo pidas paika – Malaisiaga 4½ vahet ning Eesti ajast vastavalt 1½ tundi ees.

Kirjutas Lon Rider 20:08 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Mis mis ?

28 °C

large_kl.jpg

Draamakuningannana on mul teatavasti õigus oma tujusid, tõekspidamisi, põhimõtteid, kalduvusi ja väljaütlemisi täpselt nii tihti muuta kui soov on. Või kui tuul suunda muudab.
Mõne päeva tagusest roidumisest ning tüdimusest pole praeguseks jälgegi.
Paar päeva rohket magamist, meeldivat ja mitmekesist kõhutäidet, pokkerimängu ning hea raamatu lugemist on võimelised üllatavalt palju ühe inimlooma tujusid muutma.
Raamat oli seekord tõesti ääretult hea ning selleks oli hostelist kaasahaaratud Peter Mayle " A Good Year ". Koheselt järgivaadatud film osutus küll parajaks flopiks ent millal enne heade raamatute baasil kasvõi rahuldaval tasemel linateost tehtud on. " Ristiisa " tuleb esimesena meelde ent sinna see nimekiri praktiliselt ka lõppeb.
Teisest küljest ega peaosatäitja Russel Crowe´gi pole kunagi allakirjutanud suurimate lemmikute hulka kuulunud ning ainuüksi pisut antipaatse näitleja kohalolek võib ka filmile hinnagu andmisel mõju avaldada. Olen siiski niivõrd palju võimeline tunnistama et "Gladiaator´i " ossa oli ta kui loodud ning väikeste mööndustega võib ka " L.A. Confidential`i " ja " American Gangster´i " tegelaskujude kehastamist headeks sooritusteks lugeda.
Melaka´st tagasi KLi ning viimane öö pealinnas.
Õhtu ja pikaks veninud öö kujunesid küll pisut teistsuguseks kui kujutanud olin ent elu on täis üllatusi. Ja rokenroll foreva män.

Nüüd aga juba vägagi tuttavaks saanud LCCT lennujaam taaskord. Pisut üle kahe tunni väljalennuni.
Temperatuure võrreldes midagi väga naljakat pole sest KLi tänane +28 vahetub kaheksatunnise lennu järel Teheran´i päevaseks +11 ja öiseks +2ks. Tehtud.
Kuigi juba Hiina lõunaosas asuvas Guilin´i linnas sai +10ga oma sääri välgatatud - oli Hanoi siiski esimene koht kus shortsid püsivalt tee jalga leidsid ning daatum oli siis 18.detsember eelmisel aastal. Peale seda pole kordagi, rõhutan KORDAGI pikki pükse kandnud.
Ehk kolm kuud on möödunud püksata.
Nüüd tuleb siiski ainus allesjäänud pikkade pükste paar käiku lasta sest muidu võivad mõned elulise tähtsusega organid ära külmuda.
Lisaks religioossele survele saab seega ka temparatuur selleks faktoriks mis aitab kohalike hulka paremini sulanduda ja mis seal salata - ka külalolli staatust vältida. " Ah kes see shortsides kahvanägu on ? Mäletad, rääkisin ju sulle temast. Seletas mulle midagi et pole selleks siia ilma sündinud et pluss-kraadidega karupükse kanda ".

Hilisõhtune ( praegusel juhul poole üheksane ) uude riiki ning võõrasse linna saabumine kuuluvad allakirjutanu vaieldamatute lemmiktegevuste hulka ent teinekord lihtsalt pole valikuvõimalust.
Ajavahe Malaisia´ga peaks olema 4½ tundi ning Eesti´ga vastavalt 1½ ühikut. Selgub.

Kirjutas Lon Rider 13:45 Sildid Malaysia Tagged kuala lumpur Kommentaarid (0)

Pilvine hommikupoolik Melaka´s

27 °C

large_mel11.jpg

large_mel21.jpg

large_mel3.jpg

large_mel4.jpg

large_mel51.jpg

large_mel6.jpg

Kirjutas Lon Rider 13:37 Sildid Malaysia Tagged melaka Kommentaarid (0)

Kumm susiseb täiega

28 °C

tire1.jpg

Fotol on illustreeriv tähendus ega kajasta üks-ühele kujunenud olukorda ( toim. )

Nagu kirjutasin, viliseb kumm täiega.
Peale Manila´t on olnud selline pingelangus et need vähesedki järgijäänud energiavarud on end pea praktiliselt ammendanud.
Mul on alatine respekt olnud vandersellide suhtes kes suudavad aasta või aastaid rännata. Ausalt, seekord ilma mingi sarkasmita. Respekt.
Mina ei suuda.
Mingil hetkel lihtsalt läheb asi rutiiniks ära ja ühes sellega kaob ka võlu. Enda puhul olen tähendanud et üle nelja kuu ma väga palju korraga teel olla ei suuda ning nädala pärast hakkab selle reisi viies kuu jooksma.
Usun et kui ma sellist keberniiti selle viisaga poleks näinud, lendaksin otse koju ent nüüd saab ahvatlus Iraan´i ja Türgi´t külastada väsimusest võidu.
Tõsi on siiski ka see et viimased paar nädalat lähevad paljuski tahtejõu peal ent ega muud moodi vist raskusi ei võidetagi.
Koduigatsust kui sellist pole, on vaid soov tekkinud rutiinist välja saada.

Üks mu hea sõber ütleb et tõuseb hommikul üles, joob kohvi ära ja tööle. Päev otsa jama ning närvid läbi koju tagasi. Istub teleka ette diivanile, joob paar õlut ära ning keerab siis naisele kotid taha. Pärast magama ja hommikul taaskord üles. Joob kohvi ära ja tööle. Päev ..... ja ...... koju.
Päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse.
Same shit, different day.

Sellise rutiinini on mul siiski veel päris pikk tee minna. Õnneks muidugi.

Kirjutas Lon Rider 11:32 Sildid Malaysia Tagged melaka Kommentaarid (0)

Kenneth. Karp.

27 °C

large_ho21.jpg

Tallinn, Vikerlase 13-268

Öiseks katusealuks valisin sellise majutusasutuse mis on praktiliselt uhiuus ja praktiliselt tasuta.
Makstud 15 RMi ( 5 USD ) öö eest olen veebruari alguses uksed avanud asutuses ööbinud pea üksinda need loetud päevad.
Seda üllatavam oli aga registreerimisraamatust silmata teise Maarjamaa esindaja daatumeid, kes oli siin kanda kinnitanud napp nädal aega varem.
Ma ei oska küll arvata mida teenindav personaal eestlastest edaspidi arvata võivad ent kui Kenneth oli nende jutu järgi joonud õlut ja mänginud pokkerit, siis ega allakirjutanugi palju muud teinud pole. Suhteliselt kiire netiühendus võimaldab tõepoolest üle tüki aja mängida ning kuna kumm susiseb täiega - pole ma peale mõningaste linnasiseste jalutuskäikude ka muud teinud.
Õlut on siiski asendanud arbuus ent sarnaselt kesvamärjukesele on ka see kollast värvi ning teatud ajaühiku pärast tuleb samamoodi tihedalt põit tühjendamas käia.
Mätsib siiski vähem, kui just väga käärinud eksemplari otsa ei satu.

large_ho11.jpg

Kirjutas Lon Rider 11:00 Sildid Malaysia Tagged melaka Kommentaarid (0)

(Sissekanded 11 - 20. Kokku 37) Eelmine « Lehekülg 1 [2] 3 4 » Järgmine