Reisiblogid Travellerspoint-is

Philippines

Filipiinid purgis

27 °C

large_fili.jpg

Paari sõnaga möödunud 16 päeva kokku võtta siis ilmselgelt jäi ajast puudu.
Kohti, kuhu oleksin tahtnud jõuda ent seekord veel ei jõudnud - jäi hulgim. Kui osade riikide puhul kus viibinud olen, olen seda meelt et võiks tõenäoliselt veelgi külastada kui selles elus aega on, siis Filipiinid kuuluvad kategooriasse - peab külastama. Niivõrd rikkalik, niivõrd erinev.
Riigis saab kiirelt ja mugavalt lennukitega ühelt saarelt teisele ning õiget hetke tabades ei maksa piletid palju midagi. 30-40 USD tunnise lennu eest paar päeva varem ostetuna pole maailma suurim röövimine.
Lisaks filipino keelele on riigis ka inglise keel ametlikku staatust omamas ning see mõistagi kergendab paljuski turisti asjaajamisi. Iseenesest kui tabelit vaadata, on tegu lausa maailma kolmanda riigina inglise keele rääkijate poolest ehk fakt mis mul enne reisi teadmata oli. Ega ka Nigeeria neljas koht koheselt pähe poleks tulnud. Eesti elanikkonnale pakutakse et robustselt iga teine peaks keelega toime tulema ning Ruanda 11 miljonilisest rahvast oleks rääkijaid 300. Toots ajaks neid noaotsaga nagu rosinaid saiast taga.
Filipiinlased ise on toredad ning heasüdamlikud. Mul ei tule küll ette ühtegi insidenti mille puhul vastupidist väita võiksin. Lahked, viisakad, alait pea laiali otsas olevat turisti aitamas.
Elu on mõistagi karm nagu juba eelnevaltki kirjutasin ent see riik pole ainuke kus vajadusel üle laipade minnakse. Pump-püssidega turvameeste osakaal kaupluste-pankade-teenindusasutuste ustel oli arvukas ning kergelt võis paralleele tuua Kesk-Ameerika rahutute väikeriikidega.
Filipiinide rahvaarvuks pakutakse pea 90 miljonit ent lisaks sellele elab-töötab ca. 11 miljonit väljaspool kodumaad. Nende rahasaadetised on tihti ainsaks rahasüstiks kodumaal elavatele pereliikmetele - töötuseprotsent liigub üheksa kandis.
Arvukas väljaspool kodumaad viibiv tööliste armee on loonud olukorra, kus suuremates lennujaamades on lisaks kohalike ja välismaiste passide omanikele eraldi passikontrolli putkad ka OFW ( Overseas Filipino Workers - piiritaguste filipiinlaste ) jaoks.

Tuleb. Minna. Tagasi.

Kirjutas Lon Rider 09:28 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

If you wanna get high, get on my carpet ride

28 °C

large_ma1.jpg

Kaootiline.
Flegmaatiline.
Hektiline.
Räpane.
Karm.
Üllatav.
Patune.
Apaatne.
Siivutu.

Adjektiive võiks paugutama jäädagi.
Fakt on see et rahvaarvult maailma suuruselt viies linn Manila pole mingi lihtne juhtum.
Üldlevinud tõdemuse kohaselt pole Moskva´sse mõtet nutma minna, sest keegi su pisaraid seal nagunii ei usu. Mõned päevad siinses linnas veetnuna võin sama ka Filipiinide pealinna kohta öelda - oma pisarad võid endale hoida. Elu on karm ning olelusvõitlus veel karusem ent teisest küljest on see ka õige. Kui su perse kõrgeid panuseid välja ei kannata - otsi endale sobivam liivakast.
Go hard or go fucking home.

Mulle Manila Meeldib.
Meeldib et linn elab 24h ööpäevas ent mida muud sa 20-miljoniliselt linnalt ootadki. Meeldivad inimesed, meeldivad hetked mis linn pakub. Oma kolm päeva kestnud jalutuskäikude jooksul olen kohanud ühte kahvanägu ning see tundus oma liigutuste järgi expat ehk nn. kohalik olevat.
Hosteli neljanda korruse katuseterassil olen paratamatult kõrvalise kuulajana osaks saanud teiste valgenahaliste matkasellide vestlustele ning linna tambitakse nii mis kole. Mida kuradit te ronite siis siia - kaduge Dubrovnik´usse saksa naispensionäre naerutama. Lennuplaan on niivõrd tihe küll et pole vaja teha sunnitud peatust kohas mis sulle ei meeldi.
Loomulikult on ka siin piirkondi kus turisti elu ei maksa palju midagi ent kui juhinduda kahest minu reisipõhimõttest:

1.) Ei lähe oma suhteliselt väärtusliku kaamera ning dollaripakiga igal ajal igasse piirkonda laiama
2.) Hoiad ( vähemalt esialgu ) pealiku pruudist näpud eemal

... jäetakse sulle üldjuhul igal pool maailmas hing sisse.

Hetk, mis Manila´ga seoses igavesti mällu jäädvustub, leidis aset eile pärastlõunal kui linna ühel turul käisin ja otse loomulikult oli kaamera just siis maha jäänud.
Kohalik ( mõistagi legaalsete ) DVD ja Mp3 diskide müüja oli oma võimu kagusse keeranud ning lasi repiidi pealt veerand tundi järjest lugu mis kogu kaubatänava õõtsuma sai. Ise oli mõistagi kõige suuremas hoos ning lasi oma ( mõnede standardite järgi ehk liigagi ) lopsakatel puusadel vetruda. Selle reisi üks uskumatumaid 15 minutit.
Looks oli üle viieteist aasta tagune klubide hirm.

If you wanna get high, get on my carpet ride

Kirjutas Lon Rider 19:28 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

Elu

28 °C

large_ma11.jpg

large_ma21.jpg

large_ma31.jpg

large_ma41.jpg

large_ma51.jpg

large_ma61.jpg

large_ma71.jpg

large_ma81.jpg

large_ma9.jpg

large_ma101.jpg

" Hello, Money ! "

Kirjutas Lon Rider 18:40 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

Inimesi

27 °C

large_m11.jpg

large_m21.jpg

large_m31.jpg

large_m41.jpg

large_m5.jpg

large_m61.jpg

large_m71.jpg

large_m91.jpg

large_m81.jpg

" No põhimõtteliselt tunnen ma kõiki linna suurimaid killereid ja siis ma tunnen veel ... "

Kirjutas Lon Rider 18:04 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

Dilemma ( või kas siiski on ? )

29 °C

large_ma.jpg

Vääk - vääk

Kõutssörfing on sait kus rännusellid üle kogu ilma saavad kollegidele öömaja pakkuda ja vastupidi - olude sunnil öömaja vajadusega vandersell saab katusealust paluda.
Olgugi et ma pole kumbagi varianti eriti praktiseerimas, olen sealsel saidil siiski passiivne liige viimased paar aastat olnud. Loogiline põhjendus paraku puudub.
Niipalju on sellest siiski kasu olnud et näiteks sellel reisil kohatud Kaisa Wuhan´i linnast tuli just sealt ette ehk poleks muidu eluilmas tema eksistensist teada saanud.
Sisse logides on võimalik näha kes registreerinutest asub samas linnas/asukohas kui sina ning soovi korral kohtumine võimidagisellist kokku leppida. Taaskord võimalus millel vähemalt allakirjutanu silmis loogiline seletus puudub.
Ja nüüd siis jõuame sinna kust oleks pidanud alustama.
Puerto Princesa´s olles kirjutas üks ligi 30-aastane pealinna vend ning küsis et kuidas läheb ning kui Manila´sse jõuan - võin vabalt tema pool peatuda. Elab äärelinnas, kinnises 24h tunnise valvega piirkonnas, eramaja, oleks pakkuda mulle eraldi tuba jne. jne.
Ma et vaatame. Teine võimalus oleks olnud kesklinna kuhugi urkasse end sisse seada.
Ta muudkui käis peale ja peale et tule muidugi, sõbrustame, vahetame reisimuljeid, kohtud mu sõpradega jne. Ma siis et no ok, eks ma siis võin tullagi ning et jõuan esmaspäeva lõunaks kohale. Hommikul hakkasin siiski mõtlema et ei fakk - kas ma ikka päriselt soovin kuskil kuradi kohalikus Tiskres kolm päeva istuda, lolli möla ajada, tumendatud klaasidega autost läbi getode sõites tõdeda " et ka niimoodi meil siin elatakse " ja muud shitti. Ehk kõik see üliturvaline keskond, mille eest viimased kolm ja pool kuud põgenenud olen - võtaks mind taaskord vastu. Ja vastus sai olla vaid üks.
Ega ma eriti aumehelikult ei käitunud, tühistades viimasel hetkel kohtumise ent egotsentrikuna tuleb siiski eelkõige enda heaolule mõelda.
Võtsin kesklinna hostellist endale dormivoodi ning olen end siinses keskkonnas:

- kus tänavale astudes on Viagra ja Cialis leebeimad meelemürgid mida pakutakse
- kus samamoodi tänavale astudes on uriinipahnott see mis esimesena tee ninasõõrmetesse leiab
- kus iga teine vastutulev laps karjub sulle Hello, Money
- kus kõik ülejäänud pakuvad sulle 18-aastast, valgeks pleegitatud ( siinses regioonis ju eksootika ) liha
- kus üks kolmejalgne koer ajab teist kolmejalgset taga sest ka neil on praegu jooksuaeg
- kus isegi kurat suurlinna on kell neli kiremist alustavad kuked tee leidnud
- kus huvi korral võid valida kas osta endale purks või rentida teatavaks ajaühikuks lihakeha sest hind on sama
- kus supermarketisse sisenedes laseb turvamees metallidetektoriga üle ning kobab läbi kõik nii sinu ees minevad kui järgi tulevad filipiinod ent sulle näidatakse kahe käega teed ning soovitakse " Welcome, Sir "
- kus on piirkondi mida kaardil ei eksisteeri, asukate isikukoodidest rääkimata
- kus kell kuus hommikul minnakse magama mitte ei tõusta üles
- kus KÄIB ELU

... tundnud kui kala vees.

Soome laulja Anssi Kela küsis kunagi oma laulus Kaksi sisarta et kumba õde valida kui ... :

Toinen uskoi Jumalaan
Toinen halpaan humalaan

... üks uskus Jumalasse ja pakkus turvalisust, teine seevastu odavasse peatäide ning kõike sellega kaasnevasse.

Valik pole sugugi raske.

Kirjutas Lon Rider 18:44 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

Teen seda ainult korra elus

27 °C

large_IranWoman1.jpg

Sellist infot ei levitata laiale üldsusele vaid kantakse isalt pojale edasi.
Samamoodi nagu Coca-Cola retseptigi.
Aga ma teen seda praegu üheainsa korra elus.
Kui küsida, kuskohast võib Kuala Lumpur´i kaunimad naised leida, on vastuseid olenevalt aruandjast tõenäoliselt mitmeid ent õigeid siiski vaid üks.
Fakt on see et malaisia enda naised pole maailma kaunimad ehkki ilu on taaskord vaataja silmis. Piisavalt kaunid mõistagi malaisia meeste endi jaoks kuna alternatiiv pahatihti puudub ent mitte midagi sellist mis mõistuse viiks.
Little India´s olen paari kaunist hindu ema oma väikeste printsessidega näinud ent ka nemad üldjuhul just maailma kaunimate naiste hulka ei kuulu, vähemalt allakirjutanud silmis.
Bukit Bintang´i araablaste kvartal on juba teine jutt ning seal ööpimeduses paari läänepäraselt rõivastatud ja nähtud araablanna kohta kõlbaks kõige paremini Noorkuu eelkäija 6-pack´i 1997. laulupealkiri "Seest läheb hing ". Araablanna kättesaamine läheb siiski samasse valdkonda Olof Palme ja JFK mõrvamüsteeriumite lahendamistega - tuleb siiski realistiks jääda.
Õigeid vastuseid nagu mainisin, on siiski vaid üks ja nüüd kõrvad kikki.
Iraani saatkond.
Täiesti uskumatu. Täiesti uskumatu. Täiesti uskumatu.
Ma ei tea millises pimeduses senise elu kobanud olen et vähemalt nüüd sain valgustatud. Parem ju Hilja kui mitte kedagi.
Mingil hetkel leidsin end taaskord mõttelt et kas olen järjekordselt " Varjatud kaameras " ? Kuidas on lihtsalt võimalik niipalju ilu niivõrd piiratud ruutmeetritele ära mahutada ?
Kui Teheran´is olukord vähegi sama on - siis tuleb lugejatel hakata raha saatma sest ma ei liigu sealt küll mitte kuhugi.

B1F8CT.jpg

Fakt on see et maailm on väärarusaamu täis.
See on mõistagi läbi nendepoolse huumoriprisma võetud ent mingid vennad peavad stringe seksikaks aluspesuks - usun et selline tõekspidamine teeb neile endilegi üldjuhul nalja. Või vähemalt peaks tegema. Teiseks peab mingi päris suurgi grupp meeskodanikke naiste rannavõrkpalli seksikaimaks spordialaks ning seda ila mis naiste ähkimisi vaadates tribüünidele voolab - ei jõua pärast keegi kokku korjata. Väga võimalik et rannavõrkpalli kulutasjaskond on sama kes suviti käib rannas bikiinide peale endal kõvaks ajamas.
Ehk siis situatsioon mil sulle kõik kandikul ette tuuakse, mil näed enda ees pelgalt kitsast riideriba kannikate vahel - peaks nagu seksuaalseid impulsse vaatajasse sisestama ? Palun seltsimehed, magage kaineks - või kui und pole, siis ärge vähemalt peale enam jumala eest võtke.
Mina ütlen et pole midagi seksikamat kui burkat kandev naine kellest näed ainult silmi.
Olles korduvalt lugenud mida selle all ( või kui vähe ) suure kuumusega kantakse - hakkab kõvaketas vägagi suurtel pööretel pöörlema. Aju teatavasti on seksikaim kehaosa ning meestel pole keelatud seda kasutada selle asemel et kitsaid stringe jõllitada.
Iraani saatkonnas oli naistel küll burkasid vähem ning pelk rätik peas lasi ilul vohada ent KLi tänavapildis näeb musti burkasid siiski piisavalt.
Ehk siis sellised Naistepäeva tervitused meesperele.

Kirjutas Lon Rider 06:33 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

KUL - IKA - IST - TLL

27 °C

large_Iran-Flag-..280x800.jpg

Iraani lipp

4. veebruaril, Laosesse jõudes kirjutasin sellise loo ning sinna lõppu järgneva lõigu:

" Üleüldse olen vaikselt ka lõpukulminatsioonile mõtlema hakanud ning olgem ausad – pauk võib päris pirakas tulla. Vaja on ainult üks vajalik viisa kätte saada " .

Olgugi et kõigile oma pikematele reisidele olen võtnud ühesuunapileti, millega mõistagi välistan igasugu piirangud reisimise kestvuses; olen siiski enam-vähem välja uurinud kuskohast soodsaim võimalus Euroopa pinnale oma tagument tagasi manööverdada oleks. Vastavalt sellele siis mingil määral ka graafikut seadnud.
Olin 100 % kindel et tagasilend toimub Kuala Lumpur´ist AirAsia´ga Londoni kaudu ehk kõige tavapärasem marsruut. London´ist veel Easyjet´iga Linna ning ühe otsa kogumaksuvus jääb alla 500 USD. Tuntud ja turvaline.
Siis aga, broneerides ja ostes Vientiane´st KLi piletit, jäin AirAsia lennusihtkohti vaatama ning mis ma märkasin - lennud toimuvad ka Iraan´i ning selle pealinna Teheran´i. Wow !
Teades ennemalt kahte fakti ehk Iraan´i Uus Aasta vahetub 20ndal märtsil + Trans-Asia Expressiga pääseb Teheran´ist Istanbuli nii kolme päevaga - hakkasin hoopis uut puzzlet kokku panema.
Vaja oli ainult Iraani viisa kätte saada ning Kuala Lumpur´is oli sobivasti nende saatkond/konsulaarabi olemas. Kuna 12ndal veebruaril sinna jõudnuna veetsin nii mõnedki päevad kohapeal polnud vaja muud teha kui 1+1 kokku liita ent siit alles jamad hakkasid.
Kui inimesele öelda sõna saatkond/konsulaat, mis esmaselt sellega assotseerub ? Allakirjutanule igal juhul et lisaks oma kodanike huvide kaitsele konkreetses välisriigis ka vajalike viisade väljastamine konkreetsesse riiki reisida soovivatele turistidele.
Vedasin end siis esmaspäeval, 14ndal veebruaril Iraan´i saatkonda ja järjekorranumbriga letile.
" Me ei väljasta siin viisasid " öeldi vastuseks minu järelpärimise peale. Nagu mismoodi ei ? Milleks te siin siis olete ning mida ma siis tegema pean ? " Üks võimalus on viisa lennuväljalt saada kui olete nende riikide kodanik, kelle jaoks see võimalik on " Vaadanud riikide listi, Eestit seal mõistagi polnud.
" Teine võimalus on seda läbi turismibüroo teha, kas läbi neti või siinses linnas "
Viimases polnud mõistagi midagi uut, kuna näiteks Venemaa ja Valgevene viisad käivad Tallinn´as samamoodi läbi büroode.
" Ja et kui huvi on, siis siin on ühe kohaliku reisibüroo andmed. Helista mr. Farzad´ile "

visa11.jpg

Kõne sinna ja mr. Farzad ütles et pole mingit probleemi - tule siia, võta pass ( teeme sellest koopia ), kaks pilti ning 200 USD kaasa ning saad oma viisa natukese aja pärast kätte. 200 kuradi dollarit ??? Lihtsalt teenustasu, milllele lisandub viisa enda maksumus ? Jah, selline on minu tariif.
Ma et unusta ära mees ning lõpetasin kõne. Maksta nädalase riigis viibimise eest paljast viisakulu ca. 35 USD ööpäevas tundus nii siis kui tundub ka praegu äärmiselt jabur.
Otsisin siis internetist võimalusi oma viisa ikkagi kätte saada ning leidsin sellise, nii mõnegi poolt soovitatud saidi. Kirjutasin siis neile ning kurtsin muret. Saame aidata, meie teenus maksab 49 USD ning kanna summa järgnevale kontole:

BANK ACCOUNT:

Dubai:
account no:0033368062001
swift code:nrak aeak
beneficiary:pasha emperor tourism llc
bank name :rak bank
bardubai branch
pobox:1531 dubai

Ma siis vaatsin neid andmeid: rak bank ? swift code: nrak aeak ??????? ning mõtlesin et unustage ära mehed - ülimalt kahtlane ehkki summa pole suur.
Siis istusin maha ning mõtlesin mis variandid mul õige laual on:

a.) lennata veelgi läbi London´i ning tulla nagu ontlik pereisa turvaliselt koju.
Puudus vähemalt esialgu igasugune soov, kuna alternatiiv tundus liiga ahvatlevana.
b.) lennata külmalt Teheran´i lennujaama ning öelda et siin ma nüüd olen ja et olgugi et Eesti listis pole - andke mulle viisa.
Ilma mingite probleemideta oleksin võinud selle lükke ära teha ehkki tulem oli tõenäoliselt juba ette teada. Oleksin olnud õhtul kell üheksa riigi pealinnas, kes sind maale ei lase ent samas puudub ka edasilennu pilet. Nokk ja saba mõlemad kinni.
c.)minna uuele ringile ning loota ametnike härdusele.
Paraktiliselt ainuke reaalne variant.

Ja tagasi saatkonda.
" Me juba ütlesime sulle et siit sa viisat ei saa. Kui mr. Farzad´i teenustasu käib üle jõu ning netti ei usalda - ei saa sind aidata. Sa võid külmalt Teheran´i kohale lennata ning piirivalvuri hea tuju korral isegi viisa lennujaamast saada ent me ei garanteeri midagi ".
Ok. Mis siis edasi ?
Mõtlesin siis et fakit - lähen kõnnin Farzad´i büroosse ise kohale sest siiani oli suhtlus telefoni teel toimunud.
Kohale ning taaskord oma murega lagedale. Ok, aitame - 200 dollarit. Ma et ei fakk, sellise summa maksmiseks puudub igasugune soov ja loogikagi. No ok, kui sa just nii väga seda viisat soovid, siis teen 150ga sulle ära. Ma et ei-ei - ikka veel mõttetu summa. No palju sa siis maksaksid ? (Nagu turul ikka kus üks pool soovib osta ja teine ehk isegi müüa ... ) Ma et netist saaks viiekümbiga kätte. Ei-ei, ma teeks siis ju ilma rahata tööd sinu heaks. Ma tõusin siis püsti ning seadsin end minekule. Aga milleks sa üldse sinna lennata soovid ? Seletasin siis ära et Iraani Uus Aasta ja muu värk. Mõtles natuke ning ütles et ok, vend - pelgalt sellepärast et tõesti lihtsalt pidustusteks kohale tahad sõita, teen sulle siis viiekümbiga ära. Ma et super.
Maksin siis 150 RM ära ( kurss 1 USD = 3 RM ) ning sama büroo kõrvallauas istunud Sofi küsis et kas lennupileti vastu on huvi ? Ma et no-ma-ei-tea, olen AirAsia kodulehelt vaadanud hindu ning 199 USDga saaks ühe otsa KL - Teheran kätte. Ta et ma võin sulle sama hinnaga müüa ent saaksid pagasitasu + toitlustuse kauba peale ( muidu ca. 40-50 USD juurde ). Ma et no-ma-ei-tea.
Vaatsin et siiski suhteliselt soliidne büroo tundub olevat, piletit on ju nagunii vaja ning põhimõtteliselt miks ka mitte. Võtsin seinast vajaminevad 590 RM, maksin ära ning sain suhteliselt kahtlase tseki vastu:

large_visa21.jpg

Niimoodi siis alustasingi oma reisi Filipiinid´e osa olles 250 USD suhteliselt kahtlase kviitungi vastu KLi jätnud.
Ja vaikus.
Nädal. Kaks.
Siis kirjutasin et kuulge mis toimub - lubasite ju viisa 5-7 tööpäevaga teha ?
Kuni eile hommikul tuli lõpuks vastus et siin see siis oleks - kood millega lennujaams viisa saad + lennupilet.
Ma et super. Pärast lennupileti koodi siia saidile sisendades see küll seda ei leidnud ent ma usun et tegu on arusaamatusega. Ma tõesti LOODAN seda.
Igal juhul, saanud vähemalt esialgu tunduvast heast uudisest inspiratsiooni, ostsin täna ise AirBaltic´ u 85-öiröse pileti suunale Istanbul - Riia - Tallinn 30ndaks märtsiks ära. Ehk selle päeva õhtul peaks Maarjamaa oma kadunud poja tagasi saama.

Tuli küll päris pikk sissekanne ent pikk oli ka protsess et üks suurusjärgus 7cm x 11 cm paberileht välja ajada.

Kirjutas Lon Rider 01:58 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

Pealinna müüride vahel

28 °C

large_cebu11.jpg

PP - Manila

Mul ei ole kuigi tihti olnud vaja elu jooksul kellegi teise peale kade olemise tunnet kogeda.
Kadedus ei ole kuigi tõsiseltvõetav edasiviiv iseloomuomadus. Seda enam kedagi mõne materiaalse väärtuse omamise eest üle tähtsustada. Materiaalse poole pealt on mehel pisut rohkem mune püksi vaja kui enamusel sookaaslastest, head/töötavat ideed, sihikindlust ning kõik on saavutatav.
Ainus, mida mina olen teinekord pisikese kadedusega vaadanud - on anne mõne kauni kunstiga sel moel toime tulla, mida ma selles elus ka kõige parema tahtmise juures ei suuda. Siis tunned end suhteliselt tühja kohana.
Eile õhtul Dario´ga aga pikemalt vesteldes tundsin end küll suhteliselt tühise vennana olevat. Mitte seetõttu et ta koos läbi aegade ühe kuulsama La Squadra Azzurra jalgpalluriga koos koolis on käinud. Fakt on mõistagi siiski ka see sest päris mõttetu mees Francesco Totti´ga semutsema tõenäoliselt ei sobi.
Kui me jutuga käidud maadeni jõudsime ning ma oma viiest kontinendist ja 64. läbitud riigist mainisin - oli tal vastu panna number 111. Sada kuradi üksteist läbi käidud maad !!! Lisaks sellele ühe itaaliamaa populaarsema reisiblogi pidamine, raadiosaadete tegemine, lõppenud Australian Open´il kuuajaline reporteritöö saapamaa meediale jne. jne.
Tekib põhjendatud küsimus et mida kuradit ma oma möödunud 35. aastaga peale olen hakanud. Vastus on et mitte muffigi.
Tal on 18ndaks lennupiletid Dhaka´sse, Bangladesh´i olemas ehk külastab ainukest riiki mis Aasias valge laiguna tema maailmakaardil püsib.
Kutsus ka mind kaasa ning oleksin peaaegu läinudki ent täna õnnestus lõpuks ometi kauaoodatud viisa kätte saada ning ma jätkan enda plaanide realiseerimist. Sellest koheselt pikemalt.
Blogi ning maailmakaart koos tekstiga : in rosso i 111 Paesi visitati asetseb siin.
Euroopa ainuke järgijäänud külastatav maa on Island jne. Ütleme nii et allakirjutanule äärmiselt muljetavaldav.
Teise pisut hinge läinud asjana õnnestus mul täna oma kauget tulevikku elavas kehastuses näha. Tund aega väljumisega hiljaks jäänud lennukis istusin nimelt ühe füüsiliselt ( ja ka mentaalselt nagu peatselt välja tuli ) supervormis oleva saksa vanahärra kõrvale. Füüsiliselt oli mees tõesti tasemel isegi tema iga mitte arvestades.
Vestlesime tühjast - tähjast ning kui kaua keegi praegu reisinud on. Ütles et on teist nädalat siinses riigis ning kolmandat korda üleüldse Filipiinide tee ette võtnud. Mingil hetkel siis küsis et mis ma arvan, kui vana ta ka on. Ma et kurat-mina-ei-tea. No 65 ? Eip rohkem. 70 ? Eip, 78. 78 !!!! ja vend oli paremas vormis kui suurem enamus eesti üle 25-aastaseid mammapoegi.
Ütles et ei joo, ei suitseta vaid reisimine on tema narkootikum. Ma et kuule nüüd sa mees loed küll minu mõtteid.
Ja ma olengi enam kui kindel et olen ka ise aastal 2053. veel teepeal ning mõnele rännumehele samamoodi eeskujuks.

Manila võttis peale keskpäeva turisti suhteliselt lämbe õhuga vastu. Otsisin endale elamise ent siiski pisut teise kui alguses planeerinud olin.
Sellestki peatselt.

Kirjutas Lon Rider 20:28 Sildid Philippines Tagged manila Kommentaarid (0)

Puerto purgis

28 °C

Varahommikul kella viiest vedasin end taaskord bussijaama et järjekordsed kuus tundi teid künda.
Hea oli et varem kohale läksin sest soovijaid oli niivõrd palju et viimased pidid paratamatult katusele kolima ning suurema osa teest seal mööda saatma.
Katusel sõitmine on iseenesest väga tore väljakutse kui seda vabatahtlikult lühikest aega teha. Kui oled aga sunnitud seda nii vihmas ( mida varahommikul sabistas ) ning lõõskava päikese käes ( alates kella üheksast hommikul ) tegema - hakkaks allakirjutanu huumor mingil ilusal hetkel lõppema.
Kuked olid seekord kastidega katusel, mis mõistagi ei vähendanud nende laulusoove mitte mingiski suunas.
Enne keskpäeva vedasin oma kannikad tagasi Dallas Inn´i ning võtsin üheks ööks toa. Peale minu on vist ainult üks teine klient kogu külalistemajas ja selleks on Dario saapamaalt Rooma´st. Küsisin koheselt et kumba jalkasatsi toetab, millele vastas ( sündinuna 1976. aastal ) et käis koos Totti´ga koos koolis. Now you´re talkin´ my man ütlesin talle - sest Totti on üks mu lemmikmängijaid läbi aegade oma ättitjudi poolest olnud.
Õhtul käisin samas kohas kus teisipäeval moetrende jälgitud sai, uuel üritusel. Nagu ka kõigil muudel pühapäevadel, oli nüüdki mul kavas järjekordne patukahetsushetk ning keskväljakul aset leidnud Jesus loves You ( man ) ei oleks võinud paremini selleks sobida. Peamine ju ongi see et patud mis tehtud - neid enam tegematuks ei saa ent kui pühapäeva õhtul omi möödalaskmisi heldinult kahetseda, saab puhta särgiga uude nädalasse vastu minna.
Puhta südamega ürituselt lahkudes möödusin tänavamüüjast kelle käru küljes rippuv kuulutus äratas huvi.

large_po11.jpg

Alghind $ 2,82 milli

Tahtmata mitte mingilgi määral kompromiteerida oma matemaatika õpetajaid, sain paradiisisaare alghinnaks 2 820 000 USD. Nagu iga hinna puhul, saab ka siin konkreetse tehingu reaalsemaks muutumisel summat mõistagi alla tuua. Küsimusele kaugel rannikust ka paikneb - ütles müüja et ca. pooleteisttunnise paadisõidu jagu.
Müüja ise oli laia ampluaaga ehk samas müün 5 peso ( 12 US cent ) eest pannkooke, samas müün pea kolm miljonit maksvat paradiisisaart.

large_po21.jpg

Müün nii pannkooke kui saari

Ja hakkabki Palawan´i saar purgis olema. Homse hommikuse kella kümnese lennuga leian end peale ühteteist pealinnast kus ööbimiskoht on paari viimase päeva jooksul võtnud suht huvitava pöörde.
Ent sellest siiski homme pikemalt.

large_po3.jpg

Baibai, Puerto Princesa

Kirjutas Lon Rider 22:05 Sildid Philippines Tagged puerto princesa Kommentaarid (0)

"Ни шагу назад!"

27 °C

28. juulil 1942 aastal andis Jossif Džugašvili välja päevakäsu nr. 227 mis on tuntuks teinud teesi " (Ainult edasi, ) mitte sammugi tagasi ".
Kõik desertöörid ning mammapojad, kes eesrindel kartma hakkasid tuli kas koheselt maha lasta või leebemal juhul sõjatribunali alla anda.

Sellest teesist lähtun ka ise, koostades oma reisimarsruute.
Paratamatult juhtub siiski teinekord et pead mingisse kohta uuesti tagasi pöörduma ( nagu praeguse reisi puhul on/saab olema Kuala Lumpur ) ent valdavalt üritan vältida nii risti sõitmisi kui mõtetuid edasi-tagasi otsi. Reisiplaan tuleb koostada selline et liiguksid kogu aeg vaid edasi horisondi poole, kus terendamas õnnelik tulevik.
Aga nagu iga lihtsurelik, saan ka mina saatuse poolt aeg-ajalt nätakaid - millest viimase paar päeva tagasi.
Plaan oli mul mõistagi väga hea ning nägi ette El Nido - Manila kaubalaeva otsa kestvusega 30+ tundi. Oleks loksunud merel, vaadanud päikesetõuse/-loojanguid, vennastunud kohalikega jne.
Piibli järgi on võimalik selline küllalt pikk merereis kus magamisevõimaluste kohta kasutatakse väljendit "hullem kui vanglas" ( mis omakorda mõistagi lisas reisi atraktiivsust allakirjutanu silmis ) ehk toimub see suures ühisruumis puust lavatsite peal, ilma madratsiteta; kus söötmine on reederfirma poolt ning väljumised El Nido´st kesköösel - sooritada kahe erineva operaatoriga. Mõlema numbrid olid ära toodud. Helistasin siis Atienza Shipping Lines´i ning nemad ütlesid et väljumised toimuvad reedel ja esmaspäeval. San Nicolas Shipping´ust öeldi taaskord et väljuvad kolmapäeval ja laupäeva kesköösel vastu pühapäeva.
Viimane oleks nagu rusikas silmaaugus olnud, sest neljapäeval El Nido´sse jõudnuna oleks reedel-laupäeval kaks täispäevast tuuri laksanud ning siis väsimusest roidununa oma ahtri kesköösel laevale vedanud. Saanud vastuse et plaanipärane väljumine toimub ka sel nädalal ei hakanud ma mõistagi üle täpsustama, kas nad ka tavareisijaid kaasa võtavad. Kohapeal olles selgus et erinevalt Piibli andmetest mõistagi ei. Bingo !
Sajatused sajatatud, oli valida kolme variandi vahel:

a.) Atienza esmaspäeva õhtune laev mis oleks kolmapäeva pärastlõunal pealinnas olnud.
Mõttetu, kuna neljapäevaks on tagasilennupilet Kuala Lumpuri ning nii ei jõua Manilas olla kui loetud tunnid.
b. ) Lennata El Nido väikelennuväljalt pealinna.
Hind oli siiski niivõrd kirves, suurusjärgus 6500 peso´t ehk 150 USD et taaskord ei.
c.) tulla saba jälgevahel Puerto Princesa´se tagasi ning lennata siit pealinna.
Nii ka tegin ning ostsin esmaspäevaks, 7ndaks 1300 peso eest pileti ära.

Nüüd siis olengi siin ning üritan justunust mingeid järeldusi teha ja edaspidi väheke hoolsam oma asjatamistes olla.

El Nido kohta veel paar fakti ehk asjad mis enne sinnasõitu endale siiski selgeks tegin.
Esiteks, pangaautomaadid puuduvad ehk kõik vajaminev sularaha tuleb kaasa vedada.
Mingi võimalus seal oli vist MoneyGram´ist raha saada ent nad võtavad soliidse 8-10% vahendustasu ( mis on mõistagi ka õige - loll tulebki tema rahast lahutada ).
Teiseks, igapäevaselt on vool ära kella kuuest hommikul kella kaheni pärastlõunal.
Seletus puudub. Seega ainuke asi, mida seal teha on võimalik - ongi need kella üheksast algavad saartevahelised tuurid. Teine asi on muidugi lakkumine. Igaüks teeb oma valiku.

Lõppu veel paar eilset pilti:

large_nu1.jpg

No ja edasi ? Mõistus otsas ?

large_nu2.jpg

Vasakul - tundmatu meeskodanik, paremal - kübeke prantsuse sensuaalsust

Kirjutas Lon Rider 14:38 Sildid Philippines Tagged el nido Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 10. Kokku 26) Lehekülg [1] 2 3 » Järgmine