China

Paar viimast aastat on mu telekavaatamine olnud minimaalne. Kui keskmine eestlane veedab ca. viiendiku oma aastast ehk 73 ööpäeva helendava kasti ees, siis ma arvan et max 10 päeva. Peale AK uudiste ning esmaspäeva hilisõhtuse Välisilma + sellele järgneva dokumendi ju palju rohkem vaadata pole. AK ja Välisilma olen ka nüüdse reisi jooksul tänu internetile pidevalt jälginud.
Hannes Hanso`t, keda korra juba mainisin, pean vähemalt mina pädevaimaks et mitte öelda ainsaks Ida- ja Kagu-Aasia eksperdiks eesti meediaruumis ning paljuski tänu tema esinemistele Välisilm´as ja sõnavõtmistele leheveergudel mul Hiina majandusliku potensiaali vastu suur huvi tekkiski. Tekkis nii suur huvi et tahtsin asjaga vaatlejana kohapeal tutvust teha.
Hanso´t on küll oponentide poolt materdatud tema ambitsioonide pärast Välisministri portfell saada ent vähemalt on tegu laialdast silmaringi ning kindlat visiooni omava persooniga.
Nüüd juba eelmise aasta septembri lõpus - oktoobri alguses ilmus Postimehes artiklisari kus lisaks Hanso´le võtsid sõna Urmas Paet, Marko Mihkelson ja viimasena Kaarel Tarand. Teemaks seesama - Eesti ja Hiina suhted: millided need olema peaksid, millise tulevikuvisiooniga või kas neid üldse olema peaks.
Hanso tõi näiteks välja meie armsa peaministri avalikku jahedat et mitte öelda jääkülma suhtumist Hiina suunal. Selle asemel et peatselt maailma suurimaks majandusjõuks ( ja ühes sellega järjest rohkem ka poliitilist võimu ammutava ) kerkiva riigiga suhteid soojendada - keeratakse talle riiklikul tasandil selg ning suunatakse pilgud järjest rohkem läände. Suunatakse sinna kus on maad võtnud stagnatsioon. Seda nimetatakse vist kurikuulsaks eestlase jonniks.
Hanso kirjutas et praegu esindavad Eestit 1,3 miljardilise majandusjõu juures kaks diplomaati Pekingi ühes hotellitoas ja üks Shanghais. Lisame siia ühe esindaja Jaapanis ning saame lihtsa aritmeetilise tehtega teada et territooriumil kus elab suurusjärgus 4 miljardit inimest, esindab meie kodumaad 4 inimest. Miljard per inimene. Seda kutsutakse taaskord vist eestlaste efektiivsuseks.
Ehk kui muu maailm on ammu aru saanud et majanduslik power tuleb järjest rohkem nn. BRIC ( Brazil, Russia, India, China ) riikidest - ajab eestlane oma rida.
Kuskilt olen lugenud et diplomaatilise töökoha loomine väljaspoole eestit pole odav lõbu ning selle kasutuseshoidmine maksab suurusjärgus miljon krooni aastas ( uues rahas siis 65 000+ öirot ). Samas pole ma nii kindel kas sellisel puhul on mõtet väga säästma hakata, arvestades millist tulevikuperspektiiviga läbikäimine Hiina Rahvavabariigiga on.
Aga ei, ma nõuame aga Tiibetile vabadust, Taiwan´ile iseseisvust ja veel mida kõike. Ma pole kordagi tähendanud et need suured Tiibeti vabaduse nõudlejad näiteks Hispaania suunas nooli pilluks et Vaba Baski Vabariik alguse saaks või et Saami Vabariik Soomes tegutsemist alustaks. Suhteliselt vaikne on olnud.
Viimasena kirjutas Kaarel Tarand ning ma küll ei oska öelda kas tema kirjutist tuleb võtta kui kõrgelennulist satiiri või oli ta oma mõttevälgatuste ajal mõnede ainete mõju all.
Mulle meeldib ajaleht Sirp ning loen seda meelsasti kui aega on ent teinekord tundub justkui oleks Sirp hea leht vaatamata peatoimetajale mitte vastupidi.
Kuivõrd tõsiselt saab võtta Tarandi näiteks sellist mõttevälgatust:

Hiina majanduse vedur on eksport, mille kasvu ja konkurentsivõime tagajaks on alla hinnatud kohalik valuuta ning odava tööjõu piisavus. Sellega kopeerib Hiina sõjajärgse Jaapani majandusmudelit. Selle mudeli nõrkuseks on sisenõudluse ja -tarbimise allasurumine.
Arenenud ühiskondade majandustest moodustab sisetarbimine 65 protsenti, Hiinas on vastav näitaja vaevased 36 protsenti, üks maailma madalamaid näitajaid.

Allahinnatud rahvusvaluuta ning sellega saadav ekspordieelis ? Nõus.
Et selle allahinnatud valuutaga kopeeritakse Jaapani sõjajärgset mudelit ? Nõus.
Et selle mudeliga surutakse sisenõudlust ja tarbimist alla ? WTF ?????

Ma olen siin kirjutanud, kui palju autosid Hiinas ning näiteks konkreetselt Pekingis müüakse. Olen kirjutanud, milliseid pilvelõhkujaid ehitatakse. Louis Vuitton´i poodides on tunglemine ning käekotte müüakse üks per nase et nende väärtust mitte devalveerida. Ekskursioonid turistidele maksid Hiinas 30+ USD kui siin Vietnamis on 5+ USD ning valdavalt on kohalike turistide hordid need kes pilte plõksutavad.
Mis see kõik on mingi kuradi Potjomkini küla või ?
Loomulikult on ka Hiina puhul räägitud nn. kahest hiinast ehk 300 miljonist inimesest kes elavad erimajandustsoonides ja ülejäänud miljardist kes ei ning nende sissetulekute erinevusest. Kui me aga võtame kasvõi selle erimajandustsoonide 300 miljonit, on see sama palju kui Eesti poolt imetletud USAs elanikke.
Rääkida aga sisenõudluse puudumisest või selle allasurumisest on pehmelt öeldes lollus. Sisenõudlust surutakse praegu tõepoolest valitsuse poolt alla ent seda pisut teises kontekstis - nimelt inflatsiooni ohjeldamiseks, mis novembris kasvas juba üle 5%. Inflatsiooni niivõrd suur number ongi paljuski suurest sisenõudlusest tingitud.

Edasi kirjutab Tarand:

Tõsi on, et tööjõu tipp, mille järel selle üldarv kahanema hakkab, saabub Hiinas aastal 2015. Ühe-lapse-poliitika tagajärjed on ennustatavad 30 aasta peale. Tööjõud vananeb ja kahaneb, seega on üks potentsiaalseid kasvu allikaid maha kriipsutatud.

Ok.
Mees vist unustab, kui palju Hiinas inimesi elab. Neid on 1,3 miljardit.
See tähendab seda et kõigile päris kindlasti võimeteväärseid töökohti ei piisa vastupidiselt näiteks Eestile kes oma väikese rahvaarvuga suudab kõigile tema võimetele vastavad töökohad luua.
Ühel viimastest sealviibitud päevadest kohtusin 27-aastase kaugete jaapani juurtega Yuki´ga kes töötas riiklikus statistikaametis. Ütles et enne oli rakendust leidnud erasektoris ent kuna koht eriti ei rahuldanud, otsustas riigileivale kandideerida. Ütles et tema kohale oli 5000 soovijat.
Kuigi ka Hiina puhul on räägitud korruptsioonist, on fakt siiski see et suure tungi tõttu saavad parimad kohad ka parimad kandidaadid ning selle Tarandi helesinise unistuse - hiina tööjõu väljasuremise - ajaks on Õhtumaad ammu kaardilt kadunud.

Võiks veel paljuski Tarandile vastu vaielda ent aega lihtsalt pole, kuna pean bussi peale minema.

Kui mu mälu mind nüüd väga palju alt ei vea, oli Esimees Mao see kes lisaks muudele toredatele ideedele, nagu eelpool kirjeldatud Kultuurirevolutsioon - tuli suurepärasele mõttele, kuidas oleks kõige lihtsam riigi suurimad vaenlased, ameerikamaalased, lämmatada.
Selleks ei olnud midagi lihtsamat kui tema sõnade kohaselt " matta USA inimlaine alla ". Lapsi pidi tehtama ja nii palju kui võimalik.
Olenemata sellistest faktidest et surevus oli puuduliku arstiabi tõttu väga suur, toitu ei jätkunud kõigile - hakkas elanikkond pöörase kiirusega kasvama.
Olid 1960ndad aastad.
Olgugi et teatavaid meetmeid sündivuse piiramiseks hakati juba 1970ndate alguses, neljanda käivitunud viisaastaku puhul rakendama - võib tõelise, läänemaailmas tundud nn. ühelapse poliitika algust seostada Deng Xiaoping´i esilekerkimisega peale Esimees Mao surma 1976. aastal.
Ja vaatamata suurele vastuseisule on riik oma poliitikas õnnestunud, kui nüüd, kolm aastakümmet hiljem tagasi vaadata. Sündivus on märgatavalt vähenenud ning olgugi et rahvaarv riigis kasvab vaikselt veelgi, toimub see elanikkonna keskmise eluea suurenemise arvelt.
On õnnestunud isegi sel moel et praegu ollakse riiklikul tasemel ärevad mõne aastakümne pärast plahvatava viitsütikuga pommi osas, mis tooks samasuguse demograafilise kollapsi, nagu Õhtumaades juba praegu on/koheselt saabumas. Ehk elanikkond vananeb, vähese sündivuse tõttu ei jätku maksumaksjaid jne. Hiina kohta olen lugenud et kui praegusel ajal moodustavad noored, alla 14-aastased elanikkonnast ca. 20% ja üle 65-aastsed suurusjärgus 8%, oleks aastal 2040 pensioniealiste suhtarv elanikkonnast juba 30%.

Ühelapse poliitika ei ole ülimuslik ning otseselt tunnevad piirangut endal kuskil kolmandiku elanikkonna, valdavalt linnas elava grupi esindajad. Maal on asjad pisut leebemad, samuti osades provintsides kus rahvastikku vähem.
Kui linnas, saades teine laps, on raskusi nii tema registreerimise, koolitamise kui kõige sellest lähtuvaga - ehk sõna otseses mõttes " võtad endale nuhtluse kaela ", siis maapiirkondades on enamjaolt lubatud ka teine laps, kui esimeseks juhtub tüdruk olema.
Poja ja meeste kultus ei ole muidugi võõras sealses kultuuriruumis, sest konfutsianistlik põhimõte dikteerib et täisväärtuslik ühiskonnaliiga saab olla vaid ja ainult mees. Selline tõekspidamine on viinud eelkõige selleni et lapse soo teadasaades on tüdrukud üldjuhul need, kes " ära kaotatakse ". See on sundinud valitsust astuma rida meetmeid, eelkõige keelustama ultraheli kaudu lapse soo kindlaks määramist.
Eva-Liisa, kellega Pekingis kokku sain, kirjutas ühes oma selle maa esimestest sissekannetest enam-vähem järgmist et lapsega jalutades sai ta kohalike äärmiselt suure tähelepanu osaliseks ning kuna lapse nooruse ja riietuse tõttu polnud alati aru saada, millise soo esindajaga tegu on, küsiti asi üle. Saanud vastuseks et poiss, noogutati heakskiitvalt andes miimikaga mõista et " loomulikult poiss - kuidas siis muidu ".
Poisslaste ihalus on viinud selleni mida kuskilt lugesin et osades provintsides sünnib praegusel ajal 160 poissi 100 tüdruku kohta. Igaüks võib ise teemat edasi arendada ja mõelda mis paarikümne aasta pärast toimuma hakkab kui nüüdsed vastsündinud pereloomisikka jõuavad.
Puhtalt isiklikest selle reisi kogemustest lähtudes oli mul Pekingisse jõudmine ja sealses linnas veedetud aeg väikeseks shokiks. Olles tulnud Eestist kui minu lähim sõprade tutvusringkond muud ei teegi kui paaritub ja ka tänava peal jalutades tundus iga teine vastutulija rase olevat - oli siinne tänavapilt hoopis midagi muud. Pekingis veedetud päevade jooksul nägin kahte rasedat ning kogu maal veedetud aja jooksul oli selliseid naisi alla kümne. Loomulikult ma ei tea, kui paljud varajases staadiumis võisid olla või siis peast rasedad ent fikseeritavaid, lapseootel kõhtusid nägi aruharva.
Võib-olla oli tegu taaskord reality-show ühe osaga milles viibisin, võib-olla ei ent ilmselgelt oli tunda kellegi " karvast kätt " kes kõik rasedad mu liikumistrajektoorilt kõrvaldas.
Samamoodi oli üleüldisemaski plaanis beebistaadiumis ja pisut vanemaid lapsi vähe näha ning kui nägi - olid neist tõesti, liialdamata, protsenti 90 poisid.

Minule isiklikult meeldib eelkõige väikeseid printsesse pildistada ent see ülesanne polnudki nii kerge

Nagu eelnevalt kord juba kirjutasin, läks Hiina eelmisel aastal automüügi koguarvu poolest USAst mööda ning ma ei näe küll mingit varianti, miks lähiajal jõusuhted samaks ei võiks jääda.
Hiinas reisides olin sagedane sellise lehe kui Tsaina Teili ostja mille netilehekülg on siin . Maksis olematud 1,5 RMB ehk 2.50 EEK ent lugeda oli palju ning tundus et kirjutati suhteliselt adekvaatselt. Palju oli juttu majandusest ning päris palju ka autondusega seonduvast. Metroos oli hea lugeda.
Autondusest kirjutati peamiselt kahe vaatenurga alt ehk suurtest läbimüüginumbritest ning eelmise otsesest tagajärjest ehk suurlinnade ülemõistuse suurtest ummikutest. Pole saladus et seal kus (autu)äri õitseb - leidub palju neid kes soovivad pirukast osa saada. Ka Hiina pole erand ning seetõttu võis järjest lugeda uudiseid kuidas suurkorporatsioonid panustavad oma tootmise alustamiseks või laiendamiseks suuri summasid ( VW näiteks järgmise viie aasta jooksul üle 10 miljardi EUR ).
Seda et läbimüük tõesti suur on, räägivad enda eest numbrid. Kogu maa läbimüük oli eelmisel aastal üle 13 miljoni ühiku ( vs. USA pisut üle 10 ) ning tempo pole ka sel aastal laugenud. Ainuüksi Pekingis endas lisandub iga päev liiklusesse üle 3000 autu ning detsembrikuu läbimüügiks ennustatakse üle 100 000 . Kõrvutades elanikearve Pekingi ja Tallinna vahel, peaks eestimaa pealinnas igakuine läbimüük olema suurusjärgus 1800 masinat ehk 60 päevas. Ei oska öelda, kas see ka nii on.
Tõsi, tuleb muidugi vaadata milliselt positsioonilt Hiina praegu tulistab ehk autosid per capita on tunduvalt vähem kui seda Eestis ning sellestki kirjutasin ma mõni aeg tagasi.
Aasta viimaste kuude hullude läbimüügi numbrite taga on mõistagi ka see, eile eesti meediaruumi jõudnud uudis ent peab sügavalt naiivne olema arvamaks et ka sellest piirangust mööda minna ei saa. Seoses aasta viimaste päevadega on kohalikud ARKd ummistunud sest kõik soovivad veel selle aasta numbri sees auto ära registreerida. Paar nädalat tagasi lugesin artiklit kus üks beibeinimene ütles umbes nii et ää,ää, põhimõtteliselt tahaksin endale punast värvi VW Polot ent nüüd olen nõus teised üle maksma et ükskõik mis värvi mudeli enne aastavahetust registreeritud saaks.
4,7 miljonit autot öeldakse praegu veerevat pealinna tänavatel ning samasuure müügitempo jätkudes oleks viie aasta pärast autosid juba üle 7 miljoni. Linnatänavate maksimum-maksimum läbilaskevõime on 6,5 miljonit ja siis minnakse juba tõeliselt piiri peal.
3000 lisanduvat autot päevas ( võib julgelt oletada et autumüüjate töös pole nn. müümisel kohta - kirjuta ainult pabereid ) tagavad siis selle et ummikud ei jää mitte väiksemaks ning linn üritab igal võimakul moel seda muidugi lahendada. Kõige levinenum taktika on muidugi numbrimärgi viimase numbri järgi liiklemine nädala sees ehk esmaspäeval ei tohi näiteks sõita viimase numbri 1 ja 6 omanikud jne. Olümpia ajal oli minu mäletamist mööda paaritud-paarilised päevad ning pooled autud seisid et taevas vähegi sinisena tunduks - nüüd nii karm asi pole.
Eks sellestki piirangust, nagu ka paljudest muudest saab mööda hiilida ehk kuna töö tahab tegemist ning sõitmised sõitmist, ostetakse perre teine, kolmas või isegi neljas autu mille registrinumbri lõpp on erinev. Mitu autut peab peres nagunii olema et oma jõukust näidata ent antud juhul on suurustamisel ka oma praktiline külg olemas.
24,2 km/h öeldakse olevat pealinna hommikuste ummikute aegne keskmine kiirus mis ehk polegi nii suur. See on koguni 4 % madalam kui aasta tagasi ning ennustuste kohaselt, sama arengutempo jätkudes ollakse viie aasta pärast situatsioonis mil hommikune kiirus on vaid 15 km/h . Palju õnne, Peking !
Riigi keskmiseks prognoositavaks elueaks on 70 aastat ent pealinnas pidi see olema 50 kuna 20 aastat möödub ummikutes.
Lugesin lugu ühest 28-aastasest raamatupidajast Liu´st kes elas linna põhjaosas paiknevas elurajoonis ning käis number 5 metrooga tööle, sõites Guamao peatuseni. See sai ta hullumise äärele kuna hommikuste metroode peale lihtsalt ei mahtunud ning oli sunnitud neid järjest mööda laskma. Kui lõpuks end peale litsus, oli elamus muidugi garanteeritud. Kaks aastat kannatas, siis saatis kõik pikalt ning ostis endale autu. Nüüd käib autuga iga päev tööle ning 52 km edasi-tagasi töösõidu peale läheb viis tundi. Teisisõnu vahetas metroo kolmetunnise ummiku maapealse viietunnise vastu ent " nüüd mul on vähemalt ruumi enda ümber " nagu ta nentis.

BYD F3

Pildil eelmise aasta müüduim mudel, Shenzhen´is asuva autotootja BYD ( Warren Buffet omab seal päris suurt osalust - tegu pole maailma rumalaima mehega nagu näha ) suurusjärgus 10 000 USD maksva F3 mudeliga. Paljud taksod on justnimelt seda marki.

Hiinas on niisiis suurusjärgus 1 300 000 000 inimest ja seda on päris palju - räägitagu mida tahes.
Iseenesest, novembri alguses käivitati kümnepäevane rahvaloendus ent tulemusi pole ikka veel tulnud või siis olen oma kiire reisikava tõttu selle mööda lasknud.
Loomulikult on sellise rahvahulga puhul väga raske ühiseid iseloomujooni välja tuua ent mõned üldised ehk siiski.

Seega positiivsed või pigem positiivsed oleks:

- seltskondlikkus

Olgem ausad, ega nii suure rahvahulga keskel eladas palju midagi üle ei jäägi. Sellist üksiku hundi ulgumist, nagu mul on õnnestunud Põhjamaade laiuskraadidel vegeteerides teha - sellisest võib seal maal ainult unistada. Kui, siis kuskil tundras ... ehk.
Mitu põlvkonda elab sama katuse all ning lisaks sellele suheldakse väga palju ka oma naabritega. Linnades on see muidugi ka palju lihtsam, kuna majade ette on ehitatud spordiplatsid, kus näiteks hommikuvõimlemise ajal on hea teistega paar sõna vahetada.
Seltskondlikkus väljendub ka ühistantsudes mida õhtuti suuremates parkides korraldatakse nagu ülaltoodud pildiltki näha. Muusika tuleb kas lindilt või on mõni väike kodukootud orkester tegevuses - tantsitakse niikaua kuni jõudu jätkub. Naiste seas on eriti populaarsed rühmatantsud ( spetsiifilist nime ei oska välja tuua ) kus rätikute-lehvidega lehvitades keerutatakse teinekord tunde järjest.

- uudishimu

Pigem on siin tegu hiinlaste üldisema viisakusvormiga ent kui mul õnnestus suhelda mõne inglise keelt valdava kohalikuga - polnud küsimustelaviinil lõppu. Päritolu, töö, perekonnaseisu, pere suuruse, sissetuleku, töö, hobide, reisimuljete jne. jne. kohta sai päris palju vastuseid anda. Enda jaoks tundusid sellised vestlused teinekord ehk pisut naljakadki ent tema jaoks oli tõenäoliselt huvitav teada, millega kahvanägu enda eksistensi siin päikese all õigustab.

- töökus loomulikult

Hiinlaste töökus ei ole müüt ja töötavad nad PALJU.
Ainuüksi fakt et ametlikku puhkust on aastas vaid kaks nädalat, näitab kui palju rohkem töö nad sellise rahvahulga puhul suudavad ära teha kui eurooplased oma 28 puhkepäevaga. Ok, neil on näiteks Hiina uue aasta puhul veel üks lisanädal aasta alguses ning ka sügiseste pidustuste ajal teine ent need päevad tuleb nädalavahetuste tööga kompenseerida. On palju ameteid kus puhkepäevi on ainult üks nädalas ning kõnekaimaks näiteks et rahategemine ei oota on fakt et eraklientidele on pangad seitse päeva nädalas avatud, korporatiivosakonnad puhkavad pühapäeviti.

- häbelikkus

Nagu paljudele teistelegi aasia rahvastele, on ka hiinlastele suurimaks alanduseks nn. oma näo kaotamine. Teisisõnu kardetakse kaotada oma au ning väärikust, seda siis kas kokkuleppeid murdes või lubadusi mitte täites. Mees ei ole mees kui oma sõna ei pea.
Nad kardavad kas siis iseend või kedagi teist häbiväärsesse olukorda panna ning sellega neile piinlikkust tekitada.

- sõbralikkus ja heasüdamlikkus

Seda sain ma eriti rongisõitudel kogeda mil ülevoolava sõbralikkuse osaliseks sain. Jagati oma sööki, tunti huvi kust kahvanägu pärit on, kuhu minemas on jne. Ainsaks barjääriks sai siingi keel, sest muidu oleks juttu jätkunud kauemakski. Teisest küljest, igal inimesel on oma lugu või paar - 1,3 miljardil inimesel on ... Mul poleks lihtsalt puhtfüüsiliselt aega ja jõudu jätkunud et kõik need jutud ära kuulata.
Tänavalgi tuldi ligi kui valge mehe pea nagu tuuleveski ringi käis ning õiget suunda leida ei osanud. Tehti kasvõi käte-jalgadega selgeks millisesse suunda ma minema peaksin.
Fotosid, eelkõige koos lastega - kogunes nende mobladesse hulgim peale seda kui nad olid suuremast häbelikkusest üle saanud ning tulnud küsima, kas kahvanägu soovib nendega poseerida.

Need kannaksin ma siis aktiva poole peale.
Kuna raamatupidamises peavad arvud klappima, ei saa ka passiva pool tühjaks jääda:

- sülitamine

Njaa.
Ütleme nii et olin kuulnud jutte ent ise kogeda on midagi muud. Teisest küljest, Singapur mille elanikkonnast moodustavad hiina päritoluga kodanikud 75% on suutnud oma karmide seadustega korra majja lüüa - seega mingi päikesekiir ju peaks paistmas olema ... ent ei.
Sülge väänatakse igal võimalikul juhul ning tekib küsimus kuskohast neil seda niipalju üldse tuleb.
Kõige markantsemaks näiteks oli Pekingis kui india päritolu Anandiga käisime pealinna kõrgeima hoone katusebaaris ning tagasitulles jalutas vestibüülist kohviga välja tõenäoliselt sealses hotellis peatuv nii 25-27 aastane väga stiilne ja hoolitsetud naisinimene. Nagu välisuksest välja sai, tõmbas hinge ning väänas sellise klimbi sinnasamasse ukse ette et me Anandiga vaatasime teineteisele naeratades otsa. No ei ole võimalik !

- luristamine

Kuidas sa muidu suppi sööd ?

- röhitsemine

Terviseid sigalast !

- peeretamine

Pole probleemi avalikus kohas kõvahäälselt kõhutuult lasta.

- trügimine

See on tõenäoliselt paratamattus sest muidu oled lihtsalt kadund mees sellise rahvahulga puhul.

- hasartsus

Hiinlane on hasartne ning seetõttu on ka kasiinod mandril keelatud - Macau on koht kuhu mänguraha tee leiab.
Heast partiist kaartidest, mahjong´ist või hiina malest ei öelda kunagi ära ning pargid on mängijaid täis. Sel ajal kui naised tantsu lasevad, on mehed kobaras laua ümber nagu ka pildilt näha.

Sellisena paistsid hiinlased mulle.
Kui kellelgi on midagi lisada - kommenteerimisvõimalus on olemas.

Selle reisi 50. postitus.
Pekingi metroo, mille praegust skeemi ülalpool näha on võimalik, oli esimene mis Hiinas avati ning aasta siis oli 1969. Praeguseks on metroo käigus kümnes rannikulinnas ( Taiwan ju kuulub ka meile ) ning veel kolmkümmend on kas ehitamas või vähemalt planeerimas maa-alust transpordivõrku. Arvestades, nagu ma juba maininud olen et Hiinas on 160 miljonilinna ning miljon elanikku on just see arv, alates millest asi end ära tasuma hakkab - siis arenguruumi on ka siin veel piisavalt.
Pekingi metroo oma praeguse 228 km võrgustiku ja 147 peatusega ei ole päris kindlasti piisav et 22 miljonilise elanikuga metropoli vajadusi täita, arvestades et iga päev kasutab seda transpordiliiki suurusjärgus 5 miljonit reisijat. Seetõttu on ka siin riigil suured plaanid ning aastaks 2020 peaks kasutatavaid kilomeetreid olema juba 561 ning metrooplaan välja nägema enam-vähem selline:

Kaubavahetuse poolest maailma suurima sadamalinna Shanghai metroo avati küll alles 1995. aastal ent selle areng on olnud niivõrd kiire et tema võrgustikust on tulnud maailma pikim ehk praeguseks katavad 12 liini oma 268 peatusega kogupikkuses 420 km.

Et ka siin ei istuta käed rüpes näitab fakt et aastaks 2020 peaks läbitavaid liine olema kokku juba 22 kogupikkusega 870 km. See sigrimigri näeks välja siis selline:

Nagu Pekingis kirjutasin, oli sealses võrgustikus sõitmine pea ilma rahata ehk üks ots olenemata distantsi pikkusest ning ümberistumiste arvust maksis 2 RMB ehk 3.40 EEK. Teistes linnades hakkas juba ka vahemaa rolli mängima ent üle 4 RMB ehk 6.80 EEKi ei maksnud ka seal mitte. Tavaline oli sealgi see 2-3 RMB. Pekingis oli ka selle võrra lihtsam et said kogu aeg kassast pileti lunastada kuna taks oli sama. Teistes linnades polnud teada kuivõrd palju reisi maksumuseks kujuneb ning siis pidi propuski üldjuhul automaadist lunastama. Polnud ka selles probleemi ent teinekord olid järjekorrad + pidid sobivad rahatähed taskus olema ehk 5,10 ja 20 RMB sedelid et masinal tagasiandmine kergemaks teha. Alternatiivina võis muidugi ka metalli kaasas kanda.
Põhimõtteliselt oli võimalik ka päevapilet osta või isegi laetav kaart, mis iga reisi ca. 20% odavamaks oleks teinud ent kuna ma nii palju ei reisinud, kasutasin kogu aeg üksikpileteid.

Pekingis oli maa-alune liiklemine kõige raskem kuna rahvast oli palju ning vahet polnud, mis hetkel metrood kasutasid - umbes oli ta alati. Istumasaamisest võis unenägusid näha ent see polnud ka niivõrd primaarne. Pealinnas pidi ka päris tõsiselt trügima et üldse peale saada ja mis seal salata - ka õiges peatuse maha, sest vastasel korral oleks seltsimees perroonil lihtsalt naeratada võinud. Trügimine siis tähendas ikka trügimist ning sellist asja nagu mujal maailmas et enne lastakse mahatulijad välja - võis ära unustada- Kohe kui uksed avanesid - hakkas rahvas end sisse suruma ning oma asi kui vagunist välja ei saanud.
Teistes linnades oli seevastu palju lihtsam ning ma ei mäleta et näiteks Shanghais samasuguseid probleeme oleks olnud v.a. Para-mängule sõites kus mustmiljon koolilast oli sama tee ette võtnud. Muidu oli ruumi piisavalt ning istumagi sai praktiliselt kogu aeg.
Sellised metroolood siis seekord.

Nagu kirjutasin, kasutasin bussitransporti suhteliselt piiratult. Teinekord linnasiseselt ent pikemaid vahemaid peale viimase Nanning - Hanoi otsa, mitte kunagi. Sama võib öelda ka taksonduse kohta - mõned otsad ent ei enamat.
Sellevõrra rohkem kasutasin aga oma lemmiktranspordivahendeid - metrood linnasiseselt ja ronge linnadevahelisel ühest punktist teise liikumisel ning mis seal salata - olin taaskord meeldivalt üllatunud nii teeninduse tasemest, rongide-metroode endi modernsusest kui ka rööbastepaari ( paiknes see siis maa all või pealpool ) seisukorrast. Kõik toimis, kõik oli nii nagu peab.
Ülaltoodud fotol olevate nn. kuul-rongidega ( bullet train ) liiklesin kahjuks vähe, alla 1000 km ent sellevõrra meeldivamad olid mälestused. Loomulikult, ega kuul-ronge pole pelgalt hiinamaal ent mul isiklikult eelnev kogemus puudus. Eestis on selliseid vähem ning ega näiteks soomlaste Pendolino´dki päris selliseid kiiruseid arenda - mujal maailmas pole taaskord ette jäänud.

Nagu mainisin, pole Hiina ainuke riik maailmas kus superrongid liiguvad ent päris kindlasti on tegu ainsa riigiga kus kiirraudteeliine pöörase kiirusega juurde ehitatakse. Praeguse seisuga peaks Hiinas olema ca. 7500 km kiirraudteeliine ehk kolmandik kogu maailma vastavast. Kuna riigi väliskaubandusbilanss on tugevalt plussis, siis suunatakse suuri summasid infrastruktuuri moderniseerimisse/ehitamisesse ( mis on kuratlikult õige muidugi ) ning aastaks 2020 on kiirraudteeliinide kilometraaz kavas vähemalt kahekordistada. Pekingi ja Shanghai vahelise 1318 km rongireisi kestvus väheneks juba järgmise aasta lõpuks kui lõik käiku läheb, praeguselt kümnelt tunnilt pisut üle kolme ja pooletunniseks.
Liinide ehitusest sain ka ise aimu sest ükskõik mis hetkel ööpäevast, oli või kell neli öösel raudteed mööda sõiteks käis keevitustöö kasvõi prozektorivalgel. Usun et töö jätkus neil lõikudel ööpäevaringselt ja ilma mingite pausideta.
Ka rongiliikluses, nagu nii mõneski teises valdkonnas, ostsid hiina insenerid kõigepealt Prantsusmaalt, Jaapanist ja Kanadast prototüübi sisse ning asusid seda ise edasi arendama. Toimus see aastal 2004 ning praegu on jõutud niikaugele et Hiina müüb ise oma CRH ( China Railway Highspeed ) lahendusi sellistesse riikidesse nagu Laos, Tai, aga ka näiteks Bulgaaria ja Türgi.

Ja et 350-370 km/h liikumisest mille osaks ma sain veel vähe on - katsetavad kohalikud insenerid kui kiiresti on võimalik täislastis rong liikuma panna. Rongikiiruse maailmarekord on praegu siiski veel prantslaste käes kes oma TGV rongist võlusid 574,8 km/h välja ent tegu oli lühendatud koosseisuga ehk kaks vedurit + kolm reisijatevagunit. Hiinlastel õnnestus täiskoosseisuline, regulaarkasutuses olev kaheveduriline ja 16-vaguniga rong selle aasta 3. detsembril liikuma saada kiirusega 486,1 km/h . Peab sügavalt naiivne olema arvamaks et see nende laeks jääb ent küsimus kõlab - kus piir vastu tuleb ?

Alustame siis suurimast murelapsest.
Shanghai´s elasin samas toas toredate Alberta provintsi prantslastega Kanadast, kes vahetult enne sinna saabumist olid kolm nädalat Jaapan`is ringi rännanud. Lisaks elukallidusele mis sealsel maal oli kordades kõrgem, tõid nad välja et omapäi liiklemine on seal pea võimatu sest praktiliselt kõik sildid-viidad-tänavanimed on kohalikus keeles. Ma ei tea kas see ka nii on, kuna endal kogemused puuduvad ent vaevalt nad nüüd väga palju luiskasid.
Jaapaniga võrreldes oli vähemalt hiinamaa suuremates linnades liikumine-liiklemine suhteliselt lihtne. Tänavanimed olid üldjuhul kakskeelsed, poodide sildid arusaadavad ning mis kõige rõõmustavam - metrooga liiklemine lihtne. Kõik jaamad olid kakskeelsed + kõlaritest tuli mõlemakeelset informatsiooni enne iga uut metroojaama. Seega kui kuskil valesti maha läksid või ümber istuda ei osanud - võisid ainult iseennast süüdistada.
Jamaks läks alles siis kui nn. turistitrajektoorilt väljusid ning iseseisvalt kulgeda soov oli nagu mu paar nurjunud bussisõidukatset.
Kolm nädalat tagasi ilmus Postimehes selline artikkel kus tulevikuotsustajad käisid välja rea visioone mis suunas Maarjamaa areng lähitulevikus toimuma peaks. Ise ma küll kohal ei olnud ega tea, mida konkreetselt neile seal Swissotel´is sisse joodeti, ent promillijook see tõenäoliselt oli.
Alustada hiina ( ok, mandariini ) keele õpinguid esimeses klassis ja üle Eesti ? Teha see kõigile kohustuslikuks ?
Ma olen alati selle poolt olnud et visioone peab olema ning me peame teadma mis suunas kulgeme ( sellest täiendavalt pisut hiljem ) ent soovmõtlemise ja idiootsuse vahel läheb siiski kuskil piir. Selle asemel et sellist potensiaalset nurisünnitust üldse kaalumagi hakata, tuleks ülikoolides hoopis suurendada hiina keele riigieelarvelisi kohti. Hannes Hanso, kes töötab EL diplomaadina Pekingis ( ka temast hiljem pisut rohkem ) on öelnud et Eestis puudub inimene kes tõlgina suudaks hiina keelt sünkroonis eesti keelde ümber panna ja vastupidi. Millest me siis üldse räägime ?
Hiinamaal on päris mitmeid eesti üliõpilasi ka praegu, kes on juba aastaid keelt studeerinud ent kvalifikatsioon pole siiski veel vastav. Ehk siis selle asemel et totaalseid idiootsusi üldse arutamagi hakata - võiksime pilgud pöörata sinna kust king tõepoolest pigistab.
Asjal võiks ju jumet olla kui tõepoolest Hiina oleks suletud riik ning ilma nende keelt oskamata äriajamine võimatu ent see ju pole nii. Et seda aga tajuda, tuleb taaskord ise kohapeal ära käia - muidu mõtledki nagu need tulevikuvisionäärid Swissotel´is.
Nähes milliseid ponnistusi ning jõupingutusi kohalikud teevad et enda inglise keele taset parendada ja milliseid summasid selle alla pannakse, pole meil vaja mingit üleriigilist lollust korraldada.
Kes tahab võib ise kuuglisse vastavad otsingusõnad lüüa ning näeb kuivõrd suur on sealsel maal nõudlus pädevate inglise keele õpetajate järgi. Võin pisut aidata ning öelda et nõudlus on meeletu provintsist olenemata ning lääne noored on varmad sellest võimalusest kinni haarama. Kui sa oled seiklusmeelne, on see suhteliselt iisi mani. Olles TOEFLi testiga ühele poole saanud, pole kuupalk 20 000+ krooni utoopiline ( + elamine ning aastase lepinguga näiteks üks kord aastas tasuta edasi-tagasi lend oma kodumaale ). Tööd teed 3-4 päeva nädalas.
Kuna nõudlus on meeletu nagu ütlesin, võivad keeltekoolid samamoodi meelevaldseid hindasid küsida. Kõige drastilisem näide, mida reisi käigus kuulsin ( ja mille pidin üle kontrollima ) ning mis lapsevanematelt nende noore võsukese keelekoolituse eest küsiti - oli 50 000 RMB ehk 85 000 krooni viiekuulise koolituse eest. Selle raha eest said interaktiivset õpet, kord nädalas kaks tundi välismaalasest õpetajaga, uhkeid raamatuid ja nukke ning keelenurkasid & mängutubasid. Polegi nii väike summa ning ehkki sellest saab pisut alla tingida - soovijatest vaevalt puudu tuleb kuna lapsi on peres üks ning temast tahetakse ju einstein-lebrontseims-maikltsäkson teha.
Seega pole meil vaja kellegi ees pugeda olgugi et eestlasele on kohane müts peos alandlikult naeratades ning kummargil kössitades isandaväe laua äärde hiilida ja oodata et järsku tallegi pudeneb midagi. Ta on seda teinud läbi ajaloo.
Selle asemel tuleks pöörata tähelepanu tõelistel kitsaskohtadele ning neid likvideerida.
Hiina teeb suuri ponnistusi et suureks turismimaaks saada ning ühes sellega saab seal peatselt inglise keelega hulga kergemini hakkama. Piisab paarist kohalikust viisakusväljendist ning ega ma isegi peale ni hao ( tere ) ja xiexie ( tänan ) palju rohkem meelde ei suutnud jätta.
Ent see on mõistagi minu probleem.

Nagu teada, on Hiina suur maa ning seda olen ka ise siinsetes postitustes korduvalt rõhutanud.
Napp neli nädalat mil sealsel maal ringi rändasin näitasid mulle vaid killukest pakutavast ning seetõttu on üldistusi väga raske et mitte öelda ülekohtune teha ent mingid piirjooned ma prooviksin siiski vedada.
Ma ei oskagi öelda, millised ootused/maast arusaamad mul enne Pekingi´sse maandumist olid ent ega need palju kängurumaa omadest tõenäoliselt ei erinenud. Austraalia oli mu peas kinnistunud aastaringselt sooja maana kus bikiinides kaunitarid muud ei teegi kui lopsakate vormide õõtsudes rannas ringi jooksevad - ent tegelikkus oli siiski pisut teine.
Hiinast valitses ettekujutus kui 6000 - aastase ajalooga riigist kus kommunistide valitsemisel süüakse palju riisi, inimesed on väikesed ning odavamaiguline Made in China nende teine nimi. Tegelikkus osutus taaskord pisut teiseks ent selleks kurat peabki ju ise kohapeal käima et asjadele pihta saada või vähemalt soovmõtlemise abil endale sisendada et said.
Õigele draamakuningannale kohaselt on ka mul iga kuu vähemalt üks periood kui mitte miski ei meeldi, kõik on vastumeelne ning värvid paistavad süngemana kui nad tegelikult on. Ka Hiina-perioodil oli päevi, tingituna eelkõige järjekordsest keeleliselt ummikseisust, mil mõtted et pistke endale persse kogu oma kuradi hiinamaa ning olgugi et mul jäid osad planeeritud kohad käimata puht klimaatilistel põhjustel; et rohkem mind sellel maal enam ei näe. Või kui, siis järgmises elus mil nagunii juba osa riike listis on, pean silmas Brasiiliat ning siis seda ühte mis seal Kanada ja Mehhiko vahel on.
Nüüd, pisut õhku välja lasknuna ning esmaste emotsioonide leevendudes asjad enam nii dramaatilised ei paista.
Järgnevalt tooksin mõne alajaotuse kaudu välja mõtted-muljed, millise üldpildi ma nende väheste päevade jooksul riigist ja selle inimestest sain.

Hiina koondis 2008 aastal

Reisi planeerimisjärgus oli juba kokkulepitud sõpruskohtumine Hiina ja Eesti jalkakoondiste vahel ning ka kuupäev paigas - 18.detsember. Toimumiskohaks Hiina lõunaosas asuv tööstuslinn Shenzhen. Mõtlesin et kui ma alustan oma reisi 21.novembril ülevalt Pekingist, peaksin enam-vähem nelja nädala pärast all ka väljas olema ning saan mängu jälgima minna. Lipp kaasas jne. Uurisin et Guangzhou´st pääseb rongiga tunni ajaga Shenzhen´i ehk kerge kohale sõita ning staadion üles otsida.
Siis aga muudeti toimumiskohta ning uueks linnaks sai Zhuhai, mis on Shenzen´ist veel omakorda kagu suunas ning sinna rongiga ei saa. Hakkas juba pisut kahtlaseks asi minema sest bussiliiklus hiinamaal pole midagi kergete killast, vähemalt allakirjutanule. Guangzhou´s mõtlesin et kuu peale - ma ei hakka bussiga ekslema ning kuhugi väikelinna sõitma kus 100% oleksin pea laiali otsas olnud. Sõidad kaks ja pool tundi sinna, vahid mängu ära ning siis samapalju veel tagasi kui enam busse tuleb - jääb ära.
Nüüd, lõpp-resultaati vaadates oli muidugi tegu õige otsusega ning oleksin oma sini-must-valge lipuga suht idioodina seal tribüünil paistnud.
Mängu kokkuvõtte ja löödud väravad üle vaadanud - tuleb ainult peast kinni hoida.
Ma olen kaugel sellest tõekspidamisest et rahvusmeeskonda tuleb alati ja iga ilmaga pooldada. Ei tule.
Kui mängida ja eelkõike võita ei soovita, mingu persse. See pole pelgalt jalkakoondise suhtumise küsimus vaid valitseb eesti spordimängudes üldisemalt - puudu on võidusoov ehk puudu on tapjainstinkt ehk puudus on munadest püksis.
Rüütli, keda millegipärast tasemel treeneriks peetakse, vabandas välja et meie koondisel olid treenimata mehed sel ajal kui Hiina oli parimas rivistuses ning täis võidutahet. See on nii peen must huumor et ma kahtlustan kas kõik sellest aru saavadki. Mõni tõenäoliselt usubki neid lolle vabandusi ning noogutab suu lahti kaasa.
Eestil treenimata mehed ? Vabandage väga, mida profisportlased teevad kui mitte ei treeni ? Kaua neil puhkus on aastas ? 8 kuud ? Vaatasin järgi, Eesti meistrivõistlused milles seekordse rahvuskoondise baastuumik osales, lõpetas hooaja 6. novembril. Hiina meistrivõistlused lõppesid ... 6. novembril. Ühed olid treenitud, teised treenimata.
Ma saan aru kui mina oleksin mänginud ning pooleteist minutiga väljakul joostes sappi köhinud - siis oleks võinud generalissimus Rüütli öelda et sorri, meil olid treenimata Ida-Saksa meesturistid seekord võistkonnas.
Milleks on vaja sellist hülge möla ajada ?
Hiina koondis mängis oktoobri keskel lõppenud MMi neljanda, Uruguay´ga kes oli oma parimas rivistuses ja sai 0:4 sauna. Novembri keskel mängiti Läti´ga ja võideti 1:0 . Kõik, rohkem pole mänginud. Ja ma ei usu et Läti pani oma esinduskoondise välja, arvestades et hooajad Euroopas käisid ja käivad mõistagi veelgi.
Ühed tahavad treenida ja võita, teised on niisama muhedad vennad.
Vene korra ajal olid altminekutes süüdi teatavasti kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism. Nüüdsel ajal peamiselt Edgar Savisaar ja Keskerakond. Loll on ju see kes vabandusi ei leia.
Kõige kurvem kogu selle jama juures ongi ju see et ma olin peaaegu mängule minemas. Kujutan ette kuivõrd perses närvid oleks olnud tagasiteel mõeldes raisatud ajale, rahale ent eelkõige närvirakkudele.
Lipu asemel oleks pidanud AK-47 käes olema et sini-must-valget verd mõnes ohmust pisut välja lasta.

Täna hommikul sain Vietnami viisa kätte ning nagu pildilt näha, saab seal riigis viibida kuni 17nda jaanuarini.
Raske etteruttavalt plaane teha ent väga võimalik et pea kuu aega seal olengi - kolm nädalat nüüd vähemalt.
Plaanid näevad ette järgmist: täna õhtupoolikul öörongiga linna nimega Nanning kus peaksin kohal olema homme varahommikul peale poolt seitset. Raudteejaama vahetust lähedusest peaks kell 7.30 ja 8.00 startima kaks bussi Hanoi poole. Kui nende peale pileteid saada ei õnnestu, siis tuleb päev läbi linnas paasida ning õhtul kell 18.15 väljuvale rongile pilet hankida. Sõit ise koos piiriformaalsustega kestab nii bussi kui rongi puhul suurusjärgus seitse tundi. Ehk hea joppamise kohaselt oleksin homme pärastlõunal naaberriigi pealinnas, pisut halvemal fortuuna soosimisel läheb reisile poolteist ööpäeva. Maksma läheb see reis suurusjärgus 600 krooni ning lennupilet samal marsruudil, Guangzhou - Hanoi, oleks maksnud 2600. Mõtlesin päris tükk aega ent otsustasin seekord veel oma kannikad ohvriks tuua. Lennukiga mõistagi, oleks vahemaale pisut üle kahe tunni kulunud.
Alatine dilemma sellistel puhkudel.

( Viimaseid hingetõmbeid tegeva ) EEKi eest saab suurusjärgus 1600 Vietnami dongi. 600 krooniga miljon taskus.

Paar kokkuvõtvat järelhõiget nelja nädala jooksul kogunenud mõtetest ehk nn. suurest pildist teen järgmises sihtkohas.