Sissekanded teemal ne

( Pea ) inimtühi rand hommikul kell seitse

Jep.
Viimane õhtu siinses kuurortis.
Nagu maailma meediast on võinud lugeda, pole ma suurem asi rannapuhkuse fänn. Kaks esimest päeva on super ning olen isegi võimeline nautima; kolmas päev on sõu-sõu, neljandal haarab käsi juba AK-47 järele. Seega see kolm päeva mis nüüd siin veedetud sai, oli doosi suhtes täpselt paras. Paras selleks et väljapuhanuna härjal sarvist haarata ehk suunduda riigi suurimasse, 8+ miljonit elanikku koondavasse Ho Chi Minh City´sse, endisesse Saigon´i.
Buss sinna väljub homme varahommikul kell kaheksa ning peale keskpäeva peaks üks pea laiali olev kahvanägu sealses linnas juures olema.

Kohalik manuaalne Shell´i tankla

Nagu juba mainisin, on Mui Ne eelkõige wind- ja kitesurfing´u fänni märg unenägu. Tuulte poolest omatakse sobivat positsiooni ning seda ei jäeta kasutamata. Mõistagi lisab rohkearvuliste surfiharrastajate kohalolek kuurortile mõnusa uimase meeleolu mis on väljendunud näiteks minu lemmikrestos kuhu ühe kohatud soome paari sõnul " ei maksa näljasena minna " sest oma portsu ootamine kestab üldjuhul 30+ minutit et mitte öelda tund. Et aga söögid on kuratlikult maitsvad + hinna/portsu suuruse suhe enam kui paigas - olen oma väntajalad taas ja taas sinna seadnud.

Moskva ekstremist kes ütles et tema oma 10 m laia purjega on olnud võimetu niivõrd nõrkade tuultega nagu paar viimast päeva siin on valitsenud - vaja oleks 12 või veel parem 14 m abivahendit

Viimane Mohikaanlane

Kuna ma olen just-täpselt selline uitaja, kellele meeldib enne sihtkohta jõudmist taustainfot koguda, polnud ka Vietnam ning konkreetselt Mui Ne mingiks erandiks. Kõnealuse koha kohta leidsin näiteks sellise blogi, mille omanikud veetsid siinses puhkusepaigas kuu aega juues iga õhtu kohalikega õlut ning oleskledes niisama. Mis on ok, kuna olen alati toonitanud seda õnne et Issanda Loomaaed just-täpselt niivõrd suur ja lai on. Inimesi on erinevaid, nende huvid on erinevad ning samuti tõekspidamised.
Mina isiklikult pole kindel kas on mõtet oma elu esimesel pikemal reisil kuu aega kuskil karu tagumiku taga õlut libistada ent kui inimene seda naudib - on kõik korras.
Sama reisipaari sulest pärineb näiteks mu järgmise sihtkohariigi kohta järgnev lõik, tsiteerin:

" Kambodjalased on ütlen ausalt võrreldes oma naabritega natukene juhmid. Lõpuks on sõjad ja tapmised lõppenud ja paistab, et edasisest on neil täitsa p¤¤¤¤i, veel vähem kotivad neid mingid turistid. Sa lähed turule, üritad käte ja jalgadega selgeks teha mango kilo hinda ja nad lihtsalt ei saa sinust aru... võtad kätte kalkulaatoril ja näitad numbreid... ikka mitte midagi...võtad taskust raha, lehvitad silme all... sittagi, naeratavad viisakalt näkku, aga aru sinust ei saa ja ega neid ei huvita ka, kas sa ostad või mitte.

Sama teema hotellides, kui üldse õnnestub keegi teenindav personal leida, siis küsi hinda mis keeles tahad, kirjuta numbrid paberile või tee kümme kükki, mingit vahet ei ole. Sellist inimest, kes oskaks Kambodjas inglise keelt pole veel kohanud. Kuigi jah, oleme tüüpilisest turisti kohast jälle suhteliselt kaugel eemal. Ka sai vähemalt kümne kopika eest nalja kui käisime seepi ja wc paberit küsimas... rääkida ei olnud ilmselgelt mõtet, seepi said nii, et hõõrusid käsi omavahel kokku ning wc paberi kohta võite ise oma kujutlusvõimel lennata lasta. "

Mis iseenesest on jällegi ok, kuna mulle meeldivad inimesed kes omavad isiklikku arvamust - oma nägemust asjadest. See on parem kui lihtsalt lolli näoga kaasa noogutada või siis nentida et " mul on ükskõik ".

Hollis jäigi käimata ...

Majutusasutusena soovitan julgelt seda asutust kes kunagi siia satub

Homme siis kohalikku metropoli.

Siin Vietnam, siin Mui Ne - spetsiaalselt eesti meediale

Mui Ne tundub olevat slaavlaste lemmikkuurort siinsel maal sest enne reisi alustamist isiklikele Venemaa kontaktidele oma plaanidest rääkides soovitati kindlalt just seda paika külastada. Paar kuud tagasi ei öelnud sõnaühend Mui Ne mulle mõistagi mitte muffigi. Ehk siis Mui Ne misasi ?
Idanaabrite suurt kohalolekut võib muidugi tähendada igal sammul , nii füüsiliselt kui kaupluste - restoranide silte uurides.
Kes slaavi mentaliteedist midagi teab, on kursis sellega et kui selle rahvusgrupi inimene kas pidutseb või puhkab või teeb mõlemat koos, tehakse seda laik no tumorrou. Rahas pole kunagi küsimus sest pidu on täna ning homne päev algab alles homme. Mingil määral on sellest ka eesti turismitegelased hakanud aru saama, suunates oma kampaaniaid teisele poole Peipsi järve ent tegemata tööd on veel mõistagi hulgim. Ning kui meie ei aja maaslebavat raha luuaga kokku, teevad seda kuskil mujal hoopis teised. Nagu näiteks siinse kuurorti ettevõtjad.
Ühe näitena võib näiteks tuua moporendi, millele enne siiajõudmist mõtlesin. Uurinud aga hindu, loobusin ära sest kui praktiliselt kogu Kagu-Aasia regioonis saab mopo päevaks enda kasutusse 3-5 USD eest, küsisid siinsed rendileandjad 20 USD. Ja olgem ausad, nende silmgi ei pilkunud sest nad teadsid et nagunii tuleb kohe-kohe mõni russo turisto kes sellise hinnaga neilt kaherattalise relva päevaks endale soetab.

Kohaliku kolhoosiesimehe autojuht koos ameti-villisega

Kohalik mägedepoeg - lambakarjus (kes, tõsi oli jõudnud oma lambad juba armeenlastele müüa )

Suunataju kaotanud kohalik paadimees

Totaalselt segipööranud kohalik külaloll osa 1

Totaalselt segipööranud kohalik külaloll osa 2

Kohalik esibreikar osa 1

Kohalik esibreikar osa 2

28. jaanuaril 2008. aastal sai Peruus, täpsemini Huacachina oaasi läheduses paiknevate liivadüünide peal oma elu ühed kõvemad liivaliud tehtud. Allasõidud, mis veel siiani näo päikese moodi naeratama panevad.
Mui Ne on samuti tuntud oma liivaluidete poolest ning ma-lihtsalt-ei-saanud kord juba siin olles võimalust kasutamata jätta. Olles siiski enda vastu aus ning pisut taustatööd teinud - teadsin et elamus ei saa samaväärne olema ent ... elamus siiski.
Tuuri dziipidena kasutatakse peamiselt ühe jalaga hauas olevaid vanu vene UAZe ehk villiseid ning erandiks polnud ka meie 5-liikmeline grupp.

Mootori temperatuur oli ainuke asi, mida juht näidikute abil kindlaks teha sai ent see ju ongi kõige tähtsam. Neljatunnise ekskursiooni ring oli kuskil 60 km ning vahepeal käisime bensukas tankimas, võttes 100 000 dongi eest pisut vähem kui 6 liitrit kütust. Kütuse enda näidik oli mõistagi maksimumis kogu aeg.

Esimese asjana käisime liivaluidete vahel ühes madalas ojas jalutamas kuni ühe pisi-pisikese kärestikuni. Selle jalutuskäigu poole maa peal oli väike emukasvatus kus lollid valged turistid said sadulaga varustatud emu seljas pisikese ringi 2 USD eest teha. Olgem ausad - idiootsemat atraktsiooni annab välja mõelda. Puht uudishimust oleks hea teada saada mis mõtted emu kupli all liiguvad, kui sulle hommikul sadul selga topitakse ning pead päev läbi valget liha ringi vedama.

Edasi võtsime suuna kalasadamani, kus uurisime natuke kalurite elu ning peale seda oligi aeg luidete poole pilk pöörata. Jõudnud kohale, sai iga soovija sealsete väikeste ärikate käest 20 000 dongi ehk 1 USD eest endale plastlaua üürida. Olgem ausad - üks parimaid ärisid mida ma siin näinud olen. Vend istub parkimisplatsi ääres ning rendib lollidele valgetele laudu dollar tükk, mis turistile pole mingi raha. Turist käib mäel ning pärast paari allalaskmist toob laua ise tagasi. Arvestades et päevas käib sealt läbi vähemalt sadakond et mitte öelda paarsada kahvanägu ... on tegu tõeliselt hea bisnessiga.
Võtsime siis liulauad ning tegime samuti paar sõitu ning tegelikult oli päris mõnus. Nii suuri kiiruseid nagu Peruus olles muidugi aretada ei õnnestunud ent lõbus oli ja mitte vähe. Pärast mõistagi olid kõik võimalikud ja osaliselt ka võimatud augud liiva täis.
Kollase liiva düünid olid siis need kus me laudadega hullasime ent päikeseloojangut siirdusime jälgima punastele luidetele. Kuna liud kestsid pisut kauem kui vaja oleks olnud, jäime loojangule natuke hiljaks ent käras küll.
Kokkuvõtvalt oli tegelikult väga tore väljasõit, sest sai palju nalja ning võib öelda et kulutatud 10 USD läks asja ette.

Hommikul kell seitse väljunud buss oli rahvast täis ning enamusel sihtkohane uinuv väikeasula nimega Mui Ne.
Tänu oma äärmiselt heale asukohale kagurannikul on koht eriti hinnatud windsurf´i harrastajate seas ning nendest siin puudus pole. Kuna ma ise nii väga selle alaga ei tegele ning lähitulevikus ka suuremaid harratamiseplaane pole - siis see teema läheb siin must mööda. Samas on siin lihtsalt niisamagi päris hea paar päeva lebotada ja aeg maha võttta et siis taaskord suurlinna vallutama minna.
Kuna Mui Ne on eriti populaarne meie idanaabrite seas ja kuna neil on parasjagu käimas aastaalguse pikk, 10-päevane üleriiklik püha, siis võib igaüks ise edasi mõelda - milline seis ööbimisega oli.
Samas, veendunud selles et ühisranda praktiliselt pole või kui on - siis ääretult õnnetus seisus - polnud ööbimisvariante väga palju. Ehk sama eesti keeles: rannikuäärne peatänav läheb mööda rannajoont ja mõlemal pool on ööbimisvõimalusi. Ühel pool asuvad suhteliselt kallihinnalised resort´id milledel on oma rand ja kõik muu sinnajuurde kuuluv ning ka hinnaklass on vastav - teisel pool peatänavat on samuti rohkelt ööbimisvõimalusi ent juurdepääs rannale praktiliselt puudub.
Resort´idel oli tubade hinnaklass suurusjärgus 50 - 60 USD ning seda mu eelarve välja poleks kannatanud. Või no oleks muidugi ent siis oleks tulnud näiteks joomisest loobuda.
Lõpuks leidsin Nhu Huong nimelise Vietnam - Austria Guesthouse, millel on ka dorm-tube ( 10 USD ) pakkuda aga konkreetselt esimeseks ööks polnud seal kohti ent järgnevaks kaheks oleks olnud. Omanik ütles et kui 55-dollariline numbrituba ei rahulda, siis tal oleks veel üks variant varrukast välja tõmmata - nimelt saaksin ööbida koristajate puhketoas hinnaga 5 USD öö. Et " koristajad küll käivad kogu päev toa vahet ent sulle pole ju muud vaja kui voodit ja dushi, mis seal olemas on ". Mis oli mõistagi ka õige.
Saigi siis selline diil tehtud ja esimene öö koristajate toa nurgas veedetud. Arvestades seda et paar kuud tagasi sai München´is 5* Sheratoni hotellas ööbitud ja nüüd kuskil koristajate kamorkas, on majutusskaalal allatulek olnud suht järsk ent loodetavasti siiski mitte lõplik.

Nha Trang´ist sai suund võetud siis linna nimega Da Lat. Tagantjärele vaadates oleks võinud ehk Nha Trang´´ is pikemaltki aega veeta, sest linn mulle meeldis ent ... läks nagu läks.
Nagu mainitud, asus linn nimega Da Lat suurusjärgus 1500 m kõrgusel merepinnast mis siis garanteeris selle et mäkkeronimisega seoses polnud sõidukiirus peadpööritalt suur + tegime korralise söögipeatuse + paar ebakorrapärast suitsupausi. Eesti keelde ümberpanduna võttis 150 km läbimine pea viis tundi.
Üllatava repliigina tuleb mainida et bussis ei näidatudki siinsetel laiuskraadidel ääretut populaarsust nautivate Van Damme ja Seagal´i suurepäraseid ja mis seal salata, ka ääretult raskekujuliste stsenaariumitega kassahitte vaid reisisaatja oli otsustanud peale panna hoopis eelmise aasta kohaliku Tantsud Tähtedega saate kokkuvõtva DVD-plaadi.

Arvestades et tegu oli jaanuari esimese päevaga, poldud jõutud aastat veel korralikult käima tõmmata ning seetõttu alustati kaunite kunstidega, selle asemel et Van Damme´le sõna anda.
Kuna tegu oli aasta esimese päevaga, polnudki hotellatoa leidmine maailma kergeim ülesanne ning kuulnud järjest sõnapaari Kohti Pole, läks päris pikalt enne kui toa endale leidsin.
Da Lat on tuntud eelkõige siseturistide puhkusepaigana ning kahvanägusid kohtab linnas suhteliselt harva. Jättes välja mõned linnast väljas olevad, kohaliku tähtsusega kosed - siis ega palju muud seal teha polegi, välja arvatud üks ehitis.
1990. aastal avas uksed nimelt Hang Nga Guesthouse mida eelkõieg tuntakse Crazy House nime all. Moskva Riikliku Ülikooli lõpetanud arhidekt Dang Viet Nga on hoonet kavandades selgesti ja ühesuunaliselt mõjutusi hankinud Gaudi ekspressionismist ning tulemus on selle vääriline.
10 numbritoaga võõrastemajas, mille iga tuba on kujutatud mõne looma järgi, saavad turistid mõistagi ka ööbide ning kohalikele on hind poole soodsam ehk 290 000 - 630 000 dongi ( $ 14,5 - 31,5 ) kohalik ja 29 - 63 USD kahvanägu.

Saanud pildid purki, otsustas päike loojuda ning sellega kaasnevalt langes mägedele kohaselt temperatuur kuskil +10 kraadini. Kui kohalikud oma sulejoped selga ajasid ning mu shortsides jalgade karvad jäätuma hakkasid - mõtlesin et kas me sellist Vietnamis siis tahtsimegi ? Pidanud endaga paar sekundit aru, astusin lähima reisibüroo uksest sisse ning kiire kahekõne nägi välja umbes selline:

- Bussipilet Mui Ne´sse ?
- Millal vaja on ?
- Esimesel võimalusel.
- Homme hommikuks kella seitsmeks sobib ?
- Ideaalne.
- Lukustan vastuse ära ?
- Loomulikult lukusta.

Polnudki midagi teha ning veetnud ühe kiire pärastlõuna ja rahutu öö linnas, panin saba jalgevahel tagasi rannikule. Sooja.
Ütleme nii et eksreemsuste vastu pole mul üldjuhul midagi ent jahedaid temperatuure saan ka mujal nautida. Selleks ei pea Vietnami sõitma.