Ukraine

Paar episoodi mis reisist veel meenuvad.

Ukrainas ühes väiksemas tanklas olude sunnil tankides ja läbi peegelklaasist seinas asuvast luugist operaatoriga majandades.
Küsisin 30 liitrit A95´te kuna väikeste jaamade bensukvaliteedile ei tasu alati kindel olla. Mitte et suurematele nii väga tasuks.

30 liitrit ? Kas see mahub ikka kõik ära ?
Jah, mahub, Paak on piisavalt suur.
Oled kindel ?
Jah, olen ennegi tankinud.
Ok, tead ise paremini.
Kaardiga maksta saab ?
Saab ikka, see on siis 327 rubla.
Ok.
Nüüd see küsib PIN-koodi ( kuna luuk oli väike, polnud näha mis aparaadis kaart sees oli )
???
Mhmh, mul on PIN-koodi vaja sest terminali juhe ei ulatu luugini.
Aa, ok ... Noh - 1234.
Tore, läks läbi.

Ja oligi 30 liitrit eluvett taaskord olemas.

Poolas nägin esmakordselt lauanõusid 100 gr hinnaga müügil.
Ühiku hind oli 0,99 zlotti ehk pisut üle poolekilone suur praetaldrik maksis üle 5 zlotti ehk euro kaksviis.

Seekordne teekond

Reisi eesmärk: koguda võimalikult palju feissbüügi sõpru ning tvitteri jälgijaid - sai auga täidetud.

Puugis tänase karge hommiku seisuga on pisut üle 2,2 miljardi sõbra ning olen maailmas teisel kohel kohe Lady Gaga järel.

Tvitteris taas kolmas Gaga ja Tiit Madissoni järel.

Neli nädalat ja seitsetuhat viissada kilti.
Mõni rekkamies naeraks kolm päeva kui talle seletama hakata et päris karm roolikeeramine keskmiselt 270 km iga jummala päev ent eks nalja teha oskab meist igaüks.
Samas on puldis olemisel ja puldis olemisel vahe.
Ühtedes oludes lased floul lihtsalt minna ning naudid sõitu, teistes tingimustes pead sõna otsese mõttes rooli taga tööd tegema.
Ma tahan kohtuda inimesega kes ausalt tunnistab et jäi ukrainamaa teedel sõites rooli taha magama.
Mina selle inimese siirusesse ei usuks.
Annan väga palju respekti inimesele kes läheb ukrainamaa öistes tingimustes sõitma tema jaoks tundmatut teed. Ta kas aa - on päris suure kiiksuga või bee - oma autu peale tõsiselt vihane.
Fakt on see et kõiki löökauke vältida ei õnnestu ning veljed sõidad kõveraks nagunii - siin pole mõtet üldse argumenteeridagi. Samas tasuks enne pisut kaaluda kas on mõtet sellistesse teeoludesse maailma kallimat rehviringi alla toppida.
Ütleks et ei kui just mingit eriti hullu avantüüri taga ei aja.

Fakt on siiski ka see et allakirjutanu sõiduriist pidas kõik vintsutused auga vastu. 16. saj pärit raplamaa kõnekäänd ütleb midagi sellist et kui ommikul autut kõvasti hooldada pole õhta remonti vaja teha ning ega ma sellele väga palju vastu vaielda soovigi.
Praegusel juhul oli selle nelja nädala jooksul pelk tankimise vaev.
Teisest küljest kulub ka autule aeg-ajalt selline reis ära seda kasvõi profülaktilises mõttes. Kui tal siinsetes oludes on mõttes teinekord perutama hakata - võetakse koheselt uuesti suund hohollidemaale ja selle suurt väljakutset pakkuvatesse teeoludesse.

Kummalgi mu blogilugejatest on mõistagi õigus omada enda arvamust sest ega me Valgevenes ela kus teisitimõtlejaid tänava peal hulgi maha lastakse. Kas aga arvamus kattub allakirjutanu omaga kes ütleb et ukraina mentide käest ilma trahvi maksmata pääsemine võrdub kerge imega, on iseasi.
Nii see paraku läks ning vähemalt need rahatähed jäid taskusse.

Lõppu kerge meeleolumuusika näide mis poolamaa teedel rekkade vahel 130-140 km/h slaalomit lastes repiidina mängis.
Idee poolest võtab see kokku ka kogu ... Elu Mõtte :

Kui nüüd reisi ära lukustaks ning kokkuvõtteks mõne sõna ütleks ( " Mõni sõna tuleb meeldivas seltskonnas alati öelda kasvõi viisakuse pärast " - Rapla kõnekäänd ), siis.
Ma tõepoolest ei tea misasi mind Krimmi poolsaare räpaste randade ja sogase merevee man tagasi saaks. Võiolla armumine Musta mere laevastiku noorde jungasse ? Võimalik.
Maailmas on paar kaunimatki kohta - üks nüüd vähemalt.
Teisest küljest olen kogemuse võrra rikkam ning kogemused pidid olema need mis inimese elu rikastavad. Tuleb lihtsalt endast targemaid uskuda.
Veelkord.
Iga rahva hulgas on nii musti kui valgeid lambaid ning siis neid päris oinaid. Seetõttu ei maksa väga sinisilmset maailmapilti omada - võib päris valusa litaka saada.
Külalislahkus ja abivalmidus on slaavlasel veres ning sellist teinekord ka äärmustesse kanduvat poputamist ei kohta tõenäoliselt kuskil mujal kultuurikeskkonnas.
Samas on kuratlikult raske silmi kinni pigistada kogu riigis valitseva bardaki suhtes.
Iga jumala kord kui paariaastase vahega teekond ette võetud saab - iga jumala kord loodan et vähemalt mingigi asi oleks selles suure potensioaaliga riigis paremuse poole läinud. Iga jumala kord saan reaalsuse kuvaldaga sellise litri otsaette et päris mitmeks ajaks mõjub.
Siiski mitte väga kauaks nagu näha sest lolli visadusega ronin aeg-ajalt taaskord hohollidemaale tagasi.
Igaühel meist on omad kiiksud.

Odessast Vinnitsasse ning peale magatud ööd suund piiri poole, ees viimased 1600 km roolikeeramist.

Azerbaidzaani kapitali Socar bensuketi musta marmorpõrandate ning tumedate klaasidega jaamad Kiiev - Odessa trassi ääres. Stiiligurud saavad igaljuhul pointsid.

Natuke kahju et Lvov´i linna jaoks ainult loetud tunnid see(gi) kord jäetud sai, sest sealne olustik eeldaks pikemat peatust. Niivõrd palju erineb see muudes linnades valitsevast bardakist. Teisest küljest - tegu on traditsioonilise Kesk - Euroopa linnakesega mida lääne ja eelkõige lõuna poole kurssi hoides tuleb hulganiselt vastu.
Piiri peal tavapärased neli tundi sest millegile siin elus võid siiski kindel olla. Alguses sai küll eeldatud et neljapäeva pärastlõuna oleks träffiku poolest pisut rahulikum ent tutkit - piirivalvuritel ei paistnud väga kiire olevat.
Nähes aga Poola poolel kodumaa kuldsete tähtedega sinilippu kutsuvalt lehvimas, oli juba ükskõik - mind oodati.
Hambad ristis poolamaa udustel ja kitsastel teedel rekkadega võiduajades Lublinini ning seal ankur välja.
Järgmisel hommikul esmalt viimased kihutamised ja karmid möödasõidud ning siis peale piiri suund Kaunase lennujaama.

Kassiir Salomeja Tamulaitiene sõnul oli mitteametlikult tegu Leedu aasta sularahatehinguga

Linnast välja saades võtsin pimeduse varjus ühele Eesti rekkamehele järgi ning sõitsin niikaua kuni jõudu piisas. Usun et rekkamehel võis 90 km/h perses sõitvast kaasmaalasest närvid päris läbi olla ent mul tõesti polnud enam jõudu kupatamiseks sest viimase nelja nädalaga oli nii mõnigi kilomeeter läbi uhatud.
Laupäeva hommikul kell 07.37 kutsus sombune Maarjamaa.

Neli nädalat hiljem

Aukudest läbisõites üks kerge hunnik asfalti taaskord tee peale

Hersoni oblastis olid kõik sealnähtud bussijaamad sama majoneesitootja reklaamvärvidega üle tõmmatud. Marketingiinimestele ei ole mitte mingeid etteheiteid.

Sõiduautu järelkäru veoka taga valu saamas

Tere,

... liikumise kohta endiselt blackout – blogi ka vaikib, wtf?

Peab sulle ikka kiibi kõrva taha panema.

Mrgs

Vastuseks Mrgs´ele ja miljonitele teistele lugejatele - kuuldused autori surmast on taaskord pisut enneaegsed.
Ma ei tea kes kurat neid kuulujutte levitab.

Suund siis Odessasse.
Ülal mägedes kella üheksa ajal valitsenud +13 just sokke jalas pöörlema ei saanud ent taaskord alla tulles lõppes ka see vapustav kogemus.
Lisaks tavapärastele arbuusi, kalamarja ja kala kaubitsejatele ilmus järjest rohkem nähtavale suuri otsast otsani mesitarusid täis olevaid järelkärusid. Kuna suured päevalillepõllud olid sealsamas polnud 1+1 tehte sooritamine eriti raske isegi sellisel kellaajal.

Odessa oli oma koha peal ning ankur sai hiivatud juba tuttavas Arkadia linnaosa majutusasutuses.
Õhtuses karges sügisöös kerged boogie-woogie´d. Tuleb siiski nentida ent hooaeg tegi oma viimaseid hingetõmbeid ning turvamehi & klubitöötajaid klaabides paiguti külastajatest rohkem. Promenaadi nänni- ja toidumüüjad magasid lettide taga kolmekuulist tööväsimust välja. Oli ka juba aeg.
Järgmisel päeval Ibiza suveterassil ning välibasseinides selle aastanumbri tõenäoliselt viimased päikesevannid ja järgmine hommik sadamalinnast tuld.

Alushta killustik

Previously on Sudak - Alushta: turist ei imesta enam mitte millegi üle.

Alushtasse sisse ning öömaja otsima. Fakt on see et suuremal või vähemal määral eksisteerib kolme sorti majutusasutusi ehk hotellad, pansionaadid och erasektor.
Esimesed on üldjuhul kirved, teised nii ja naa ent seal on toitlustus kolm korda päevas garanteeritud ( suur pluss praegusel näljaajal ) ning kolmas kõige soodsam. Aga.
Suur aga on selles et eramajutajad soovivad üldjuhul et turisto peatuks nende pakutavate koduste seinte vahel võimalikult kaua.
Kõigepealt saigi siis eramajutusi läbi kammitud ja n-ö. ninaga õhku veetud. Ei, ei, ei - keegi ei majuta sind kaheks ööks - ikka seitse oleks normaalne. Sa ei leia endale kaheks ööks majutust. Ok.
Huvitav on muidugi nüanss et miks just seitse ööd. Võiks olla näiteks kuus aastat - oleks hoopis kasumlikum. Ju.
Radissoni hotella soovis 1300 grivnat ( kohalikus keeles rubla ) ehk 130 eurot öö eest.
Lähedal asuv Moskva hotella oli kuni 15nda septembrini välja müüdud.
Veel ühes väiksemas hotellas oli tuba nr. 13 vaba ent samamoodi ei soovitud seda vaisd kaheks ööks välja anda kuna " sealt võib kohe uksest mõni turisto sisse astuda kes soovib tuba seitsmeks ööks " .
Ma siis et ( kell oli hetkel 19.00 ) kas on siis parem tuba ehku peale tühjana hoida vs. et saaks vähemalt paari öö eest midagi ? Nojah aga paari öö pealt ei teeni midagi - pole kasumlik.
Pisut siiski järele mõelnud, hakkas administraator pabereid täitma ja allakirjutanut sisse registreerima kuni uks läks lahti ning üks vene paar tuli sisse ja teatas et juhul kui vaba tuba leiduks - võtaks nad selle seitsmeks ööks.
Seepeale öeldi mulle et ok - sa ida-saksamaa meesturist võid nüüd nahhui tõmmata, meil on klient.
Mõni ehk taaskord imestaks ent mina mitte.
Sai siis eraasektorit pisut kauema kandi ( ehk ca. 500 m rannast ) pealt kammitud ning end ühe babushka juurde sisse akrediteeritud. Taks tavapärane 200 rublat öö. Vaade just miljondollariline pole ent on vähemalt olemas - katus mõtlen.
Täna sai rannaeluga tutvutud ning kohalikult killustikul kerged jumetuuningud tehtud.
Mõni teine võiks ju taaskord arvata et on ehk kaunimaidki randu olemas kui ülaltoodud fotol ent mida mina tean.

Taaskord - ka siin pole baila-baila sektoril midagi väga viga ja ka süüa saab mitmekesiselt ning rikkalikult ent rannad ise ...

Homme hommikul suund tagasi Odessa poole ning selsetes klubides veel paar valusat litakat.
Ja seejärel hakkabki vakiselt sügise poole sõitmine peale.
Alushta kohalik temperatuur on olnud veel täitsa talutav ehk päeviti + 29 ja õhtul +22 ent mingi kõhutunne ütleb et ka siinne soojus päris jõuludeni välja ei vea.

Rannajoon Sudaki ja Alushta vahel. Kaunis selline.

Sudakis sai lõpuks kolm ööd peatutud.
Ei ütleks et just midagi unustamatut see väike kuurortlinn pakkunud oleks ent paar päeva võis seal siiski peatuda. Rannad olid nagu olid ent naitklaabide skeene och muu turismipõrgu pillerkaar täiesti vastuvõetavad.
Kui nüüd küsida et kas mind selles elus uuesti seal kohtab siis jah, kohtab küll kui kõvasti peale maksta. Kõik me oleme müüdavad.
Esmakordselt Krimmi poolsaare teid mõõtes ning kohaliku rannaeluga tutvudes võiks ju mõnda noort jungat imestama panna miks kurat rahvas sellistesse mülgastesse ronib nagu näiteks ülelpool toodud fotol ja oma telklaagri kes-teab-kui-kauaks püsti lööb ent mina ei imesta. Ma ei imesta juba ammu paljude asjade üle sest igal maal on omad reeglid.
Olgugi et paarisaja kilomeetri kaugusel haigutavavad Aasovi mere rannad tühjust on sõnal Krimm siiski maagiline tähendus. Ega muidu perega kuhugi kuradi kruusa peale oma telklaager püsti ei pandaks.
Edasi.
Jaltasse sai sisse põigatud ning natuke ringi vaadatud ent kuna linn tundus vähemalt selle hetke pohmaka konditsioonis suht keeruline, siis gaasi.
Pisut tagasi ja ühte suuremasse kuurorti Alushtasse sisse.

jätkub ...

Pioneer koduuksel

Raske öelda mis aastal täpselt pioneeriks astutud sai ( sel eluperioodil nimelt kaineid päevi eriti polnud ) ent usutavasti toimus see 5. klassis ehk kuskil aastal 1953.
Alates esimesest pioneeriräti kaelasidumise hetkest tekkis kinnisidee unistustemaale ehk kuulsasse ARTEKki suveks saada.
Paraku,paraku ...
Nüüd siis lõpuks sain sellegi eesmärgi siin elus täidetud.
Tehtud.