Malaysia

Draamakuningannana on mul teatavasti õigus oma tujusid, tõekspidamisi, põhimõtteid, kalduvusi ja väljaütlemisi täpselt nii tihti muuta kui soov on. Või kui tuul suunda muudab.
Mõne päeva tagusest roidumisest ning tüdimusest pole praeguseks jälgegi.
Paar päeva rohket magamist, meeldivat ja mitmekesist kõhutäidet, pokkerimängu ning hea raamatu lugemist on võimelised üllatavalt palju ühe inimlooma tujusid muutma.
Raamat oli seekord tõesti ääretult hea ning selleks oli hostelist kaasahaaratud Peter Mayle " A Good Year ". Koheselt järgivaadatud film osutus küll parajaks flopiks ent millal enne heade raamatute baasil kasvõi rahuldaval tasemel linateost tehtud on. " Ristiisa " tuleb esimesena meelde ent sinna see nimekiri praktiliselt ka lõppeb.
Teisest küljest ega peaosatäitja Russel Crowe´gi pole kunagi allakirjutanud suurimate lemmikute hulka kuulunud ning ainuüksi pisut antipaatse näitleja kohalolek võib ka filmile hinnagu andmisel mõju avaldada. Olen siiski niivõrd palju võimeline tunnistama et "Gladiaator´i " ossa oli ta kui loodud ning väikeste mööndustega võib ka " L.A. Confidential`i " ja " American Gangster´i " tegelaskujude kehastamist headeks sooritusteks lugeda.
Melaka´st tagasi KLi ning viimane öö pealinnas.
Õhtu ja pikaks veninud öö kujunesid küll pisut teistsuguseks kui kujutanud olin ent elu on täis üllatusi. Ja rokenroll foreva män.

Nüüd aga juba vägagi tuttavaks saanud LCCT lennujaam taaskord. Pisut üle kahe tunni väljalennuni.
Temperatuure võrreldes midagi väga naljakat pole sest KLi tänane +28 vahetub kaheksatunnise lennu järel Teheran´i päevaseks +11 ja öiseks +2ks. Tehtud.
Kuigi juba Hiina lõunaosas asuvas Guilin´i linnas sai +10ga oma sääri välgatatud - oli Hanoi siiski esimene koht kus shortsid püsivalt tee jalga leidsid ning daatum oli siis 18.detsember eelmisel aastal. Peale seda pole kordagi, rõhutan KORDAGI pikki pükse kandnud.
Ehk kolm kuud on möödunud püksata.
Nüüd tuleb siiski ainus allesjäänud pikkade pükste paar käiku lasta sest muidu võivad mõned elulise tähtsusega organid ära külmuda.
Lisaks religioossele survele saab seega ka temparatuur selleks faktoriks mis aitab kohalike hulka paremini sulanduda ja mis seal salata - ka külalolli staatust vältida. " Ah kes see shortsides kahvanägu on ? Mäletad, rääkisin ju sulle temast. Seletas mulle midagi et pole selleks siia ilma sündinud et pluss-kraadidega karupükse kanda ".

Hilisõhtune ( praegusel juhul poole üheksane ) uude riiki ning võõrasse linna saabumine kuuluvad allakirjutanu vaieldamatute lemmiktegevuste hulka ent teinekord lihtsalt pole valikuvõimalust.
Ajavahe Malaisia´ga peaks olema 4½ tundi ning Eesti´ga vastavalt 1½ ühikut. Selgub.

Fotol on illustreeriv tähendus ega kajasta üks-ühele kujunenud olukorda ( toim. )

Nagu kirjutasin, viliseb kumm täiega.
Peale Manila´t on olnud selline pingelangus et need vähesedki järgijäänud energiavarud on end pea praktiliselt ammendanud.
Mul on alatine respekt olnud vandersellide suhtes kes suudavad aasta või aastaid rännata. Ausalt, seekord ilma mingi sarkasmita. Respekt.
Mina ei suuda.
Mingil hetkel lihtsalt läheb asi rutiiniks ära ja ühes sellega kaob ka võlu. Enda puhul olen tähendanud et üle nelja kuu ma väga palju korraga teel olla ei suuda ning nädala pärast hakkab selle reisi viies kuu jooksma.
Usun et kui ma sellist keberniiti selle viisaga poleks näinud, lendaksin otse koju ent nüüd saab ahvatlus Iraan´i ja Türgi´t külastada väsimusest võidu.
Tõsi on siiski ka see et viimased paar nädalat lähevad paljuski tahtejõu peal ent ega muud moodi vist raskusi ei võidetagi.
Koduigatsust kui sellist pole, on vaid soov tekkinud rutiinist välja saada.

Üks mu hea sõber ütleb et tõuseb hommikul üles, joob kohvi ära ja tööle. Päev otsa jama ning närvid läbi koju tagasi. Istub teleka ette diivanile, joob paar õlut ära ning keerab siis naisele kotid taha. Pärast magama ja hommikul taaskord üles. Joob kohvi ära ja tööle. Päev ..... ja ...... koju.
Päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse.
Same shit, different day.

Sellise rutiinini on mul siiski veel päris pikk tee minna. Õnneks muidugi.

Tallinn, Vikerlase 13-268

Öiseks katusealuks valisin sellise majutusasutuse mis on praktiliselt uhiuus ja praktiliselt tasuta.
Makstud 15 RMi ( 5 USD ) öö eest olen veebruari alguses uksed avanud asutuses ööbinud pea üksinda need loetud päevad.
Seda üllatavam oli aga registreerimisraamatust silmata teise Maarjamaa esindaja daatumeid, kes oli siin kanda kinnitanud napp nädal aega varem.
Ma ei oska küll arvata mida teenindav personaal eestlastest edaspidi arvata võivad ent kui Kenneth oli nende jutu järgi joonud õlut ja mänginud pokkerit, siis ega allakirjutanugi palju muud teinud pole. Suhteliselt kiire netiühendus võimaldab tõepoolest üle tüki aja mängida ning kuna kumm susiseb täiega - pole ma peale mõningaste linnasiseste jalutuskäikude ka muud teinud.
Õlut on siiski asendanud arbuus ent sarnaselt kesvamärjukesele on ka see kollast värvi ning teatud ajaühiku pärast tuleb samamoodi tihedalt põit tühjendamas käia.
Mätsib siiski vähem, kui just väga käärinud eksemplari otsa ei satu.

Manki pisnes

Kuigi sai nii Püha Maria kui teiste kõigevägevamate jõudude nimel vannutud et eluilmas Jebat Express firma teenuseid ei kasuta, oli just selle kompanii transpordivahend ühenduslüliks KLi ja väikelinna Melaka vahelisel 170 km lõigul.
Väikelinn antud kontekstis on pea poolemiljoniline asum.
Miks Melaka valitud sai, nii väga ei oskagi öelda ( nagu enamuste mu tegemiste puhul siin elus ) ent olin mõnesid kauneid fotosid näinud ning pisut lugenud ja tundus arvestatava variandina enne siinsest regioonist äralendu.
Nüüd siis läheb juba kolmas päev siin ning võin öelda et pisikeseks peatuseks tasub sihtkohta täitsa kaaluda. UNESCO maailmapärandi nimekirjas olemine tähendab taaskord et on mida vaadata ning see on korda tehtud. Paar 18 saj. pärit kirikut, korras kohalik Tsainataun, paar päris muljetavaldavat mosheed, võimalus jõe peal kerge kruiis teha, arvukalt teemaparke.

Arusaamist mööda ongi turism lisaks põllumajandusele siinse regiooni tähtsamaid sissetulekuvorme ning nädalavahetusel linnas liikudes võis sellels ka kinnitust saada. Kui ma nüüd väga oma pealiskaudsetes järeldustes puusse ei pane, siis on siinne linn ääretult populaarne mõnetunnise bussisõidu kaugusel paikneva Singapur´i kodanike seas.
Oli mis oli, kolmas päev siin läheb.
Homme tagasi pealinna.

40 000 PHP ~ 1000 USD

Lennukapten Manuel´i ja tüürimees Mendoza ( ehk nimepaar mille puhul oli taaskord oma pokerfeisi säilitamine raskendatud ) vapral juhtimisel sai Cebu Pasicif´u lennuk oma teliku kella kahest pärastlõunal KLi LCCT maandumisrajal maha.
Võiks nentida et on üllatav kuidas sellise tasemega lennukompanii on Euroopa Liidu lennundusruumi bläklistis koos näiteks sõpradega Kongo Demokraatlikust Vabariigist ent eks iga majandusruum kaitseb oma turgu omal moel.
Uhiuued Airbus´i lennukid ning meeldiv teenindamine on kompaniist teinud Filipiinide suurima ja aastane reisijatehulk ületab 10 miljoni piiri.

Ei salga et vahelduseks on päris meeldiv saabuda linna ja lennujaama kus sa juba kõike tead. Kust pagasi saab, kust bussid linna lähevad, kuidas edasi, kus ööbida. Uudsuse moment on hetkeks kadunud ent teinekord on lihtsalt meeldiv rütmiga kaasa minna.
Ei salga ka seda et tegu on teatava pingelangusega ning järgnevad päevad saavad eelkõige jõudude taastamisele pühendatud.

Lend Teheran´i väljub kolmapäeva pärastlõunal ehk viie päeva pärast ent enne seda käin tõenäoliselt veel ühes kohalikus linnas ära.
Muidu lebens.

Puss number 91: KL - Pänkkok Päng

Eile sai vahelduseks taaskord pool päeva reisi lõpp-faasis vajamineva viisa asju aetud.
Sa võid ju enda arvates kõva mees olla ning trakse paugutada nagu soovid ent sa pole seda mitte. Bürokraatiaga võideldes oled niivõrd tühine mutrike et lausa naerma ajab.
Ütleme nii et nüüd on vähemalt lootust et asjad hakkavad liikuma ja selgus peaks saabuma umbes nädala aja jooksul.
Seoses viisataotlusega leidis taaskord kinnitust maailma vanim käibetõde et pole suurimat lüpsilehma kui seda valge mees on. EI TOHI VALGELE MEHELE TEMA RAHA ALLES JÄTTA KUI TA SOOVIB SEDA SULLE ANDA - SEE OLEKS KURITEGU !!!
Valgele kolmejalgsele sööda praktiliselt ükskõik mis summa ette ning ta maksab selle vastuvaidlemata kinni. Võib-olla esmalt natuke kulmud kerkivad ning silmad võtavad tõllarataste kuju ent siis kehitab ta õlgu, pomiseb omaette " ju see siis on õiglane hind " ning laseb Visa´l vinguda.
Kirjutan sellest pikemalt siis kui viisa tõepoolest reaalselt kuskilt paistma hakkab.

Täna peale keskööd istun aga vahelduseks taaskord lennukisse et homme pärastlõunal end uuest riigist ja sihtkohast leida.

Kuala Lumpur ei kao kuhugi sest tulen siia ca. paari nädala pärast tagasi - osad asjadki jätan siia.
Vahelduseks vaatame aga mis naaberriigis sünnib. Üks viimaseid Eesti meediaruumist läbikäinud uudislugusid järgmise sihtkohamaa kohta oli selline - seega tere tulemast pardale, kahvanägu !

Täna sai üks korralik limbo maha pandud.
Kuna lennuk läheb alles peale keskööd, kirjutasin end hommikul hotellast välja ning suundusin äärelinnas asuvasse Desa veeparki et seal suurem osa päevast mööda saata.
Vaatasin netist nende lehekülge ning tundus vägagi ärev koht olevat. Mitmed pikad torud mida mööda lasta, erinevad basseinid jne.

Tere tulemast jah

Egas muud kui paigale ning positsioonid sisse. Et tegu oli tööpäevaga, oli lootus et rahvast ( loe: lapseperesid ) on vähem ja hullamisruumi ning vaikust sellevõrra rohkem.
Pilet oleks pidanud olema 20 RM ehk 5 öiröt. Kassatädi ütles et kõik suured torud on suletud kuna on tööpäev ning käigus hoiatakse neid ainult puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Ha-ha-ha-haa. Selline väike nüanss oli millegipoolest kodulehel "ununenud" mainida. Küsimusele et mis siis üldse lahti on, vastas tädi et üks pikem toru, laste väikesed mäed ja paar basseini. Ehk võta või jäta olukord.
Ma ei saa aru mis mõte sel veepargil siis üldse on, kui torud kinni on - basseinis võib kuskil mujal ka solberdada.
Küsisin et olgugi et suurem enamus asjadest on kinni, hind on ikka sama või ? Ei, saad allahindlust ehk 16 RMga sisse. Kuna juba kohale oli saabutud polnud suuremat mõtet enam tagasi ka minna ning tuli pilet ära võtta.

Laineid

Ainukesena avatud olnud paaristorud

Eesplaanil laste liukad ning taga kõige suuremad ent suletud olnud torud

Iseenesest sai neli tundi seal vägagi kuluma ent pisut vilets järelmaitse jäi loomulikult ikkagi. Vaikne oli ning rahvastki vähevõitu mis olid loomulikult suured plussid ent ikkagi.
Juhul kui keegi lugejatest on sinna millalgi suundumas, tasuks kasvõi ette helistada et mis värk on, mitte hõlmade lehvides peale lennata.

Eelmise nädala õnnetusuudist lugedes ei võinud muud kui ohata.
Kaastunne mõistagi omastele ehkki minu tagasihoidlik poolehoid läheseid enam tagasi ei too.
Mingi organiga olin ka ise võimeline vanduma et midagi sellist seal valitseva kepi tõttu lähiajal ka juhtub ent õnnetus oma õuduses oli siiski suurem kui karta oskasin. Teisest küljest, kui nn. kapteniks on 22-aastane kuli - milliseid turvameetmeid sa laevalt ootad ? Millistele kogemustepagasile 22-aastane kapten toetub ?
Sina oled loll kahvanägu kellele pealinnas valetatakse silmad täis ning mikroga kohale vedades usaldatakse poisikestest nn. laevameeskonna hoolde. Ja siis jaga nendega maad. Sa oled seal mõistagi mitte keegi ning sul puuduvad õigused. Ja siis saabub Lõpp.
Noh, seekordne telliskivi läks taaskord peast mööda.

Torni kuma

Siin peatuses võivad lisaks bussidele ka ВАЗ automarki omavad kodanikud peatuseid teha

Suurt soosingut nautiva peaministri Najib Tun Razak´i eelmisel aastal ellukutsutud programm 1Malaysia mis peaks riigis elavad eri rahvuste inimesed etnilisele harmooniale ja rahvuslikule ühtsusele avatumaks tegema. Vähemalt on riigimehel visioon olemas.

Tsainatauni turu peavärav. Nagu traditsiooniliselt selliste kohtade puhul on ainukesed originaalasjad mis kauplemisterritooriumilt leida võib - müüjapoiste munad püksis. Eesplaanil " taxi, taxi mister " tegelased.

1873. aastast pärit Sri Mahamariamman´i hindu tempel ehk linna vanim ning kauneim - oma ilus: