Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal kampot

Liigume edasi

27 °C

Kolm ööd mis väikelinnas Kampot´is veedetud sai, olid selleks korraks piisavaks ajaühikuks. Linn on armas küll ent mu närvikava ei pea nii väikses kohas olesklemisele väga hästi vastu ning seetõttu võtan homme hommikul kell 09.00 suuna pisut üle 100 km ülespoole, riigi kuulsaimasse kuurortlinna Sihanoukville.
40 000 mis Kampot´i elanikearvuks pakutakse võib väga hästi ka paika pidada. Linn on jõe poolt kaheks jagatud ent turist teisele poole naljalt ära ei eksi, sest vaid üks jõekallas on külalismajade poolt okupeeritud. Teisel pool elavad tavakodanikud oma igapäevaelu ning ma käsisin sõitsin seal mopoga pisut ringi.
Kambodza´s on budism mõistagi peamiseks religiooniks ent siinses piirkonnas on näha olnud ka moslemeid. Linnas tõsi ei ent maal ringi sõites hakkas burkade ja pearätikutega neidusid-naisi silma + paar pühakoda.
Mainin seda kindlasti mitmel korral edaspidigi veel ent inimesed on ääretult toredad ja lahked. Maal ringi sõites lehvitati ning naeratati kogu aeg - saades valge turisti südame sulama. Olles eelnevalt lugenud kohalike laste poolt käsi pikalt väljas olles kasutatavat väljendit Hello, mani ehk Tere, raha tavapärase Hello, mister asemel - pole ma midagi vastavat veel kogenud. Kõik on olnud ääretult lahked. Võib-olla paistan ma liiga vaesena et mult viimased krossid röövida, võib-olla on küsimus milleski muus.

large_kam31.jpg

Kep´i rannarajoon

large_kam41.jpg

Krabid oma saatusele vastu minemas

large_kam51.jpg

Kampot´i tänavapilt

large_kam61.jpg

Kampot´i keskallee

large_kam71.jpg

Moslemi tüdrukud

large_kam11.jpg

Koolipoiss

large_kam21.jpg

Südantmurdvad rosinasilmad

Sihanoukville jõudes kui midagi väga valesti ei lähe, peaks avanema kolmandat korda selle reisi jooksul võimalus ka eesti keelt praktiseerida. Peking´i ja Wuhan´i kogemustest on juba aega ning peale seda olen vaid iseendaga emakeeles suhelnud. Tõsi, mõttevahetused on olnud äärmiselt konstruktiivsed ent nagu öeldakse: kuni asi monoloogina püsib, pole hullu ent kui endaga suheldes monoloogist dialoog saab, võiks mingid "kellad kuskil helisema hakata".

Kirjutas Lon Rider 22:45 Sildid Cambodia Tagged kampot Kommentaarid (0)

Kep, kepi, keppi

28 °C

Üks peamisi argumente miks valgenahaline turist oma tagumendi Kampot´i linna soostub vedama, on kõrvalasuv Bokor´i rahvuspark. Rahvuspark rahvuspargiks ent selle sees paikneb riigi üks kõrgematest mägedest, mille tipp ulatub üle 1100 m ning omakorda selle tipus pärandina taaskord prantslastelt 1920ndatel ehitatud Bokor Palace Hotel & Casino hoone varemed. Algselt oli asutus ääretult populaarne, seda eelkõige Phnom Penh´i kõrgseltskonna seas kes soovisid oma puhkust veeta eemal pealinna niiskest kliimast ning mis oleks selleks veel paremini sobinud kui mäestikuline atmosfäär.
Kõik läks hästi kuni Esimese Indo-Hiina sõjani mil allakäik alguse sai ning punakhmeeride võimuletulek andis viimase hoobi et hiilguses olev hoonetekompleks ( lisaks patupesale ka postkontor ja kirik ) oma lõpu leiaks. Nüüdseks on siis alles ainult varemed.
Seda siis taustaks. Ütleme nii et eeltööd tehes olin lugenud kahepidiseid arvamusi. Ehk sinna saab nii organiseeritud dziibituuriga kui ka omal käel, rentides 250 cc krossimootorratta alt linnast ( maad mäe otsa 35 km ) sest tee on totaalselt kannikas ning muid lähenemisviise lihtsalt pole.
Tulin siis linna ning asusin asja uurima peale mida selgus et krossikaga sinna siiski ei lasta kuna mägi on 99-aastase rendilepinguga antud Sokimex Group´ile kes kavatseb miljonite ja miljonite dollarite abil koha endisaegse hiilguse taastada.
Jäi järgi siis tuurivariant ehk päevane tuur mis oleks dziibiga viinud poolele maale ja kuna tee üles on investori poolt suletud, siis sealt oleks tulnud läbi dzungli ise üles ronida. Kuskil siis lõunasöök, pärast alla tagasi ning paadisõit koos päikeseloojanguga jõel veel kõige lõpuks. Hind sellisele reisile 22 USD.
Ütleme nii et paljuvõitu ning üritasin alla tingida. Ei. Kuigi linn on väike, oli tuuripakkujaid siiski kümmekond ning ninaga läbi õhu tõmmates haises vägagi kartellikokkuleppe järele sest krt, selline tuur lihtsalt ei saa nii palju maksta. Ja kuna keegi hinda alla laskma ei soostunud, loobusin ära.
250 cc krossika rent oleks olnud 10 USD päev.
Võib-olla pärast kahetsen, võib-olla ei.
All on netist leitud ( tõenäoliselt töödeldud ) foto kasiinovaremetest:

bokor.jpg

Kuna see variant langes siis ära, rentisin 5 USD eest tavalise mopo ning sõitsin päev läbi sellega ringi. Käisin n-ö. maaelu uurimas millele lisaks külastasin siit pisut rohkem kui 20 km kaugusel asuvat uimast kuurort-asulat Kep´i. Tegu on ca 12 000 elanikku koondava endise kalurikülaga mis järjest rohkem ja rohkem turiste ligi tõmbab. Põhjuseks eelkõige rikkalike värskete mereandide saadavus + vaikne ning rahulik atmosfäär.
Enam-vähem aasta tagasi siin olnud Tsheburaska kirjutas oma blogis järgmist, tsiteerin:

* Kõige parem söök oli Kepis (samas polnud seal midagi muud teha peale söömise, magamise ja selle, millele linna nimi kergelt vihjab)

Tõenäoliselt on tal õigus, sest ka mulle tundus paik ääretult uimasena ent põhimõtteliselt võib ju ka muudes kohtades põrutamas käia - selleks ei pea tingimata Kep´i sõitma.
Aga asulal olid omad võlud siiski olemas, eelkõige Suure Vee olemasolu. Samas, kauneid randu polnud sest looduslikku liiva siin pole ning arusaamist mööda on siinsete randade oma Sihanoukville´st kohale veetud.

Lõppu traditsiooniline loomahuumori nurgake:

large_lehma1.jpg

" Tervist. Vabandage, kas see tee viib Kep´i poole ? "
" Kuule, loll turist - kas sa ei näe et mul on imetamine pooleli ? "

Kirjutas Lon Rider 21:03 Sildid Cambodia Tagged kampot Kommentaarid (0)

Vanaema juures

29 °C

large_7pilet11.jpg

Krooniaja viimase päeva hommikul leidis üks vähestest allesolevatest 5-kroonistest oma koha City Star hotelli vastuvõtulaua klaasi all, tehes tutvust rootsi, vietnami ning mõne teisegi riigi rahatähtedega.
Buss oli hea ning löödi rahvast täis, mõned reisijad traditsiooniliselt taburettide peale vahekäiku.
Ühes asulas kust ilma peatuseta läbi sõitsime, nägin selle reisi esimest " Helmuth´it " ehk hilises keskeas lääne päritolu pedofiili. Ma loodan sügavalt et nägin asju valesti ent pole selles nii kindel. Igal juhul seal ta jalutas, käe otsas ca. 12-aastane kohalik poisike. Kes tausta teab, on kursis sellega et Kambodza ja pedofiilia on mingil hetkel sünonüümidena esinenud ent nüüdsel ajal on hakatud asjale karmimalt lähenema. Seega näiteks pealinnas ei kohanud ma ühtegi juhtumit ent nagu eelmises kirjutises mainisin - ei jõudnud ma ka igasse urkasse.
Selliste Helmutitega peaks jutt olema muidugi suhteliselt lühike - kuklalask ja guudbai.
Kampot´i kohale jõudnud, piirasid tuk-tuk´i mehed allesjäänud ( sest osad läksid varem maha ) kahvanäod ümber ning lasid oma müügioskustel särada. Pildid mis majutusasutustest näidati, olid mõistagi kaunid ent nagu alati - ei osutunud eriti paikapidavaiks. Läksin nimelt ühe müügimehe mahitusel tema poolt presenteeritud asutust vaatama ent see polnud just kõige kaunim roosinupp. Tõsi, ka hind oli vaid 5 USD ning jõevaade suht ok ent ikkagi.
Kõndisin siis ise paar kohta läbi ning leidsin ühe vägagi hea külalistemaja toa 6 USD eest.
Ma ei tea kas olen maininud ent Kambodzas on lisaks kohalikult rahale ka dollar mõistagi kasutuses. Maksta võib mõlemas sest kurss on fikseeritud 1 USD = 4000 kohalikku ehk riel´i. Ja kuna kurss on nii suur siis vist münte üldse polegi ehk makstes dollaritega väikese summa, saad kohalikke lehti tagasi.
Linn ise on omamoodi armas tõesti ent samuti vajaks peremehekätt. Koloniaalstiilis arhidektuur on ääretult kaunis kordatehtuna, väsinuna mitte just väga. Samas, kui kogu linn üles vuntsitud oleks - saaks sellest järjekordne turismipõrgu koos kõige sinna juurde kuuluva palaganiga.
Nüüd aga saad rahulikult ringi vantsida ilma et keegi sulle suuremat tähelepanu pööraks. Isegi tuk-tuk´i mehed ei tüüta vs. pealinna omadele kes iga 5 m tagant tundsid huvi kas sõiduteenust vaja pole ning kui seda pole, siis järsku meelemürke ja kui neidki pole, siis järsku kuluks mõni vahendatav (nais)inimkeha ära.
Siin saab kõndida rahulikult ning nautida väikelinna uimast ent mingil määral siiski vilgast argirutiini.
Eile õhtul käisin kohalikul keskväljakul avalikust kontserdist osa saamas ning rahvast oli palju. Esinejate ampluaa suht kattev alates kohalikust Inesest Meie Meheni välja.
Mõlemal õhtul olen kossu käinud mängimas kohaliku kooli betoonist platsi peal ning päris hea on vahelduseks mõni muuv teha. Mäng ise käib mõistagi paljajalu ent vähemalt üle platsi, seega joosta saab.
Kalendrisse vaadates on täna laupäev ning arvatavasti esmaspäeva hommikul siirdun järgmisesse peatuskohta.
Pikemal reisil olles kaotavad nädalapäevad suhteliselt kiiresti oma tähenduse, sest bussid ja muud transpordivahendid liiguvad iga päev. Sama asi on ka mõne huvipakkuvama ekskursiooniga - neidki viiakse läbi seitsmel päeval nädalas. Tegelikkuses lisaks nädalapäevadele ei oma ka kuupäevad tähendust välja arvatud üks - pead mäletama, millal sihtkohariigi viisa läbi saab.
Muidu võid rivitult lasta.

large_loojang1.jpg

Väikelinn mattub pimedusse

Kirjutas Lon Rider 18:20 Sildid Cambodia Tagged kampot Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 3. Kokku 3) Lehekülg [1]