Reisiblogid Travellerspoint-is

Vietnam

Kambodza kutsub

28 °C

large_0pilet11.jpg

Koht nr. 13

Alguses mõtlesin juba täna hommikul siit maalt lahkuda ent kuna kahepäevane jõereis pigistas mahlad suht välja, otsustasin veel ühe lisaöö siinsete linnamüüride vahel mööda saata. Homme hommikul koidab aga tõehetk ning 07.30 väljuva bussiga tuleks kompassi N suunda hoida et kuue tunni pärast Phnom Penh´is end leida. Distantsi pikkuseks 250 km + korrapärane piiriületus + ebakorrapärased söögi - ja suitsupausid.
Bussipileti eest maksin 10 USD mis on dollar tavapärasest taksist rohkem ent sellevõrra peaks ka buss parem olema ja krt kui ei ole !
Viisat ei hakanud siin tegema vaid selle peaks saama piirilt. Rõhk sõnal peaks. Lisaks viisalõivu 25 USDle on vaja hunnik ühedollarilisi kaasa võtta et neid siis igale laua taga istuvale ametipulgale pluusitaskusse poetada. Järjekordse pitsati panemine järjekordse kahvanäo passi, " tervisetõendisse " või muidu tähtsasse paberisse on ju raske ülesanne ning dollar per loll turist ära korjata üldsegi mitte suur patt. Seda siis riigis kus koristaja teenib 50 ja õpetaja 100 USD. Kuus.
Ma käisin igal juhul ja vahetasin täna ühe oma " Hamiltoni " kümne " Washingtoni " vastu ära.
Abiks ikka.

Kirjutas Lon Rider 22:30 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Saigon ja Vietnam üldse hakkavad purgis olema

26 °C

Kas Saigon´i just Kagu - Ida pärliks ja Idamaade Pariisiks nimetada saab nagu mõnel pool tehakse, ei oska öelda. Mina pigem jätaks sellised ülivõrded ehk kasutamata olgugi et hea tahtmise korral ja õige nurga alt vaadates on võimalik nii mõndagi silma paitavat leida. Eelkõige võlgnetakse selle eest suur tänu oma koloniaalriigile Prantsusmaale kellelt saadud pärandina laiuvad kesklinnas laiad bulevaardid, on palju parke ning Vana Maailma stiilis hooneid. Paar sammu linna suurimatelt tuiksoontelt välja astudes leiad muidugi tavapärase aasiapärase bardaki ent vähemalt osa linnast kõlbab nautida.
Minu lemmiklinnade hulka Saigon raketina just ei lennanud ent otseselt midagi halba ka öelda ei saa. Napp nädal mis siin veedetud sai, pakkus igasuguseid elamusi ning ütleme - on taaskord mida meenutada.
Saigon´i sõpruslinnade hulka kuuluvad sellisedki gigandid kui Moskva ja Peterburg, Sverdlovsk´ist, Lyon´ist ja Partseloonast rääkimata.
Eestis on kirjade järgi 47 linna ning vaevalt kõigil Aasia suunal võrdväärseid partnereid on. Seega näiteks 884 elanikuga Mõisaküla linn Viljandimaal, Läti piiri ääres mille iseloomustamiseks on välja toodud: " Linnas on 32 tänavat, milledel kogupikkust 15,5 km ja linnas on 401 elamut. "; võiks hakata asja kaaluma.

large_s11.jpg

Jumalaema ( Notre Dame ) kirik

large_s41.jpg

Taamal paistmas Ooperimaja

large_s31.jpg

Seal ma ei elanud

large_s101.jpg

Linnavalitsuse hoone

large_s21.jpg

Minu arusaamist mööda veel ametlikult avatud pole sest lint oli ümber veetud ning mingid viimistlustööd sees veel käisid. Seega ülevalt alla pilk linnale jäi tegemata.

large_s51.jpg

Iga elektriku unistus

large_5saigon11.jpg

Varahommikune tai chi bussiaknast võetuna

large_s61.jpg

Kagu - Aasiale iseloomulik tänavapilt.

Kõige lollim asi mida üks loll valge kahvanägu sellist tänavat ületades või ületada üritades teha võib - on muidugi poolel maal kartma hakkamine ja tagasipööramine. ÄRA LOLL VALGE TURIST KUNAGI TAGASI PÖÖRA, sest mopovennad on su muuviga arvestanud ning sööstavad su selja tagant läbi. Tagasi keerates astud otse mopo ette ( sest olen nimelt näinud valgete turistide kokkupõrkeid kohalike mopo esiratastega ).
Kui kord juba manöövrit alustasid, vii see enesekindlalt lõpuni. Kasuta kasvõi väikeseid koolijünsusid nn. blokkijatena nagu ameerika jalgpallis ( näiteks nagu mina alguses tegin ) ent veelkord - ÄRA MINE TAGASI SINNA KUST LIIKUMA HAKKASID.

Kirjutas Lon Rider 21:38 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Renkaanvaihto по-вьетнамски

26 °C

Tagumine siserehv läks Saigon´i jõudes olles äärelinna esimesi kvartaleid mõõtmas.
See oli loomulikult ka hea sest kummiparandus leidus praktiliselt mõnesaja meetri pärast ning vahetustöö sooritati kiiresti. Kohalikud meistrimehed oma 22 minutilise vahetusega ehk päris Ferrari Vormel 1 meeskonda ei kõlba ent sealsed vennad ei pea ka sisekummi vahetama, mida nüüdsel juhul tehti.
18 USD mille mina ning usutavasti enamus ekskursiooni võtnuid kahepäevase reisi eest välja käis - sisaldas ööbimist, kahte söögikorda ( esimese päeva õhtusöök ning teise päeva lõuna tuli ise maksta ), sadu kilomeetreid bussitransporti, rohket paadisõitu ja giiditeenust. On lollilegi selge et sellise summa eest ei saagi buss endale kunagi uusi kumme vaid tuleb ka edaspidi slikkidega läbi ajada. Ja vajadusel taaskord sisekummi vahetada.

large_7reis11.jpg

Ohviss

large_reis81.jpg

Tung alla ja läksime !

large_reis71.jpg

large_9reis61.jpg

large_8reis51.jpg

large_3reis31.jpg

large_05reis41.jpg

large_0reis21.jpg

Voila !

Kirjutas Lon Rider 12:50 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Mekong Delta: inimesi

26 °C

large_7reis61.jpg

Hommikusöök Tiffani juures

large_2reis31.jpg

Õlut, koolat, kohvi ?

large_0reis51.jpg

Lotopiletite müüja hommik

large_6reis41.jpg

Väike mopojuht osa 1

large_4reis21.jpg

Rollergörl

large_1reis11.jpg

Väike mopojuht osa 2

Kirjutas Lon Rider 11:54 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Mekong Delta päev 2

25 °C

Koos kukkedega kell kuus üles ning pool tundi hiljem traditsiooniline omlett hammaste taha.
Edasi võtsime järjekordse paadireisu ette mis viis meid hommikusele turule kus kaubavalik oli klassikaliselt polkast rokini, rõhuga siiski rohkem puuviljade peal. Klõps klõps ja uuesti paati.

large_reis1.jpg

Hommikused munad ( meeldetuletuseks: 1 EEK = 1650 dongi )

Järgmiseks kiilusime end varahommikusele jõeturule kus bisness käib ühest paadist teise põhimõttel ning uue omaniku leidva kauba sortiment oli samuti äärmiselt lai. Me seal siiski suuremaid diile tegema ei hakanud vaid jätkasime oma teekonda.
Paar näidet traditsioonilesest B2B ehk boat to boat äritegevusest:

large_2reis21.jpg

large_0reis31.jpg

Järgmiseks oli programmis riisipaberi tehas, mis oli sarnaselt eelmise päeva kookosekommi omale, mõnusalt kodukootud. Sai sealgi töö põhimõte enam-vähem selgeks ning minu arusaamist mööda segatakse riisijahu veega, pisut soola ( ja teinekord tärklist ) - siis kulbiga asi tulele, natuke kaane all olemist ning edasi bambusmattidele kuivama. Kasutust leiavad riisipaberid eelkõige kohalikus köögis, kus neist valmistatakse erinevaid kevad - ja suverulle ehk toodangut mille ustavaks fänniks minagi saanud olen.

large_5reis41.jpg

large_2reis51.jpg

Peale töö nn. köögipoolega tutvumist võttis giid taaskord lauluviisi üles, mis oli segu vabavärsist ja räpparite keeles friistailist ning nägi välja enam-vähem selline:

large_reis61.jpg

Täna hommikul ärkasime kõik kell kuus
et siis dushi all käia ja hambad ära pesta
peale mida sõime oma hommikuse omleti ära
et siis sadamasse paadile kelle seitsmeks jõuda
ning hommikusele turule sõita ja seal ringi jalutada
pärast uuesti paati istuda ja paaditurul ring teha olles
valmis siis riisipaberi tootmispõhimõtetega tutvuma ja peale
seda taaskord paadiga oma reisi jätkates lõunat sööma minna
et siis pisut veel linnas ringi vaatata enne kui kodutee lõpuks ette võtame.

Ovatsioonid olid esitusele kohaselt ülevoolavad.

Edasi suundusimegi siis tagasi paati, sõitsime lõunat sööma ning pärast seda oli pisut vaba aega.
Ligi viietunniseks veninud tagasisõit Saigon´i sisaldas ka boksipeatuse kuna üks juba ammu slikiks aetud tagumine bussikumm ütles ühel hetkel koostöölepingu üles.

Oli tore ent äärmiselt väsitav reis kuna veetsime palju aeg vee peal ( mis tõsi oligi ju reisi eesmärk ) ning kahekohaline päevane temperatuurinäit algas numbriga kolm.

Kirjutas Lon Rider 10:58 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Mekong Delta päev 1

26 °C

large_9reis11.jpg

Tüng, T.M. Brothers Cafe

Kahepäevase Mekong Delta tuuri alustuseks tutvustas meie giid ennast nimega Tüng.
Arvasin et kuulsin valesti ent pärast ta mapi pealt asja järel kontrollides selgus et ei. Mõtlesin et soo-soo, selline tüng siis.
Tegelikkuses osutus giid mõnusaks meheks kellele meeldis laulda ( kellele Vietnamis ei meeldi laulda ? ) ning tema arvates pidi bussitäis kahvanägusid vähemalt ühe kohaliku laulu selgeks saama, asudes seda meile siis õpetama.
Loo nimi oli Vietnam, Ho Chi Minh ning sõnad läksid umbes nii:

large_reis51.jpg

Vietnam, Ho Chi Minh,
Vietnam, Ho Chi Minh !
Vietnam, Ho Chi Minh,
Vietnam, Ho Chi Minh !

Võttis aega mis ta võttis ent selgeks selle äärmiselt sügavamõttelise laulu saime ning mis seal salata - ettekandele tuli see lugematuid kordi nende kahe päeva jooksul. Ja iga uue korraga üha suuremaks naeratus turistode nägudel läks.
Mekong Delta kui õieti nüüd aru sain, hõlmab pindala mis on enam-vähem 14 000 ruutkilomeetrit ehk kolmandik Eesti pindalast. Tuure sinna on võimalik võtta nii 1-, 2-, 3- kui ka 4-päevaseid ent ma pidasin kahte päeva sobilikumaks variandiks sest üks oleks ehk liiga vähe olnud ning alates kolmest oleks asi käest ära läinud - nii suur mudase vee huviline ma ka pole.
Sõitnud paar tundi bussiga jõudsimegi jõe enda äärde, mille vesi oli tõepoolest vägagi sogane. Rahvas paatidesse ning kütsime esimesele saarele kus asus kookoskommi väike kodukootud tehas.

large_reis31.jpg

Kookosmass pliidi kohal

Seletati siis valmistuspõhimõte ära, peale mida sai ka värsket - just pliidi kohalt tulnud toodangut proovida. Ning kuna toodang oli vägagi meeltmööda, lõuna hakkas kätte jõudma + isiklikust kogemusest on magusanälg meeletu ( sest tavamõistes shokolaadi siinsetel laiuskraadidel ju pole ), siis loomulikult valmistoodangut ka kaasa osta. Võimalust ei jäetud kasutamata ning ka allakirjutanu polnud erand. 220 gr pakend maksis 25 000 dongi ehk 1,25 USD ja maitseid oli vähemalt viite erinevat sorti.

large_reis21.jpg

Edasi võtsime suuna järgmisele saarele kus sai päris lõunat süüa ning ratastega väike tuur tehtud. Pärast seda laulis kohalik folkmuusikagrupp turistidele paar kurba viisikest ( + ka giid võttis taaskord laulujoru üles ) ning suundusime järjekordsele paadiretkele.

large_reis41.jpg

Kui ausalt öelda, siis ega saartel ja saartevahelgi midagi eriskummalist ei näinud ning vee mudasust juba mainisin. Teisest küljest on paadisõidud alati meeldivad ning ilusa ilmaga neid lust teha. Eriti kui ise aerude taga higistama ei pea. Ehk nagu vana kõnekäänd ütleb: ükski töö pole liialt raske kui seda just ise tegema ei pea.
Eelmises kirjutises mainitud " ... ööbimist kuskil väikelinnas ... " osutus Mekong Delta suurimaks.ligi 2-miljoniliseks äärmiselt jõukaks linnaks nimega Can Tho. Ho Chi Minh´i kullast kuju säras rannapromenaadi ääres ning kesklinn oli täitsa viisakas korras. Ka hotella kohta, kus ööbisime, ei saa ühtegi halba sõna öelda.
Õhtul lasime ühes promenaadiäärses restoranis mereandidel maitsta ning seljataha jäetud raske päev tähendas seda et enne unnevajumist polnud väga palju lambaid vaja lugeda.

Kirjutas Lon Rider 9:57 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

"Ma olen Viet Cong ja me lõime ameeriklased oma maalt välja"

26 °C

... oli esimene lause mille giid hommikul bussimikrofoni ütles kui päeva esimeses pooles usufiliaali külastama sõitsime.

large_7viet31.jpg

Meie giid näitamas, mille kõigega ta sõja ajal hakkama sai

Teine pool päevast nägi ette väljasõitu Cu Chi rajooni kus sõja ajal toimusid ühed suuremad lahingud kuna see piirkond oli Lõuna-Vietnami vastupanuliikumise ehk Viet Cong´ide ehk Vietnami Kommunistide peamine tugipunkt.
Giid oli silma järgi vaadates üle 60-aastane papi ning tegi palju nalja. Osad naljad olid muidugi stamprepertuaarist a la " Teil valgetel meestel on selline põhimõte et - no mani, no hani ( ilma rahata ei saa ka naist ) ent meil siin Vietnamis on asjad teised. Meil peab mopeed olema, siis saab ka naist. Ning kellel on suur mopeed, saab paremaid naisi. MUL ON suur mopeed. "

large_800px-FNL_Flag_svg.png

Viet Cong´ide lipp

Kohale jõudnud, vaatasime kõigepealt 20-minutilise propagandafilmi ära kuidas Viet Cong´id oma kangelastegusid sooritasid. Eks seal kruvi oli pisut üle keeratud ning paari naiskangelanna tegemisi vaadates tuli vägisi meelde Nõukogude Liidu kuulsusrikas sõjaajalugu mis näiteks sisaldab talunaist Tusja´t kes heinakuhja otsast oma hanguga Saksa lennukeid nagu kärbseid alla võttis. Aga noh ...

large_1viet41.jpg

Tegu pole Jürgen Veber´i showga. Niimoodi kadusid Cu Chi gorillad oma punkritesse jättes ameeriklased lolli näoga ringi vaatama.

Siis käisime mööda metsa ringi ning näidati erinevaid püüniseid, mida kohalikud Cu Chi gorillad - nii nimetati kohalikke võitlejaid - ameerikamaalaste jaoks üles seadsid. Ja kuhu need siis pahaaimamatult sisse langesid. Peamiselt oli tegu bambuseokstest tehtud teravaid orke sisaldavate püünistega, millesse kukkudes orad ihu sisse oma tee leidsid. Aga oli ka nn. uksepüüniseid mis sulle ust lahti tehes kaela sadasid.

large_viet11.jpg

" Noh ja siis kui ameeriklane ukse lahti tegi ning isegi nägi et püünis tema poole sööstab, jõudis ta kõige rohkem käe ette panna ning ülemise osa kinni peatada. Mis aga tegi liigendiga alumine pool, võite ise ette kujutada ... Polnud vaja enam naistesse minna, polnud vaja enam lastest unistada. Heal juhul võisid Pattaya´le ladyboy´ks kõlvata "

Edasi järgnes tee lasketiiru kus soovijad said oma sõjakire välja elada, valides erinevate pool - ja täisautomaatrelvade vahel. AK-47 üks padrun maksis 20 000 dongi ning osade ameeriklaste oma 30 000 ehk suurusjärgus 1-1,5 USD pauk. Ma loobusin ära sest kärtsutasin eelmisel suvel Valgevenes, Minski lähedal. Üks austraallane aga elas end 800 000 dongi ehk 40 USD eest välja - ju oli üht-teist sisse kogunenud.
Lasketiirust lahkudes võtsime suuna tunneliteni, mis läksid kuni 8 m sügavusel. Lõik mille me läbisime, oli valgete turistide jaoks vähemalt poole suuremaks kaevatud ent sellegipoolest andis seda 100 m lõiku läbida. Ütleme nii et vahepeal tuli nn. pardikõnnilt siiski roomamisele üle minna ja põlved said kriibitud + veel kuumus mis maa all valitses.

large_7viet21.jpg

Pilt petab sest see ei ole 2 m kõrge tunnel vaid täpselt nii kõrge et nn. pardikõnniga läbi said ( ja osa lõike roomates )

Lõpuks näidati meile veel kuidas vanadest autokummidest partisanidele rihmikuid tehti, mida nad siis võideldes kandsid.

large_viet01.jpg

" Siin näete siis sandaale mis võitlejatele vanadest autokummidest valmistati. Kõige ülemine on loote-võitleja oma, siis tuleb beebi-võitleja oma, siis laps-võitleja oma kuni viimase, tohuutu suure king kong - võitleja omani välja "

Homseks võtsin aga järjekordse tuuri, seekord riigi suurima ja pikkuselt maailma 10nda, Mekongi jõe peale. Kahepäevane ning ööbimist kuskil väikelinnas sisaldav tuur algab homme hommikul kell 8 ning tagasi peaksime olema ülehomme kella 17ks. Eks näeb mis juhtuma hakkab.

Kirjutas Lon Rider 23:05 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Usuhulle

25 °C

large_usk51.jpg

Boss ...

large_usk41.jpg

... ja jüngrid

large_usk71.jpg

large_usk11.jpg

large_usk21.jpg

large_usk31.jpg

large_usk61.jpg

Kirjutas Lon Rider 21:08 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Usuhullus

26 °C

large_cao31.jpg

Eilseks sai võetud kogu päeva vältav ekskursioon, mis koosnes kahest osast.
Kõigepealt suundusime 100 km põhjapoole, pea Kambodza piiri äärde, Tay Ninh´i nimelisse linna kus ühe väga omapärase ususekti firma peakontor paikneb. 1926 a. loodi Cao Dai sekt, kes panid aluse uuele religioonivoole, mille eesmärgiks on väljuda reinkarnatsiooniahelast ning ühineda Jumalaga taevas. Nii uskumatuna kui see ka ei tundu.
Kui nüüd õieti aru sain, siis nende jaoks on kõikidel religioonidel sama Jumal ning seetõttu on nad isegi võtnud osakese igast suuremast religioonist - nii taoismist, kristlusest, islamismist, hinduismist. Siit nurgast ja sealt nurgast - keskpõrandale kokku. Samamoodi kasutavad nad nelja värvi ( punane, sinine, kollane, valge ), milledest igaüks on tulnud ühest suuremast religioonist. Valge näiteks kristlusest.

large_cao21.jpg

Ühesõnaga paras pudru ja kapsad ( vähemalt minu jaoks ) ent kui inimesed ise sellesse jamasse usuvad - võivad tegeleda millega soovivad.
Cao Dai religiooni arvatakse uskuvat ca. 5 miljonit inimest üle maailma, neist 2 miljonit siinsel maal olles suuruselt kolmandaks ususuunaks.
Pühakojas ja selle territooriumil kus meie käisime, elavad peamiselt vanemad inimesed kes minu arusaamist mööda käivad neli korda ööpäevas palvusel ehk kell 6, 12, 18 ja 24 . Ka on nad seal kõik taimetoitlased ning loomulikult on vägivald elus välistatud. Usu peakorteri välistele, nn. filiaalide liikmetele nii rangeid nõudmisi pole ent ka nemad peaksid vähemalt korra päevas palvetama ning 10 päeva iga kuu pelgalt taimetoiduga läbi ajama.

large_cao11.jpg

Meie olime seal keskpäevase palvuse ajal ning rõdudelt said turistid rahus rituaali jälgida. Jalanõud pidi mõistagi õue jätma ent muid piiranguid ( paljad õlad jms. ) siiski polnud. Nad on ju lõppude lõpuks huvitatud sellest et nende ususuund populaarsust koguks.

Kirjutas Lon Rider 20:33 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

Vietnami sõda 1964 - 1973

large_2muuseum.jpg

Ronald Reagan ütles Vietnami sõjale tagasivaadates et selle traagika ei seisnud mitte niivõrd USA osalemises kui faktis vaid selles et lasti kommunistidel võita. Samas, mida muud sa kuulda soovid riigilt kes kunagi vigu ei tee.
Küsimus polegi niivõrd selles et 1960ndate alguses riigi põhja- ja lõunaosa omavahel taaskord kokku poleks läinud. Ei. Seda olid nad juba erinevate keisririikidena ennegi läbi ajaloo teinud ning mitmeid kordi. Küsimus on taaskord selles nagu mitmeid kordi varemgi et USA provotseeris ennast sõtta fabritseeritud Tonkingi lahe intsidendi kaudu. Ja nagu ajaloohuvilised teavad, on samasugune taktika ka edaspidi jätkunud. Lähiminevikust võib tuua näiteid kuidas ähmane satelliidipilt oli piisavaks tõendiks keemiarelva olemasolule Iraagis ning väidetav bin Ladeni tagaajamine nüüd juba üheksa aastat väldanud Afganistani sõjategevuse alustamiseks. Viimases teadaolevalt osaleb ka suur osa sinimustvalgeid lippe oma käisel kandvaid okupante kes kohalikke " kaltsupäid " taga ajavad olles end demokraatia maaleviijateks maskeerinud.
Tublid poisid, pole midagi öelda - riik on uhke teie panuse üle.
Täna hommikul külastatud War Remnants Museum ( väga vaba tõlge: Sõjakoleduste Muuseum ) avati külastajatele 1975. aastal ent siis kandis ta ametlikku nime " Ameerika Imperialismi ja ( Lõuna - Vietnami ) marionettvalitsuse sõjakuridegude maja " ning peale seda " Ameerika Sõjakuridegude muuseum " ent kuna hiljem sooviti USAga suhteid soojendada oldi sunnitud lipitsedes nime diplomaatilisemaks muutma et muuseumiseinte vahel visiitidel käivad ameerikamaalastest vietnami sõja veteranid end viletsalt ei tunneks. Tegelikkuses on selline pugemine muidugi vale.
Ma ei oska öelda, kui palju ameerikamaalasi tänasel ennelõunal seal oli sest valgeid oli palju ent tavapäraseid, igal pool kuuldavaid paduvõltslikuse etalone: Ou, its sats ämeising, vonderful ning äpsolutli pjudihvul, millegipärast ei kuulnud. Kole vaiksed olid muuseumi seinad, ei tea küll miks.
Mul ei ole eriti tihti kombeks pisarat silmasilmanurka poetada, sest nutmine siin elus edasi aita ning Moskva teadupärast pisaraid ei usu, ent ...

7 miljonit tonni ameeriklaste poolt allaheidetud pomme ning kolm miljonit hukkunud oli üheksa aastat väldanud sõja saldoks.
Oleks minu teha, oleks Kanada ja Mehhiko vaheline maakitsus hiljemalt homme hommikuks kadunud.

Keskmine vietnami mees on veelgi suurusjägus 165 cm pikk ning kaalub 55 kilo ent ta on sitke kui kurat. Olen sunnitud tõdema et iga päevaga mu austus üha kasvab selle rahva vastu. Vähemalt ei ole nad ise oma riigipiiri poome üles tõstnud ning maad vabatahtlikult agressorile loovutanud seletades pärast et " meil polnud muud valikut - olime sunnitud seda tegema ".

Homme järjekordseid tunneleid üle vaatama.

Kirjutas Lon Rider 22:33 Sildid Vietnam Tagged saigon Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 10. Kokku 38) Lehekülg [1] 2 3 4 » Järgmine