Ukraine

Meganom´i rand, Sudak

Asjad kokku ning lõpuks ometi suund Krimmi.
Olgugi et Ukrainas olen ennegi võiks isegi öelda korduvalt käinud, pole Krimmini enne asi jõudnud.
Sellel poolsaarel on teatav aura siiski juba Liidu aegadest olnud ning allakirjutanu nägemis-/kogemissoov ühes sellega.
Krimmi viiva tee ääres oli lisaks tavapärastele arbuusi, meloni ja kalamüüjatele arvukalt ka kalamarja pakkujaid kuna see on üks peamistest trassidest kustkauda russo turistod invasiooni teostavad.
Poolsaare lõunaosas algasid juba ka mäed nagu oodata oli ning ühes sellega ka kaunid serpentiinid.
Esimeseks peatuspaigaks sai idapoolseim ja populaarsuselt Jalta järgi teisel kohal olev väike Sudak´i kuurortlinn. Sissesõites, peatänava otsast otsani läbi käies ja pilgu peamisele rannale peale visates muljed just parimad polnud arvestades just ranna ja merevee olukorda. Räpane täiskiilutud rand koos sogase mereveega tundus enamusele siiski vägagi sobivat ja liha piisas.
Majutuspaiga suhtes olin eelnevalt pisut taustatööd teinud ning olgugi et agente oli nii sissesõidutee ääres kui ka linnas endas arvukalt, hoidsin kursi vasakule äärelinna poole ja sealt leidus vägagi hea pleiss taaskord sama taksi ehk 200 grivna eest ööpäev. Kõik mugavused jne.
Kuna pearanda minemiseks suurem soov puudus, sai majaperemehe soovitusel autoga ca. 5 km linnast välja sõidetud Meganom´i nimelisse lahesoppi ja sealsest rannast hoopis teised tingimused leitud.
Rannajoon ise on küll väike ent põhi kivine ja merevesi ääretult puhas. Plussiks see et vesi läheb kiiresti sügavaks.
Ja rahvast siiski vähem ehkki mingist madalhooajast siin küll rääkida ei saa olgu kalendris ükskõik mis kuu ees.

Aasovi meri, Kirillovka peamine rand. Valge liiv, puhas merevesi ja inimtühi.

Must meri, Sudak. Pruun liiv, sogane pruun merevesi ja kümnete tonnide kaupa liha.

Allakirjutanule tagasihoidliku 16-kilose arbuusi müünud vend kes lõi veel ühe meloni boonusena kaasa

Nagu ringteepealinnas Raplas, pole ka siinsel maal vastavad moodustised tundmatud

Stringid on ukrainamaal endiselt moes

5D

7D

8D

12D !!!

Järgmisel hommikul aegsalt jalgele ning peale miljonilinna ummikute seljataha jätmist suund itta ehk esialgu mööda M14 trassi Melitopoli poole. Eesootavaid kilomeetreid suurusjärgus 460.
Põhjus miks suund sinna võetud sai oli soov ära näha Aasovi meri ning üks selle kuurortitest Kirillovka.
Omavahel öeldes kummagi kohta suurem ettekujutus puudus v.a. et koolist on meelde jäänud justkui oleks Aasovi mere puhul tegu keskmise sügavuse poolest maailma madalaima merega.
Kirillovka kohta lugesin kuskilt blogist aga aasta tagasi et koht on külastamist väärt oma puhta vee, võrdlemisi puhaste randade ning Ukraina suurima veepargiga. Seega suund sinna.
Odessa - Melitopoli vaheline tee oli nagu oli ehk täitsa sõidetav kohalikus mõistes. Tee-äärne kaubandus oli täies hiilguses nagu siinsel maal ikka kombeks ning müügiputkasi kümnete kaupa. Lisaks tavapärastele arbuusi- ja melonikuhjadele ka kuivatatud kala mitmetes vormides.
Kohale jõudes tuli konstanteerida fakti et hooaeg oli läbi mis väljendus selles et veepark oli 25. augustil oma uksed sulgenud.

Lõppenud hooaeg tingis aga selle et majutuse hinnad olid vägagi vastuvõetavad ning pisut väikest ringkäiku ja ööbimisalternatiividega tutvumist sai välja valitud tuba palksuvila teisel korrusel koos kõigi mugavustega ( mis siinses regioonis tähendab WCd koos dushikabiiniga, telekat, külmkappi, kööginurka ning konditsioneeri ) ja seda 200 grivna ehk 20 euro eest ööpäev. Mida omavahel öeldes polegi nii väga palju. Tipp-hooaja taks pidi olema 50e/öö.

Odav majutushind ent päevine veelgi +28+29 õhutemperatuur ning 20+ kraadine ääretult puhas merevesi sai esialgsed plaanid pisut muutuma ning väikses kalurikülas veedeti teinegi öö.

Järgmisel päeval sai Arkadia linnaosas ehk peamises meelelahutuspiirkonnas One step to Arcadia nimeline majutusasutus üles otsitud ( mis omavahel öeldes polnudki nii kerge kuna ega me silte ju välja panna ei viitsi ) ning sealses hinna/kvaliteedi poolest vägagi heas pleisis ankur heidetud.
Päeval kohalikus ülerahvastaud piitsis kerge jume uuendus ning peale siestaund, meeldivat korvpallilahingut ( Eesti andis tõeslise lahingu Iisraeli vägilastele - aitäh ! selle eest ) - klubituurile.
Odessa avatud klubid on tõenäoliselt parimad kus ma olen viibinud ent ma pole kõigis maailma klubides käinud. Sellegipoolest olen veelgi seda meelt et näiteks ITAKA klubil pole vaja kellegi eest midagi häbeneda ning minu isiklikus listis on tal kindel koht esikolmikus - et mitte veelgi kõlavamaid steitmente siin paugutama hakata.
Teised klubid on ka vägagi head - Western, Ibiza ning minu jaoks paar uuemat tulijat Aura Beach Club ning IE ( Internet Explorer ? ) Moscow. Ibizal on oma sära ent minu jaoks siiski pisut liiga näpud püsti koht.
ITAKA on aga tõeliselt hea ja oli seda ka sellel õhtul.
Ühte asja suhtes tahtsin siiski EW soovolinikule helistada ja oma muret kurta et mis kurrat toimub. Naistele oli kõikidesse klubidesse sissepääs tasuta ent meestel sooviti 40-90 grivnast tiketit. Ma küsin veelkord, kas me oleme võrdsed või pole mitte ?
Soovolik ei vastanud - ju oli objetil.
Kella viieni piisas allakirjutanul jõudu, siis pidi käed üles tõstma sest järgmine päev oli vaja taaskord autule valu anda.

Laupäeva pärastlõunal sai suund seega kuulsa samalinna Odessa poole võetud.
Seni ainsa visiidi sinna tegin 2007. a augusti lõpus ning mis seal salata - sellest alates on teatav kammpäki soov meeles mõlkunud.
Vinnitsast Umani ja ühes sellega Kiiev-Odessa trassi peale viiva ca. 150 km kohta mul kõige paremaid mälestusi polnud ent kas oli tegu laupäevaõhtuse suht hõreda liiklusega või pisut paranenud teeoludega ent - polnud viga midagi. Või siis on siinsed sõidutingimused juba piisavalt paksu naha kasvada lasknud.
Ühte faktorit sooviksin neile kahele siinsele blogilugejale küll rõhutada ja kes kunagi ehk sama teed pidi sõitmas on.
Mykola hoiatas mind küll ette seega ise ma seda läbi ei teinud ent kui Umani poolt trassi peale sõita võiks eeldada et kiirendusrada on tehtud selleks et sealt hooga kiirteele lennata ent siiski ei. Kiirendusraja algus on tehtud selleks et sinna STOP märk panna ja ca. 50 m kaugusele miilitsa patrull 24/7 oma auväärset tööd tegema. Nende tööpostilt näeb ilusti kes peatub seal ja kes ei ning arvestades et valdav osa Euroopa poolt tulevate (rahast rasvaste) turistide vool tuleb just seda teed pidi - pole imestada et seegi kord töötasid hästisöönud korravalvurid täistuuridel.
Mykola ütles et tavaline taks pidi olema 500 grivnat ehk 50 eurot ent tema oli välja rääkinud 150 grivnase teenustasu sest sõitis sel hetkel veel oma Oka õmblusmasinaga. Ment on ka inime ning Oka mehele tuleb siiski püksid jalga jätta.
Seega kellel üleliigene 50-eurone taskus sügeleb - võib avantüüri ette võtta.
Kiiev - Odessa kiirtee on välja jättes Odessa poolset otsa - suurepärases korras, ei hakka muud väitmagi. Selle peal sõites, ukrainamaa kuulsaid steppe õhtupäikese kumas imetledes ning miilitsa patrullposte vältides võiks arvata et tegu on iga teise normaalse riigiga.
Odessa lennujaam kuhu suund võetud sai on pisut suurem kui Kuusiku lennujaam Rapla külje all ent mitte väga palju. Ei oska öelda kui palju turistosid aastas sealt läbi käib ent fakt on see et autoga saab peaaegu välisuksest sisse sõita ning avatud uksest voorivad hulkuvad koerad sisse-välja nagu neil selleks soov vaid on. Seega ei peeta turvanõudeid mitte üleliia tähtsateks.
Air Balticu Riia lennuk jõudis õigel ajal ehk kell pool kolm öösel sisse ja edasi oli vaja majutusküsimus miljonilinnas lahendada. Hotel Zirka kuhu suund võetud sai pakkus administraatori sõnade läbi sellist ööpakkumist et letihind mis on suurusjärgus 350 grivnat, langeb kell neli öösel 110 peale. Ei oska öelda miks just sel kellaajal ent arvestades et hotella pakub ka tunniteenust, võib sealt mingeid järeldusi teha. Aga mitte siiski kõiki.

Esmaspäev ja ühes sellega kogu nädal on äärmiselt töökalt käima läinud nagu siinses regioonis tavaks

Njaa, kaua ja härdalt oodatud 1. september jõudis kätte.
Nazar läks juba kuuendasse klassi ehk mõni teine võiks ohata et - kuidas küll aeg lendab.
Ülikond selga, lips sirgeks ja kella kümneks koolimajja aktusele.
Aktuse kohta kirjutasin kolm aastat tagasi et väikese koolijüntsu jaoks on ligi tunniajane paigalpüsimine pisut liig ent midagi pole parata. Auväärseid kõnepidajaid jätkus ka seekord ning usun et oleksin isegi vaba mikrofoni tekkides paar julgustavat sõna EW ( ja kogu armsa Euroliidu ) nimel öelda saanud.
59 minutit kestnud piina jooksul mängiti kolm korda riigihümni ning tundus et igakordse piinliku vaikushetke puhul löödi plaat taaskord mängima ja asetati käsi südamele. Demokraatlikus riigis võib teha mis iganes.
Diplomaatiliselt väljenduses korpulentne direktriss rääkis pikalt kuivõrd tähtis haridustee käimine on ning millise vastutustundega sellesse suhtuda tuleks. Või midagi sellist sain ma vähemalt aru.
Noh, õppe-aasta sai igatahes avalöögi. Igatahes.

Fotol Nazar oma vanematega ...

... ja külanõukogu esimehega

Täna aga paari tunni pärast rattad Odessa poole ning algab suhtelisel tihe aktiivse puhkuse osa.
Paar päeva esialgu 450 km kaugusel asetsevas kuulsas sadamalinnas ja siis sealt edasi.

Lõppu paar pilti kohalikest.
Esimesel on pisut vanema väljalaskeaastaga sõiduriist ent tip-top korras siiamaani. Mosse istmed, konditsioneer, hunnik eirpääge, talvekummid, ühehobujõuline jõuallikas jne.

Teisel on Mykola naaber Vinnitsa äärelinnast.
Endine Musta mere laevastiku madrus Dimitri Sergejevitch kes nüüdseks juba pensionil. Meeldib päevad läbi balalaikat tinistada ning omi armeejutte rääkida. Keegi ei viitsi neid enam muidugi kuulata - ära on kurat tüüdanud.

Dimtshik