Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal hue

Kristmas

20 °C

joulu152.gif

Kuigi siinsel laiuskraadil valitseb meeletu Jõulu-atmosfäär, tuleb kalendrisse vaadates siiski fakte tunnistada ning ühes sellega sooviksin kõigile lugejatele rõõmsaid ja rahulikke Jõule. Kõigile kolmele.

Kirjutas Lon Rider 08:52 Sildid Vietnam Tagged hue Kommentaarid (0)

Laste pildistamisest

20 °C

18. jaanuaril 2008 aastal sai Ecuadoris ette võetud üks rongisõit millest kirjutasin oma eelmises blogis siin.
Kuidas alguses oli kõik ilus ent siis taheti rongist maha tõsta jne. ent mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tahtsin rääkida et lisaks muudele elus ja elututele objektidele meeldib mulle ka kohalikke lapsi pildistada. Kohalikke inimesi nii üleüldiseski mõttes on tore fookusesse saada ent lapsed on palju vahetumad ning emotsionaalsemad.
Nonii ja selle rongireisi esimese peatuse olime sunnitud tegema ühes külas kus rong esmakordselt rööbastelt maha jooksis ning kuna tagasisaamisega läks aega, ronis kogu turismigrupp vagunitest välja. Kõrval olid elumajad, mille ees mängisid määrdunud lapsed kes kohkusid natuke ära, nähes niivõrd suurt kahvanägude hulka ühel hetkel neid ümbritsemas. Käis iilge klõpsutamine ning ameerikamaallaste smile, smile hüüe järjepanu. Oleks siis ükski neist klõpsutajatest kes omasid ma-ei-tea 6 miljonit dollarit maksvaid kaameraid, ostnud kõrvalolevast poest lastele midagi nosida - ei. Ikka smile, smile ning näidati siis displei pealt lastele neist jäädvustatud kaadreid, justnagu see neile palju korda läheks. Idioodid.
Ma siis läksin poodi, ostsin hunniku krõpse ning viisin lastele süüa ( ehkki: a.) krõps pole parim söök ja b.) võõraste onude käest teatavasti ei maksa midagi vastu võtta ) ning tegin ka mõned pildid. Eriti meeldis mulle üks kuraasikas tüdruklaps kelle pärast võideldes mõne aja pärast nii mõnelgi amigo´l noss viltu lüüakse.
Tüdruk, tõenäoliselt oma vennaga, on siin:

large_tyruk11.jpg

Peab ju vist olema põhjus, miks seda pea kolm aastat tagasi juhtunud lugu räägin ?
Täna hommikul, olles paar silda ära vaadanud, kruisis meie mikrobuss ühte külla nn. kohaliku külaeluga tutvuma. Kari määrdunud lapsi võttis meid naeratades oma eluonnide vahel vastu sest päris kindlasti polnud me ei esimene ega ka viimane grupp kes siia sattus. Jälle kõva klõpsutamine lahti ning lapsi kaadrisse püüdma. Ka mina tegin pilte ning sain enda arvates mõne päris hea kaadri purki ent häiris mind hoopis see miks giid ei öelnud meile et selline külastus on plaanis ? Kuna kõrval ühtegi poodi polnud, oleksime võinud ju midagi kaasa osta, kasvõi puuvilju või mida iganes - palligi ei paistnud neil olevat mida taga ajada, mängisid hoopis kividega.
Praegu oli taaskord nii et kahvanäod said hulga kaadreid mida siis oma Mark 5D kaameratest nii teistele kui ka külalastele uhkusega näidati; kojujõudes loo sellest kuidas kohaliku külaeluga tutvust tehti ja objektiks olnud vietnami lapsed ... jäid bussile järgi lehvitama.

large_tyruk17.jpg

large_tyruk13.jpg

large_tyruk14.jpg

large_tyruk15.jpg

large_tyruk12.jpg

Viimane tüdruk on ( tõenäoliselt juba praegu ent tulevikus päris kindlasti ) tõeline südametemurdja

Kirjutas Lon Rider 07:38 Sildid Vietnam Tagged hue Kommentaarid (0)

DMZ *

21 °C

Usun et igale teisele inimesele seostub Vietnam eelkõige maailma suuruselt teise riisieksportijana ent minule toob riigi mainimine meelde siiski Vietnami sõja. Pika, inimrohke ning täis õudusi ent sellest järgmisel aastal kui endisesse Saigon´i jõuan.

large_dmz11.jpg

1945. septembri alguses, peale seda kui Jaapan oli välja löödud, kuulutasid kommunistid oma liidri Ho Chi Minh´i eestvõttel Põhja-Vietnamis välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantsusmaa koloniaalriigina ei saanud lasta asjadel niimoodi edeneda vaid alustas kommunistide vastu sõda mis kestis kuni 1954. aastani ning on tuntud kui Indo-Hiina sõjana. Peale lüüasaamist olid aga prantslased sunnitud käed üles tõstma ning Vietnam jaotati mööda 17. paraleeli kaheks ning keskele jäi ligi sada km lai ning kakskümmend pikk koridor ehk demilitariseeritud tsoon.
Sinna, Hue linnast ca. 100 km kaugusele tänahommikune tuur siis viiski.
Jõululaupäeva oleks tõenäoliselt ka muud moodi võinud mööda saata ent 15 kahvanägu oli otsustanud pisut ajalooga tutvust teha ning meid pakiti mikrobussi. Kohapealt saime giidi kaasa ning hakkas ringsõit peale.
Käisime paari tähtsa silla juures, endiseid sõjatandreid vaatamas, Khe Sanh´is kus oli Vietnami sõja ajal USA sõjaväebaas ent nüüdseks väike muuseum, näpuotsaga ( allalastud ameeriklaste ) sõjatehnikat ning hoopis kohviistandus ja kõige lõpuks Vinh Moc´i tunnelites. Lõpuks sõitsime tsooni lääneküljele Laose piirini ehk olen nüüd sellegi riigi ära näinud.
Tunnelid iseenesest jätsid muidugi kõige parema mulje kuna paiknesid kolmel tasapinnal ehk 12, 15 ja 23 m sügavusel ning saime kõikides ronida. Kõrgust oli keskmiselt 1.6 m ning ega laiustki palju polnud ent kohalikele külaelanikele + regulaarväe sõduritele pakkus sõja ajal peavarju küll.

Homme hommikul võtan suuna Hoi An nimelisse linna ning kui luureandmed tõesti paika peavad ja linn niivõrd kaunis on kui legendid räägivad - jään sinna päris mitmeks ööks.

large_dmz21.jpg

large_dmz41.jpg

large_dmz51.jpg

  • Demilitarized Zone

Kirjutas Lon Rider 06:49 Sildid Vietnam Tagged hue Kommentaarid (0)

652 km & 15 tundi

21 °C

Camel Travel´i ( kaamelite ja Vietnami samastamise lahtiseletamisega jään hätta ) kell seitse õhtul startinud buss jõudis sihtkohta, praktiliselt Tallinna suurusesse linna Hue´sse kell kümme hommikul. Paar korralist peatust nagu kell pool kaheksa toimunud hommikusöök olid ka sees.
Bussiks ise oli siinses regiooniks pikemate distantsidel laialdast kasutust leidvad nn. sleeper-buss. Kolm rida koikusid kahel korrusel + tagumised istmed igaüks viis lavatsit kõrvuti, kokku ca. 40 kohta.
Minul isiklikult eelnev vastav bussikogemus puudus ent tagantjärele vaadates kõige hullem polnud. Magada sai piisavalt ehkki lavatsiruumiga just laiutada polnud ent vähemalt jalad sai välja sirutatud. Klassikaliselt oli konditsioneerinupp kagusse keeratud nagu kaugsõidubussidel ikka ning liigse palavuse üle ei kurtnud tõenäoliselt keegi.
Kell kümme jõudsime siis kohale ning peatusime suht kesklinnas, ühe kõrvaltänavas asuva hotella ees. Kuna majutusasutuse omanik tegi päris veenvat kihutustööd, toa ülevaatamisel tundus ok, A/C, soe vesi ning wi-fi olid olemas, ei jaksanudki ma ülejäänud variante hakata läbi kammima vaid võtsin 7 USD eest toa ära.
Konditsioneer hakkab nüüdsetel laiuskraadidel juba päris suurt rolli mängima. Kuni tänaseni polnud väga vahet mis kast seina peal on või pole ent siinses linnas ehkki on vaid +25, annab troopiline kliima endast juba märku.
Homseks võtsin ühe tuuri mis peaks kestma üle 12 tunni ehk kogu raha eest. Ja tõenäoliselt pisut rohkemgi.
Hommikul kell kuus on start.

Lõpuks pilt hommikusest bussist minu magamiskohalt võetuna.

large_6buss1.jpg

Keskel, bussijuhi ees teisel korrusel on üks jaapani vend, kellega leidsime pärast paroolivahetust ( Baru-tooo ) koheselt ühise keele. Hakka või uskumagi et eesti esisumokas on populaarne sealsel maal.

Kirjutas Lon Rider 05:24 Sildid Vietnam Tagged hue Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 4. Kokku 4) Lehekülg [1]