Sissekanded teemal guangzhou

Hiina koondis 2008 aastal

Reisi planeerimisjärgus oli juba kokkulepitud sõpruskohtumine Hiina ja Eesti jalkakoondiste vahel ning ka kuupäev paigas - 18.detsember. Toimumiskohaks Hiina lõunaosas asuv tööstuslinn Shenzhen. Mõtlesin et kui ma alustan oma reisi 21.novembril ülevalt Pekingist, peaksin enam-vähem nelja nädala pärast all ka väljas olema ning saan mängu jälgima minna. Lipp kaasas jne. Uurisin et Guangzhou´st pääseb rongiga tunni ajaga Shenzhen´i ehk kerge kohale sõita ning staadion üles otsida.
Siis aga muudeti toimumiskohta ning uueks linnaks sai Zhuhai, mis on Shenzen´ist veel omakorda kagu suunas ning sinna rongiga ei saa. Hakkas juba pisut kahtlaseks asi minema sest bussiliiklus hiinamaal pole midagi kergete killast, vähemalt allakirjutanule. Guangzhou´s mõtlesin et kuu peale - ma ei hakka bussiga ekslema ning kuhugi väikelinna sõitma kus 100% oleksin pea laiali otsas olnud. Sõidad kaks ja pool tundi sinna, vahid mängu ära ning siis samapalju veel tagasi kui enam busse tuleb - jääb ära.
Nüüd, lõpp-resultaati vaadates oli muidugi tegu õige otsusega ning oleksin oma sini-must-valge lipuga suht idioodina seal tribüünil paistnud.
Mängu kokkuvõtte ja löödud väravad üle vaadanud - tuleb ainult peast kinni hoida.
Ma olen kaugel sellest tõekspidamisest et rahvusmeeskonda tuleb alati ja iga ilmaga pooldada. Ei tule.
Kui mängida ja eelkõike võita ei soovita, mingu persse. See pole pelgalt jalkakoondise suhtumise küsimus vaid valitseb eesti spordimängudes üldisemalt - puudu on võidusoov ehk puudu on tapjainstinkt ehk puudus on munadest püksis.
Rüütli, keda millegipärast tasemel treeneriks peetakse, vabandas välja et meie koondisel olid treenimata mehed sel ajal kui Hiina oli parimas rivistuses ning täis võidutahet. See on nii peen must huumor et ma kahtlustan kas kõik sellest aru saavadki. Mõni tõenäoliselt usubki neid lolle vabandusi ning noogutab suu lahti kaasa.
Eestil treenimata mehed ? Vabandage väga, mida profisportlased teevad kui mitte ei treeni ? Kaua neil puhkus on aastas ? 8 kuud ? Vaatasin järgi, Eesti meistrivõistlused milles seekordse rahvuskoondise baastuumik osales, lõpetas hooaja 6. novembril. Hiina meistrivõistlused lõppesid ... 6. novembril. Ühed olid treenitud, teised treenimata.
Ma saan aru kui mina oleksin mänginud ning pooleteist minutiga väljakul joostes sappi köhinud - siis oleks võinud generalissimus Rüütli öelda et sorri, meil olid treenimata Ida-Saksa meesturistid seekord võistkonnas.
Milleks on vaja sellist hülge möla ajada ?
Hiina koondis mängis oktoobri keskel lõppenud MMi neljanda, Uruguay´ga kes oli oma parimas rivistuses ja sai 0:4 sauna. Novembri keskel mängiti Läti´ga ja võideti 1:0 . Kõik, rohkem pole mänginud. Ja ma ei usu et Läti pani oma esinduskoondise välja, arvestades et hooajad Euroopas käisid ja käivad mõistagi veelgi.
Ühed tahavad treenida ja võita, teised on niisama muhedad vennad.
Vene korra ajal olid altminekutes süüdi teatavasti kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism. Nüüdsel ajal peamiselt Edgar Savisaar ja Keskerakond. Loll on ju see kes vabandusi ei leia.
Kõige kurvem kogu selle jama juures ongi ju see et ma olin peaaegu mängule minemas. Kujutan ette kuivõrd perses närvid oleks olnud tagasiteel mõeldes raisatud ajale, rahale ent eelkõige närvirakkudele.
Lipu asemel oleks pidanud AK-47 käes olema et sini-must-valget verd mõnes ohmust pisut välja lasta.

Täna hommikul sain Vietnami viisa kätte ning nagu pildilt näha, saab seal riigis viibida kuni 17nda jaanuarini.
Raske etteruttavalt plaane teha ent väga võimalik et pea kuu aega seal olengi - kolm nädalat nüüd vähemalt.
Plaanid näevad ette järgmist: täna õhtupoolikul öörongiga linna nimega Nanning kus peaksin kohal olema homme varahommikul peale poolt seitset. Raudteejaama vahetust lähedusest peaks kell 7.30 ja 8.00 startima kaks bussi Hanoi poole. Kui nende peale pileteid saada ei õnnestu, siis tuleb päev läbi linnas paasida ning õhtul kell 18.15 väljuvale rongile pilet hankida. Sõit ise koos piiriformaalsustega kestab nii bussi kui rongi puhul suurusjärgus seitse tundi. Ehk hea joppamise kohaselt oleksin homme pärastlõunal naaberriigi pealinnas, pisut halvemal fortuuna soosimisel läheb reisile poolteist ööpäeva. Maksma läheb see reis suurusjärgus 600 krooni ning lennupilet samal marsruudil, Guangzhou - Hanoi, oleks maksnud 2600. Mõtlesin päris tükk aega ent otsustasin seekord veel oma kannikad ohvriks tuua. Lennukiga mõistagi, oleks vahemaale pisut üle kahe tunni kulunud.
Alatine dilemma sellistel puhkudel.

( Viimaseid hingetõmbeid tegeva ) EEKi eest saab suurusjärgus 1600 Vietnami dongi. 600 krooniga miljon taskus.

Paar kokkuvõtvat järelhõiget nelja nädala jooksul kogunenud mõtetest ehk nn. suurest pildist teen järgmises sihtkohas.

Pilt teisipäeva hommikult mil shortsidega oli veel paras liikuda

Pole muidugi esimest korda elus ent taaskord on tunne justkui osaleks kuskil reality-show´s.
Ükskõik kuhu kurat ka ei maabuks, on alguses ilm super et siis mõne päeva pärast totaalselt kannikasse ära keerata. Ka siinne linn polnud erand. Pühapäev ning esmaspäev üle +25 tähendas seda et eilseks jõudsid vihmapilved siia, avasid luugid ning ühes sellega langes temperatuur +2 ( !!! ) -ni. Ja see pole selle reisi jooksul mitte esmakordselt nii.
Võib-olla on mingil määral ka loodusjõududel kõige sellega pistmist ehk talv tahab vägisi tulla ent ma-ei-tea. Kuidagi äärmiselt kahtlane tundub.
Ega vist palju muud üle ei jää kui taaskord ekvaatorile lähemale kolida.

Kui esimesel päeval sai kossu vaadatud, siis teise hommikul sai kergejõustikuareen üles otsitud ning sealseid tegemisi jälgitud.
Piletid ehk nn. päevapassid olid muide tasuta kõigile üritustele ning neid jagati enne turvakontrolli. Kontroll ise oli ääretult tõhus nagu siinmail üldse rahvarohketel üritustel.
Vabatahtlikke oli samuti arvukalt nii linnas, võistluspaikade metroopeatuste väljapääsude juures kui ka kohapeal mõistagi. Juhul kui abistajate tase vähegi samast klassist oli, mis Pekingi olümpia ajal - olid kahe aasta tagused külalised või sees. Niivõrd siiras, rõõmsameelne ja abivalmis oli kogu vabatahtlike armee et teistel annab järgi teha. Kuristik tavaelus osaks saava teenind(amat)use, mis on ligilähedane eesti omale ehk külm ja üleolev ning nende vabatahtlike pingutuste vahel - oli suur.
Kergejõustikustaadionile oli kohale aetud tõenäoliselt koolide kaupa õpilasi kes kõigile võistlejatele, eelkõigu muidugi oma rahvuskaaslastele, rõõmsameelselt kaasa elasid. Ja võõrustajad muidugi kahmasid mõnuga medaleid. Tänahommikuse ehk neljanda võistluspäeva hommikuse seisuga on hiinlased 175 kavasolnud alast võitnud 101 + veel 54 hõbedat ja 47 pronksi. Polegi väga vilets saavutus. Samas, naiste odaviskes, mida ise kohapeal nägin, oli võistlejaid viis ning seal polnud raske korraldajatel kolmikvõit võtta.

Meeste 200 m. Nn. saatjad ei saanud samuti papist poisid olla vaid pidid olema valmis jooksma 22 sek sisse.

Kokkuvõtvalt oli tore üritus. Kui õieti aru sain, olid need esimesed Aasia para-mängud ning korralduse poole pealt on järgmistele igal juhul latt päris kõrgele seatud.

Eilsel hommikul oli esimene visiit kohalikku Vietnami konsulaati kus ilma probleemideta õnnestus taotlus menetlusse anda ning viisa peaksin kätte saama neljapäeva hommikul.
Peale seda sõitsin aga käimasolevatest para-mängudest osa saama.
Olen sunnitud oma võhiklikkust tunnistama ning kurvastusega nentima et ei tea palju midagi invaspordist, ei üksikaladest ega ka meeskonnavõistlustest. Seetõttu lasingi end üllatada ning suundusin kõigepealt korvpallihalli mänge jälgima.
Põhimõtteliselt ju, kui vaadata Eesti korvpallikoondise ning miks mitte ka roki & stroitel/kräämu ettevõtmiseid - on ju tegu samuti (aju)invaliididega ent arengupeetus päriskorvpallis kaasalöömiseks siiski piiranguid ei sea.
Ratastoolikossu reeglitest polnud mitte mingit aimu ent oma üllatuseks kattusid need 100% päris kossu omadega. 4x10 min mänguaega, 24 sek rünnak ( 8 sekundiga vaja üle keskjoone saada ), 3 kohtunikku, ebasportlikud vead jne.

Jaapanlannade kaitseformatsioon

Kui lõppenud Aasia Mängudel olid mõned naiste kossu alagrupimängud suht ühepoolsed ( Jaapan - Malediivid 143:19 ), siis sama oli ka eilne esimene nähtud kossumäng Taimaa ja Jaapani vahel. Peale seda kui tailannad olid mänguseisuks 2:2 vormistanud, pettis midagi taktikas ning poolajaks oli mänguseis 4:51. Jaapanlannade nr. 12 Inoue Ikumi viskas esimese veerandi naiskonna 35 punktist 20 ning läks dushi alla. Ka teisel poolajal ei suudetud jaapanlannade üleväljapressinguga midagi peale hakata ning kogu mäng tailannade poole pealt 10:85.

Järjekordne 2+1 on tõsiasi

Edasi suundusin pool kilti eemal asuvale jalkastaadionile kus mõõtu võtsid kohalikud ning korealased. Mäng toimus 7 vs 7 ( väravavaht + kuus väljakul ) ning täismõõtmetes väljakul, mänguajaks 2x 30 min.
Mängust niipalju et võõrustajad läksid 3:0 ette millele korealased vastasid samuti kolme väravaga. Tõsi, üks neist ja suhteliselt kaunis sahistati oma väravavahi selja taha ning lõpp-seisuga 4:2 võõrustajad võidu noppisidki.

Tagasi kossuhalli kus omavahel kohtusid Korea ja Kuweidi meeskorvpallurid. Ka selles mängus tehti asjad kiiresti selgeks ning võitjas kahtlust polnud. Sooritused, millega väljakul aga hakkama saadi, olid muljetavaldavad. Kombinatsioonide lahtimängimine, katted, kolmesed, korealaste resultatiivseima mängija, nr.11 Lee kiirrünnakule minnes palli seljatagant läbi põrgatamine - kõik see sai näo naerule. Donkideni asi seekord siiski veel ei läinud.

Naftaparunitele lubas hommikune päike siiski paremat päeva. Teisest küljest ... barreli hind taaskord tõusis.

Kokkuvõttes - oli tore spordipäev. Täna paar uut ala.

Karmid mängud

Pekingi olümpiaks 2008 oli Hiina Rahvavabariik endale eesmärgiks seadnud kavas olnud 302 alast vähemalt 50 kuldmedali võitmise. Lõpuks see ka õnnestus ning lõpp-resultaadiks jäi 51 kuldset ketast ehkki mõne puhul oli tegu vägagi küsitava võiduga. Seda võib küsida kasvõi poksis -48 kg finaali kaotanud Mongoolia esindaja Serdamba Purevdorj käest et mis tunne peale finaali oli kui võõrustajamaa Shiming Zou käsi taeva poole tõsteti.
Kaks nädalat tagasi lõppesid siinses linnas 2010 aasta Aasia Mängud kuhu ma taaskord hiljaks jäin ent ega need mul nii väga kavas polnudki. Kavas olnud 467 alast võtsid võõrustajad 199 kuldmedalit ning 416 medalit kokku.
Eile aga algasid siinsamas Aasia 2010 aasta para-mängud, millest võtab osa rohkem kui 5500 osavõtjat ning mida ka mina kavatsen paaril päeval pisut jälgida. Kestavad nad nädal aega ning erinevaid alasid on kavas kokku 20.

Karumaskiga või karumaskita - selles on küsimus

Hiina Rahvavabariik on pindala poolest teatavasti maailmas neljandal kohal Venemaa, Kanada ja USA järel ( rahvarvult mäletamist mööda teine peale Läti`t ) ning riigi mõõtmetest on ka minu tagumik aimu saanud sest läbi öö kestva, 1000+ kilomeetrise rongisõiduga saab kaardil ainult paar senti edasi liigutud.
Midagi mõõtmetest ent eelkõige muidugi geograafiliselt positsioonist annab aimu ka eilne ilm siinses riigis.
Kui Guangzhou´s kus ma praegu paiknen, säras päike ning sooja oli pea +30 kraadi sest higi voolas ning ilma shostsideta oleks karm olnud; siis põhjas, Sise-Mongoolia autonoomses provintsis ning Genhe linnas, millest foto pärineb - langes öine temperatuur -45ni mida ehk ei olegi nii vähe.
Alguses oli ka mul endal plaan külastada riigi põhjaosa ning eelkõige Hohhot´i ja Yulin´i vahel paiknevat nn. fantoomlinna Ordost´t, mis seisab tühjana kuna elanikke lihtsalt pole ehkki kortereid/maju on rohkem kui miljonile inimesele ( tegu siis uue linnaga mida kogu aeg juurde ehitatakse et majanduskasvu näidata mitte vana mahajäätud tööstuslinnaga a la Vaivara Ida-Virumaal ); ent kuna mul juba Peking´is munad külmetasid, siis pidasin targemaks päevased miinuskraadid seekord teistele jätta.
Sellised lood siis siinmail.

Linna kavandatavad kaksiktornid, 440 m ja 475 m kõrged

Peale öist, 11-tunnist rongisõitu kell kuus hommikul sihtkohta jõudes oli hommikune metroo juba tööle hakanud.
Kui keegi arvab et öine rongisõit on mu üks nõrkusi ning võimaluse tekkides ma muud ei teekski, siis päris nii need asjad nüüd ka pole. Ütleme nii et alternatiiv puudub kuna päeval lihtsalt reisironge üldjuhul ei kulge. Ma küll kahtlustan, mis rongikollektiivide ( loe: kauba ) ees lokomotiivid päeval end leiavad end kindlaid andmeid pole. Igal juhul - reisimiseks on öö.
Kohale jõudnud, kirjutasin end sisse ning tiirutasin natuke linnas ringi. Tundub kindlasti taaskord uskumatuna ent Guilini +9 ja vihmast +23 end leides polnud mul selle vastu midagi.
Õhtupoole saan koutssörfingu kaudu kahe sakslanna ning ühe Luksenburgi Suurhertsogiriigi esindajaga kokku kes siinse linna ühes ülikoolis kaheksakuulise vahetusprogrammi kaudu kohaliku keelt ja kultuuri õpivad. Käisime söömas ja õhtusel, tuledesäras jõel sõitmas. Nagu Wuhan´is nii ka siin jagab jõgi linna õige mitmeks osaks ning nende vahet on võimalik ka jõge mööda kurseerivate laevadega läbida.
Õhtusel praamil sai kohatud veel ühte ukraina paari, kes pärit samast linnast ehk Vinnitsa, kus minugi parimad sealsed sõbrad. Maailm on väiksem kui arvata oskad.
Homme on esimene käik kohalikku Vietnami konsulaati, mille lahtiolekuaegadest tõsi selgust pole, et viisaasi korda ajada.
Üldse võib öelda et kui on täidetud Püha Kolmainsus ehk toimiv metroo, soe temperatuur ning saksa naised - võin selles kohas rohkemgi aega mööda saata kui esialgu kavas oli.