Laos

Laos´e periood saab täna siis läbi.
Olen juba praegu seda meelt et niivõrd lühiajalise visiidiga teen sellele riigile liiga ent elus tuleb valikuid teha ning kõigi tunnetega ei saa arvestada.
Teisest küljest, olgugi et ka pikkadel suhetel on omad plussid ( näiteks ... ööööö ... öööö ... ööööö ... midagi ehk ikkagi on ) on lühiajalised, kiired romansid olnud need mis allakirjutanu veelgi muigama saavad. Kaheksa kaadrit sekundis. Hoiab vere ringluses.
Sama seega ka Laose lühivisiiti arvestades.
Kui Kambodza puhul olen seda meelt et kolm nädalat ringi kolistanuna ning mida imelikemais paiguis viibinuna pole maal mulle palju midagi enam pakkuda, siis Laos jäi paljuski avastamata. Täpsustuseks, Kambodza´l maana pole pakkuda ent kohalike inimeste headuse, külalaste naeratuste ja teinekord kodukootud hüsteeriavormi võtvate hello - hüüete pärast läheksin iga kell mõistagi tagasi. Need olid hetked, mis veel siiamaani igakordsel tagasimõtlemisel liigutuspisarad silma toovad.
Laose inimesed on rafineeritumad ning võib-olla loomult rahulikumad – sellist tähelepanu hulka ei kogenud mis aga ei kahanda vähemalgi määral riigi võlu.
Tuleb selle elu jooksul lihtsalt millalgi tagasi tulla.

Seniks aga järgmistele riikidele ning järjekordsetele väljakutsetele vastu.

Kaine peaga järele mõeldes peaks Aasia kontinendina neljandaks olema kus oma sünnipäeva veedan.
Arenguruumi seega on ning väljakutse - kõigil mandritel kunagi oma personaalset aastat vahetada, mida ahvatlevam.
Kui siiamaani olen tähtpäeva ühes konkreetses riigis tähistanud siis tänane kogemus – sündmus kahe vahel ära jagada – on midagi uut. Globaalne haare, nagu näha, järjest suureneb.
Ma pole suurem asi pidutseja kunagi olnud ning suure kärarikka süldika asemel alati eelistanud väiksemat ja vaiksemat seltskonda. Väiksem kooslus paistab tänagi tulevat kui vaid omaenda meeldiv seltskond kaaslaseks on.
Samamoodi nagu selgi aastal, on ka eelnevatel puhkudel sünnipäeva plaanid sündinud valdavalt viimasel minutil. Näiteks eelmisel aastal polnud paar päeva enne tähtpäeva veel mingit selgust ent siis õnnestus viimasel hetkel Ida-Virumaa viisa välja ajada ning piirilinn Narva oli kohaks kus intiimne ( ja mis seal salata ka intensiivne ) sünnipäeva - Valentinipäeva ühendüritus maha peetud sai. Üritus mis siiani naeratuse näole toob.
Jänni-aastal sündinuna saab sel aastal Hiina Kalendri järgi kolmas ring täis. On seda palju või vähe on suhteline – kõik oleneb vaatenurgast. Võiks ju arvata et lõpuks ometi oleks aeg "suureks“ saada ent samas mingi osaga endas loodan sügavalt et seda ei juhtu kunagi.
Teisest küljest olen seda meelt et lähen iga aastaga ainult paremaks. Aastatega kaasnev elukogemus ning sarm miksituna veelgi piisavalt leiduva hull-julgusega on kombinatsioon mida 10-15 aastat tagasi veel polnud. Väga võimalik et tegu on enesepettusega ning üritan asja lihtsalt paremana näidata kui põhjust oleks ent sellisena mulle situatsioon paistab.
36 pidi võimalus uus olema. Või oli see 26.

Igal juhul – pudelitel kaelad maha !!!

Iga inimene meist elab omas mullis ja ma pole mingi erand.
Turvaline keskkond turvaliste valikutega, väikene inimene oma väikeste rõõmudega.
Aeg-ajalt on kombeks aga ennast pisut ärgitada ning teatud pingeridasid koostama hakata. Haaravad need siis mineviku naisi, peetud autusid, kollektsioonist leiduvate veinipudelite aastakäike, hobisid, elu tipp-hetki, ärajoodud alkoholimäärasid, ärajoomata jäänud alkoholimäärasid või mida iganes – on konkreetselt selle hetke valik.
Ka mul on omad listid. Väikesed pingeread millest ainult ise aimu oman, milledesse olude sunnil aeg-ajalt muudatusi teen ning muidu toimetan.
Riikide kohta pole ma adekvaatset pingerida suutnud ritta seada sest riik tervikuna on väga laialivalguv nähtus seda enam et mulle on praktiliselt kõikjal meeldinud. Võib-olla on see seotud roosade prillidega mis ees helgivad, üritades vaid positiivset konkreetsest sihtkohamaast kaasa haarata, võib-olla on asi milleski muus.
Linnadega on asi teine. Uude linna saabudes ninaga õhku vedades saad koheselt aimu, kas sul on selle kohaga midagi ühist või lähevad teed viivitamatult lahku.
Sama asi on ka inimestega üldisemalt.
Ja kui juba sümpaatia on tekkinud, ei maksa seejärel muidugi soovmõtlemist alahinnata – edasi näed sa vaid ja ainult positiivseid külgi konkreetse linna/inimese puhul. Kuni unistused purunevad.

Ent siin oleks minu linnade top 3:

1.Kuala Lumpur
Olen veelgi seda meelt et tegu on mu lemmiklinnaga, olgugi et olen seal vaid korra elus viibinud. Mõistagi pole midagi lihtsamat kui oma luulud põrmustada ning seda üritangi homse kohalelennu abil teha ent vähemalt seni püsib ta listi esimesel real.
Paljud on küsinud et mis seal niivõrd erilist on, linn nagu linn ikka, mitte midagi harukordset, pigem mõttetu koht. Võimalik.
Samas on mul aga siiani silme ees viie aasta tagune periood, mil mõtlesin linnas öö või paar mööda saata ent olin siis veel ühe päeva. Ja veel ühe. Ja veel.
Inimesed on need kes konkreetse koha aura kujundavad ning see mind tõenäoliselt võluski. Elasin ma ühes hiinalinna urkas ent pärastlõunasel-õhtusel ajal, mil kuumus järgi andis, ringi tatsates ei võinud olla nautimata inimeste positiivsusest.
Tõenäoliselt võtsin kogu linnasoldud perioodil peale ning kaineks kordagi ei saanudki, et sellised muljed kujunesid ent ausalt öeldes ajab ennastki siiamaani imestama, miks just seda linna suurimaks lemmikuks pean.

2.St.Petersburg
Kui Kuala Lumpur`i puhul olen ka ise oma terves mõistuses kahtlema hakanud et mis toimub, siis Peterburi puhul on asi selge. Mäletamist mööda olen sealsete linnamüüride vahel viibinud korda viis ning kui seda viisakeberniiti ent eelkõige üle mõistuse pikka sõiduautode järjekorda idapiiril poleks – oleks neid kordi veelgi rohkem.
Kuus miljonit elanikku ( neist kindlalt üle miljoni sensuaalse naise ), rohkem kui 160 teatrit, muljetavaldav kogus kinosid – kontserdisaale, kaunis arhidektuur, öised ülestõstetud sillad, rohked salajased patupesad, lähim linn Maarjamaale kus elu katkematult 24h ööpäevas käib – nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Kui ühe kolmanda koha linna puhul tundsin tänaval seistes kuidas majandus mu ümber kasvab, siis Peterburi puhul seisad kesklinna tänavanurgal ning tajud kuidas kultuurilained su pea kohal kokku löövad.
Kaunis linn, kaunid naised – need 2 faktorit on ühe GEPi ( goriatshi estonski paren ) jaoks piisavad.

3.Panama City & Shanghai
Kuni käesoleva reisini oli Panama kindel kolmas ent nüüd toimusid muutused. Samas ei tahaks ma ühte praegu veel teisele eelistama hakata ning seetõttu tulebki kaks pronksmedalit välja anda.
Panama City´s veedetud periood oli super. Meeldejäävaks tegi selle perioodi mõistagi üks isiklik afäär ent ka linn ise oli meeletult hea vibe´ga. Rohked pilvelõhkujad, moderne kesklinna rajoon, vähemmoderne vanalinna osa kuhu uitama suundudes heatahtlikud kohalikud kahvanäole kõri läbitõmbamise märki hoiatuseks näitasid ning ta ainuke kord oma ränduriretkede jooksul tagasi pööras, võrratu kanalikompleks, kirev ööelu. Ainult positiivsed mälestused. Ainult positiivsed.
Ja siis Shanghai.
Nagu blogis kirjutasin, on tegu nii ameerikaga kui võimalik ning vanast traditsioonilisest Hiina´st oleme kaugel ent mulle meeldis. Meeldis esimest hetkest peale kui JW Marriott´i hotellist ingliskeelse linnakaardi pommisin ning seda realiseerima asusin. Shanghai oli see linn kus tänaval seistes tundsid kuidas majandus su ümber kasvab ning peab paras ullike olema, paigutamaks tulevase maailma tähtsaima finantskeskuse mõnele teisele laiuskraadile. Ringiliikumine on kerge, keelega saab edukalt hakkama ning minu arvamuse kohaselt elavad linnas riigi viisakaimad hiinlased.
Eesti annab oma 12 punkti Shanghaile.

Pingereast leiame veel sellised linnad nagu Sarajevo, Krakow, Minsk, Havanna, Tirana, Rockhampton (AUS). Viimasest tõsi käis nüüd üleujutus üle ning ma pole kindel palju sealsest mõnusast aurast enam järgi on.
Ja muidugi Rapla.
Kodukoha patrioodina ei ole lihtsalt muud võimalust ent asi pole pelgalt selles.
Linnaelanike arvult on tegu mõistagi naljanumbriga ( kambodzalased paigutaks kõik ca. 6200 elanikku ühte mikrobussi ära ) ent see on pigem Eesti riigi probleem kui ka Mõisaküla linna tiitlit kannab.
Rapla on mõnus väike linnake kus kõik tunnevad kõiki, kõik panevad kõiki ning ükski saladus ei jää saladuseks.

Harvad on juhud, mil mõnele ööbimiskohale omaalgatuslikult reklaami teen ent nüüd on see hetk koitnud.
Mixay Paradise´st kus praegu taaskord peatun võib ainult ülivõrretes rääkida ning mu selle reisi top 3 majutuskohtade hulka lendas ta koheselt. Trakse veelgi kõvemini paugutades asetaks mõni mees ta suisa pjedestaali kõrgeimale astmele.
Väga hea asukoht, ääretult meeldiv personal, tubade ja kogu hoone tase, kosutav hommikusöök ning õdusad puhkenurgad on kokku rohkem kui mida üks klient 9 USD eest oodata oskaks. Riigi pealinnast nüüd rääkimata ent ka kolmandat maailma üldisemalt vaadates on hinna/kvaliteedi suhe tugevalt kliendi poole kaldu. .
Seega kui keegi kavatseb siinses linnas kunagi peatuda, tasuks riskida.

Netilehte neil pole ent visiitkaardi andmed on siin:

Eelmise aasta novembrikuus oma 450. aastapäeva tähistanud Laos´e pealinn Vientiane ei ole enamuse rännumeeste märg unenägu. Reisiblogisid lugedes saab ta matse nii vasakult kui paremalt.
Mulle linn meeldib.
Minu linnade top 10sse, millest koheselt juttu tuleb, ta fööniksina tuhast ei tõusnud ent koht sümpatiseerib mulle mitmelgi põhjusel. Kui Laos´est räägitakse naljahammaste poolt ka muidu kui uimasest riigist – riiginimest Laos PDR ehk Laos People`s Democratic Republic saadakse Laos Please Don´t Rush ( ehk Palun Ära Kiirusta ) - siis riigi esilinn ainult kinnitab seda väidet.
Mõnusalt uimane linn kus kellelgi kiiret pole ning asjad saab ka pisut aeglasema tempoga aetud.
Pealinna rahvaarvuks pakutakse vahemikku 400 – 800 000 ent ma pigem kalduksin esimese variandi suunas. Samaväärselt Tallinn´aga keskmise kolhoosikeskuse suurune koht kus jala jõuab kõikjale.
Kesklinnas kus mina elan on arvukalt hotelle ja võõrastemaju ning kõik mis kahvanägu oma enterteinmentiks vajab. Jõe-äärsel promenaadil on igaõhtune käsitööturg kus tuleb enda himude mahasurumiseks hulganiselt vaeva näha. Valik on kirev, äärmiselt laiaulatuslik ning osta oleks võrreldes naabermaa Kambodza´ga paljugi. Tuleb lihtsalt ahvatlusi ignoreerida kuna Vietnam´is Hoi An´is sai juba mehemoodi lammutatud. Teisest küljest olen jätkuvalt seda meelt et jättes mõned õlled lahti korkimata ja toetades selle summaga kohalike käsitööliste pingutusi – on järgmise elu karmavõlg hulga väiksem.
Kesklinna üks suuremaid vaatamisväärsusi lisaks Pha That Luang stupale ja Presidendipaleele on Patuxai triumfikaar. Kaugelt vaadates on sarnasus kuulsa Arc de Triomphe´ga täitsa olemas ent lähedale jõudes märkad erinevusi. Suurim näiteks neli sammast millel võidukaar asetseb. Monumendi saamislugu on samuti huvitav ning legend räägib et 1969. aastal annetasid ameeriklased Laos´e riigile hunniku betooni et nad saaksid lennuväljale uue hoovõturaja ehitada ent kohalikud panid sellega hoopis võidukaare püsti. Igati ratsionaalne lüke mõistagi.
Seetõttu ongi triumfikaare rahvapärane nimi "vertikaalne hoovõturada".

President Elab Seal

Patuxai

Vip speisel mai ääs.
King of Bus taolisi ülivõrdeid võime igaüks paugutada ning jänesekõrvade kombel torukübarast välja sikutada – hoopis teine asi on lubadustest kinni pidada.
Lubati siis kõigi mugavustega tualetiga bussi, kus teekonna läbimine lausa lust. Vesi, snäksid, lõuna ( konkreetsel näite puhul küll öösöök ) hinna sees. Meeter viiskend kõrge tualett oli, veepudel oli ning öine kella poole kolmene supp samuti – ei protesteeri. Samas istmed olid ebamugavad, istmete olematu vahe muutis magamise praktiliselt võimatuks, konditsioneer enamus ajast ei töötanud jne.
Teisest küljest, kui allakirjutanud bussireisija selline primadonna on ( mida ta ju üldjuhul on ), maksku seitsekend taala juurde, võtku lennuk, lennaku 40 minti ning ongi pealinnas kohal. Muidu hoidku suu kinni.
See on muidugi samuti õige.

Vahet pole. Kuigi never say never ehk ära kunagi midagi välista olen ma nüüd seda meelt olgugi et reisi on suurusjärgus poolteist kuud veel järgi – et rohkem ma enam pikki bussisõite ei tee. Siis selles mõttes et puudub enam otsene vajadus.
Lühemaid küll ent kui näiteks Malaisia busside tase viimase paari aasta jooksul drastiliselt langenud pole – peaks nendega kulgemine endistviisi midagi taevaliku taolist olema.
Viimane bussisõit möödus aga enamus ajast aknast välja pimedusse vaadates, oma hernesuurust aju ühe kõrva äärest teise juurde veeretades ja enda kõrval istunud suhteliselt vedava välimusega ent kahjuks umbkeelsele kohalikule noorikule Ummamuudu kuulsaimat viisikest:

Välän külmetas ja taivast satas lummõ.
Ütle mullõ uma telefoninummõr.
Välän külmetas ja taivast satas lummõ.
Ütle mullõ uma telefoninummõr.

... lauldes.

Varahommikuses, poole seitsmeses pealinna saabumises võis kergeid deja vu ilminguid välja lugeda.
Justnagu oleksin vastavas situatsioonis mõned päevad tagasi alles olnud.
Pick up kesklinna maksis endistviisi 10 000 kip´pi.

Küll mitte meie bussiga ent järjekordne mopo + hulganiselt muud staffi on maakonnakeskusest tee varahommikusesse pealinna leidnud

Lõunaks oli siis võetud tuur Kuang Si kose juurde mis peaks selle maa üks suurimaid kui mitte suurim olema.
Mikrosse traditsiooniliselt 15 nägu sisse ja minekit. Maad 30 km ning poole tunniga olime kohal.
Kosele lähenedes jäi kõigepealt ette karureservaat kus peetakse kohalikke ohtusattunud isendeid. Nagu kirjast välja võis lugeda on maailmas kokku kaheksat liiki karusid, kellest kuute esineb Aasias ning kellest omakorda kahte liiki Laos´es. Abiks seegi fakt.
Edasi siis kose poole. Peab ütlema et rahvuspark oli korda tehtud - sillad, purded, kaldteed olid olemas ning metsa läbimine seega kerge.
Peakosk ise oli ehk pisut kahvatu võrreldes vihmaperioodiga ( mis minu arusaamist mööda saavutab siinsel maal tipu nii juulis-augustis ) ent vaba langust siiski piisavalt. Ka teised kosed olid täitsa fotogeenilised.

Ülesse, kose tippu võis ronida ent alla hüpata ei. Tõsi, see oleks vist liiga karm ka olnud, arvestades et vaba langemist oleks päris pikalt nautida saanud.
Küll sai aga ujumas käia ning ühe puu juurest köiega vette hüpata. Arvestades seda et vesi tuli ülevalt mägedest, võib igaüks ise ette kujutada mis temperatuuriga see oli. Ei, ei olnud +32. Ei, ka +26 mitte.
Hüpatud sai ja mitte vähe kuni varbad juba külmast sinised olid.
Kokku kolm tundi sai aega kulutatud ning ääretult lõbus oli.
Nüüd aga bussi peale mis peaks mingi VIP special olema ning peale rohkeid mägiteedel väntsutusi homme varahommikul pealinnas maabuma.

Lõppu paar pilti võsa vahelt tabatud Tarzan-boy´st:

Viimane pilt on ehe näide selle kohta et Jeesuslaps polnud ainuke kes vee peal käia suutis.
Ka tavainimene suudab.
Aeglaselt küll ent suudab.

Tähelepanelik blogilugeja, kodanik Hristo Georgijev Sofia lähedasest väikelinnast Pernik´ust ( bulgarski: Перник) on avaldanud kahtlust kas ma ikka kogu seda kirjeldatud reisi läbi teinud olen või redutan taaskord nagu Kesk- ja Lõuna-Ameerika "tripi" ajal Tallinn´as Karu tn. 39 paiknevas Hotellis Dorell.
Jah. Kahtlustel on tõepõhi all.
Hiina, Vietnam´i ja Kambodza osad on fabritseeritud ( pildid reidist + photoshop ) ent nüüdseks olen tõesti Laos´esse juba kohale jõudnud. Pead mind lihtsalt uskuma, Hristo.

Õhtune käsitööturg

Luang Prabang on mõnus linnake ning päris kindlasti külastamist väärt.
Olles eelnevalt külastanud Vietnam´i analoogilist Hoi An´i nimelist linna on võrdlusmoment kiire tulema. Võrdlus võrdluseks ent mõnusalt romantilised on nad mõlemad ning olen seda meelt et kui lõpuks endale selle õige mehe leian - tasub mõlemaid kaaluda kui küsimuse all on õdus puhkuseveetmine siinses regioonis.
Samaväärselt Hoi An´iga on palju kohvikuid ning restorane, mis oma õige sära saavutavad peale päikeseloojangut; samaväärselt rohkelt on kohalikku käsitööd esil. Luang Prabang´is näiteks muudetakse vanalinna peatänav igaõhtuselt suveniirituruks kust on võimalik endale kohalike käsitöömeistrite toodangut soetada.
Hinnad on tõesti laes, nagu eelnevalt mainisin ent kamoon: turist on tulnud siia kulutama ning ta ei taha rahaga ei Prantsusmaale ei Hiinasse/Jaapanisse tagasi lennata.
Eile tegin kerge lebopäeva ning vantsisin niisama ringi ent tänaseks on programm tihedam.
11.30 nimelt lähen ühele vähestest normaalse hinnaga ehk 50 000 kip´pi ( 6 USD ) maksvale ekskursioonile, mis viib linnast 30 km lõunas paiknevale Kuang Si joale, kus lisaks headele photoshot´idele peaks ka ujuda ning muidu vees hullata saama. See peaks kestma kuskil neljani. Pärast seda on pisut aega et siis kella kaheksase VIP bussiga pealinna tagasi sõita. Sõit peaks eeldatavasti kestma see kümme tundi ehk Vientiane´s tagasi kell kuus varahommikul.
Lennupileteid oli ka pakkuda ning näiteks tänaseks oleks neil isegi neli reisi olnud kestvusega 40 min ent hind oli $ 87.20 . Bussipileti eest maksin 140 000 kip´pi ehk suurusjärgus 17,5 USD. Mingi säästu ju saab kui bussiga öö läbi kolistada ent maha joon ma selle vaheraha millalgi nagunii. Pluss/miinus null seega kokkuvõttes, nagu alati.

Louangphrabang (lao: ຫລວງພະບາງ IPA: luaŋ pʰabaːŋ; również zapisywany Luang Prabang) - dawna stolica Laosu, nazywanego niegdyś "królestwem miliona słoni"[1]; miasto leżące w północnej części kraju nad rzeką Mekong, w prowincji Louangphrabang, której jest stolicą. Jest oddalone od Wientian (obecna stolica Laosu) o około 425 km. Zamieszkuje je ok. 58 000 ludzi – czwarte pod względem wielkości miasto kraju.

Niimoodi kirjutavad siis poolakad riigi endise pealinna kohta.
Kas see 58 000 ludzi´t ka paika peab - ei oska öelda. Praeguseks rahvaarvuks pakutakse erinevatel andmetel 22 000 - 103 000 ning eks see 58 000 enam-vähem aritmeetiline keskmine ka ole.
Olen sunnitud tunnistama et ka detsembrikuine hollandlasest rännumees ei valetanud - linn on tõepoolest armas. Olles ühena kahest siinse riigi objektidest ( lisaks Champasaki rahvuspargile ) UNESCO maailmapärandi nimistus tähendab mitut asja.
Esiteks muidugi seda et arhidektuuri osas suuri muutusi teha ei saa ning see välistab suurte hotellikettide maaletungi ning paiga tisniländiks muutmise. Arhidektuur on koloniaalmaale omaselt prantsuspäraste mõjutustega ning vanalinn koosneb valdavalt kahekordsetest hoonetest.
Paljugi on juba renoveeritud ent mingi osa siiski veel jäänud et vanalinn lõpliku lihvi saaks ning täielikult õitsele lööks.
Teiseks tähendab see seda et kuna turistidevoog on pidev ning katkematu - võib neilt ka seitse nahka nülgida. Samas kui inimene on nõus 6-7 dollarilisi kokteile, 35 - dollarilisi ühepäevaseid kokanduskursuseid, 60 - dollarilisi päevaseid rattaretki ning samahinnalisi elevandisafareid sponsoreerima - ei tohi tema taskusse mingil juhul raha alles jätta. See oleks kuritegu.
Eriti karmid oma hinnapoliitikas on välismaalastest restoomanikud ... cos they know the business. Väikeste nüansside eest on turist nõus maksma vähemalt sama hinda kui kodumaal olgugi et ollakse kolmandas maailmas.
Kolmandaks tähendab see seda et siia on kogunenud valdavalt kultuurilembelisem seltskond ning templi ehk wat´i huvilised ei jää kohe mingi hinna eest kuivale sest vastavaid objekte on linnas üle kümne.

+ the music ... is pretty good

Peab tunnistama et müügivend ei valetanud.
Hommikul poole üheksast järele tulnud tuk-tuk viis meie väikese reisiseltskonna ühe hoovi peale ning Hyundai VIPbussi seitsmekesi ka sisenesime. Kuna ma olin kiire kerget peataoleku olukorda ära kasutama, krabasin endale kaardilugeja koha ning tagantjärgi vaadates ei võinuks paremini minna. Vaated mis esiaknast avanesid, olid muljetavaldavad.
Põhja-Laose teid mõõtes soovitataksegi vähemalt üks suund päevasel ajal teha et kaunitest loodusvaadetest pisutkestki osa saada. Teise suuna teeb igaüks oma äranägemise järgi ent ühe võiks siiski päevavalgel ( ja kaine peaga ) mööda saata.
Kuus tundi mis kord orgudes sõites, kord mööda serpentiine üles ronides osaks said - olid meeldejäävad oma metsiku looduse poolest.

Reisiseltskond oli selle reisi üks parimaid mis väljendus selles et pea kogu kuuetunnine reis möödus vaikuses. Juht ei pannud ka raadiot mängima ning ainukesed häälitsused mis bussis osaks said olid juhipoolsed " Uih " hüüded kui järjekordsest ettekavatsemata august läbi sõitis. Juht hoidis oma bussi ning seetõttu läkski 230 km lõigule pisut üle 6 tunni. Teisest küljest, usun et bussijuht on oma tööga siinsel maal rahul sest kord päevas mõned kahvanäod Vang Vieng´ist Luang Prabang´i transportida ja vastupidises suunas hinnanguliselt paari aasta vanuse Hyundai Starex bussiga - konti ei murra. Tasubki oma sõiduriista eest hoolt kanda.

VIP väikebusse nagu välja tuli, liigub rohkemgi nende kahe linna vahel - teel kohtasime veel mitmeid.
Kohale jõudes sõidutas juht meid pea ( Mekong´i ) jõe äärde ehk piirkonda kus enamus ööbimisasutusi paikneb. Asudes variante läbi kammima ( kes see ikka ette broneerib ? ), osutus sobiva variandi leidmine raskemaks kui eeldasin. Millalgi ma sellise hõlmad lahti poliitikaga ka näppu lõikan ent vähemalt veel olen iga kord pääsenud ( loe: mõistliku hinnaga sobiva ulualuse leidnud ). Teisest küljest, pildid mis netis mõnest konkreetsest majutusasutusest üleval on, ei pruugi täit tõde rääkida ning nende põhjal pikemaks ajaks mõne majutuskohaga end siduda on ka rumal.
Well, käisin siis mõned 40-45 USD kohad läbi, mõned vähe odavamad ent ei midagi. Enamuses kohtades vaatas vastu analoogiline silt:

Peale pooletunnist otsimist leidsin lõpuks vägagi hea koha. Perenaine küsis 100 000 ühikut ehk 12,5 USD ning ma tingisin taksi 90 000 kip´pi peale/öö alla kuna võtsin kaheks ööks. Viimane oli muidugi suhteliselt julm, arvestades et on tipp-hooaeg, kõik mõistusepärase hinnaga kohad täis, peale minuga diili tegemist said sellegi võõrastemaja vabad toad otsa ( kaheksa neid küll tõsi ainult oligi ) ning tahtjaid käis veel kogu õhtupooliku.
Teisest küljest oli perenaine parasjagu sõbrannaga raha lugemas ( ehk mõtted mujal ) ning laud 50 000 kip´pistest lookas. Küsisin et kui suur summa seal ka lebab mille peale sõbranna vastas et peab veel üle lugema ent 25 miljonit ( u. 3000 USD ) peaks ikka olema. Nonoh ütlesin ja kolisin oma kodinad viimasesse vabasse tuppa sisse.
Ütleme nii et ei kadestanud mehi kes õhtuhämaruses kuskilt pärapõrgust linna olid saabunud ning seljakott seljas, meeleheitlikult kell kümme õhtul endale peavarju otsisid.