Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal reap

Paluks kergemat karistust

28 °C

Viimase aja kirjutamistihedus on drastiliselt langenud ning kohtuotsust langetades paluks kohtu koosseisul kergendavate asjaoludena arvesse võtta laiskust, kuumust, mingil määral tüdivust ent eelkõige seda et midagi väga põrutavat ei juhtu. Tõsi, viimane aspekt pole mul varemgi takistanud paari rida kirja panemast.
Siem Reap´i eelviimasel päeval käis Jacky välja mõtte et võiks ühte orbudekodu aitama minna. Et ta tutvus oma mitmepäevaste müürituuride ajal ühe väikese orvukodu juhatajaga ning see oli palunud teda külla. Ja kuna mul polevat midagi erilist teha ( mida ka polnud ), võiksin ühineda. Kaks lolli turisti ( ehk meie ) arutasime siis et mida neile viia - millest neil kõige rohkem puudus võiks olla ? Järsku palle et lapsed saaksid mängida ? Või mingeid muid mänguasju ? Meie vestlust kuulas pealt ka Paul aka Pool ( from sänfränsisko kälifornia junõu nagu ta end tutvustas ) ning ütles et ta ühineks ka meelsasti meiega sest enne äralendu olevat paar ta sõpra talle raha andnud et saaks vaestele siin jagada.
Ok, vahet pole - läheme kolmekesi.
Nancy helistas siis orbudekodu juhatajale ning kutsus selle meie hotella juurde. Küsisime siis otse et mida teil kõige rohkem vaja on ning vastus oli lihtne ja ühene - süüa. Ehk suundusime siis turule et paar kotti riisi osta. Juhataja sõnade kohaselt elab statsionaarselt orbudekodus 13 poissi ning 50 kg kotiga saaksid nad 2 nädalat söödud. Ostsime siis kumbki Nancyga neile 50 kg koti a 25 USD. Pool ütles et tema eelistab sula andmist mis oli ok.

large_orvud1.jpg[

Kotid tuk-tuk´i peale ja minekit.
Jõudsime kohale ja asetasime kotid nurka kus küll tõsi pisut riisi juba ees ootas ent vähemalt on nüüd neil pikemaks ajaks. Arusaamist mööda söövadki nad 3x päevas vaid riisi + mingeid võrseid sinna juurde.
Kuulasime siis pisut nende lugu, kuidas asi alguse sai, kuidas tegutsevad - mida poistele õpetavad jne. Natuke imelik oli see et lisaks inglise keele tundidele õpetati kõigile maalimist ( et siis valmistoodang pärast turistidele maha müüa ) ehkki arusaamist mööda pole kõik inimesed kunstiandega õnnistatud. Näiteks ma oskan vaid jooni ja kolmnurki paberile panna - neid tõsi päris hästi siiski.
Sõime siis poistaga koos kosutava lõuna ning siis algas Pooli show. Ütles et tema eelistab raha anda ning loovutas siis enda 25 USD + kahe sõbra poolt talle kaasa antud 50 USD. Palus et kas saaks poiste ja juhatajaga ühispilti teha. Jaatava vastuse korral võttis välja eelnevalt valmis kirjutatud a la THANK YOU PAUL SMITH ! plakatid ning palus neid siis poistel hoida. Samasugused plakatid olid ka sõprade nimedega ning väga võimalik et edaspidi ehivad suured fotod ameerikamaa abistajate kodusid. Täiesti uskumatu minu arvates ent eks tegu ole taaskordse kultuuride konfliktiga.
Sel ajal kui mina põhjamaa esindajana tunnen ehk pisut häbigi oma materiaalse mõtteviisi pärast ning piinlikkust seepärast et hädasolijaid rohkem ei aita - võtab ameerikamaalane kogu show endale ning ilma mingi valehäbita tunneb 25 USD loovutajana ennast superstaarina.
Mul on ennegi natuke raske olnud aru saada ameerikamaalaste mõttemaailmast ning eriti tarkadeks pole neid kunagi pidanud. Nad tõsi on selle nimel ka kõvasti vaeva näinud et ma niimoodi mõtleksin.
Olgu mis oli, inimesi on erinevaid.
Teisest küljest afisheerin ma end ju siin praegu suure heategijana ent see siiski päris nii pole.
Minu tagasihoidlik soov on eelkõige mõnel teiselgi silmi pisut avada, jättes paar õlut joomata ning andes selle raha hoopis seda rohkem vajavatele - pärast on põrgutuli loodetavasti jahedam.
Selle konkreetse orbudekodu leht asub siinsel aadressil ent sealne viimane sissekanne pärib 2009. aastast.

large_orvud2.jpg

Koos oma kunstiõpetajaga

large_orvud3.jpg

Vähemalt minu arvates kõige lahtisema käega poiss sealolijatest

Kirjutas Lon Rider 03:04 Sildid Cambodia Tagged reap siem Kommentaarid (0)

Angkor W(h)at(ever)

29 °C

large_wat.jpg

Kui teistele turistidele pandi nende oma pilt päevapassi, siis mulle millegipärast mingi ufonaudi oma hommikul kell viis

Allakirjutanu laiale tutvusringkonnale pole kunagi saladuseks olnud minu aastakümnete pikkune ornitoloogiahuvi ( ala harrastajate seas olen tuntud kui Fred Jüssi junior ) ent samavõrra suureks võib lugeda huvi ka arheoloogia rännakutesse ning kirg viimase vastu, mida aasta edasi - on näidanud järjest kasvavamat trendi. Pöörasest vaimustusest kivihunnikute suunas on võimalik olnud ka siinsest blogist lugeda.
Samas olen alati olnud ka seda meelt et pea igale paigale siin maailmas peaks võimaluse andma.
Seega kui ma mõned kirjutised tagasi ridu ritta seades nentisin et pole kindel, kas kuulsaid templeid üldse külastada viitsin-tahangi, oleks patt olnud seda tegemata jätta kui tagument kord juba siia linna veetud sai.
Templitesse pääseb nii ühe-, kahepäevase kui nädalase propuskiga mis maksavad vastavalt 20, 40 ja 60 USD. Ma sõlmisin eridiili ning sain kolmekuulise pääsme 6800 USD eest.
Tegelikult otsustasin siiski ühepäevase kasuks ning olin juba ette alla andnud sest väidetavalt üle 200 templi allesolevaid jäänuseid päevaga kohe kindlasti külastada ei jõua, ole nii kõva mees kui tahes. Jacky ostis endale nädalase pääsme ning tegi kolm pikka avastamispäeva ent nagu ennegi nentinud olen - inimesed on erinevad.
Templid asuvad ( ehk eelkõige kuulsaim Angkor Wat ) linnast 7 km kaugusel ning sinnasaamiseks on mitu võimalust. Saab organiseeritud ekskursiooniga, saab ise ratast rentides kohale vändata ent levinuim moodus on kas moto-mees või tuk-tuk võtta kes sind päev otsa siis ühe kivihunniku juurest teise juurde transpordib.
Leppisin siis minagi ühe tuk-tuk´i juhiga kokku et see mulle hommikul kell viis järgi tuleks et saaksin päikesetõusu peatampli juures nautida. Kõik laabus ning kella 05.21 olin vahemaa läbinud, pileti soetanud, selle kontrollida/augustada lasknud, peatempli väravast sisenenud ja positsioonid väikese tiigi juures sisse võtnud et seda lummavat päikesetõusust ajendatud peegeldust näha.
Loomulikult polnud ma üksi oma plaanidega vaid turiste piisas. Mida lähemale tähtis hetk saabus seda rohkem tripoode maasse löödi.

large_wat11.jpg

Tripoodid ...

large_wat21.jpg

... ja peegeldus

Peegeldus oli ok ent mitte midagi sellist mille pärast kohapeal lolliks minna. Klõps klõps ning Wat´i enda selga. Esimeste seas avastamisretkele suundudes on muidugi hea see et teisi turiste pole ning seda sain kogu hommikupooliku tõdeda. Ütleme nii et kella kümneks olin ca. 8 hunnikut pea üksildases rahus üle vaadanud ning ütlesin juhile et viigu mind guesthouse tagasi - teeme kuni kella neljani siesta. Tal polnud selle vastu mõistagi midagi ning pärastpoole vaatasin veel ühed varemed üle pluss nautisin mäe otsast päikeseloojangut. Purgis.
Usun et juhile olin läbi aegade üks parimaid kliente. Maksin kogu päeva eest ( 15 USD ) ent ülevaatamine toimus kiirelt ja konkreetselt + päeva palavaimal ajal kuuetunnine siesta.
Mida siis öelda ? Loomulikult on tegu grandioosse ettevõtmisega ning ei maksa alahinnata Khmeri Impeeriumi üle aastatuhande tagust suurust ja mõjujõudu. On mingil määral kummaline kuidas selline kompleks 2007. a augustis Lissabonis väljakuulutatud Uue Seitsme Maailmaime väljavalitute hulka ei kuulunud ent see on tõenäoliselt eelkõige seletatav sellega et 100 miljoni internetihääletaja hulgas oli vähem hääletajaid siinselt maalt kui näiteks üle sajakümnemiljonilisest Mehhikost ( viide Chichen Itza´le ). MTV generatsioon teeb omad valikud.
Ligi 500 aastat mis templite ehitamine aega võttis, pole väga lühike aeg ning tõenäoliselt paljud ehitusmeistrid ( ja rohked abiks olnud loomad ) lahkusid siinsest ilmast enne aega. Seda enam võiks aga praegustel arhidektidel-inseneridel pisutki austust olla sajanditetaguste ehitiste vastu ning arvestades nüüdse aja tehnilisi võimalusi - jätta järjekordsed pornograafilised kuubikud a la Tartu Kaubamaja ja Viru Keskus püsti panemata. Või on needki ehitatud mõttega et seisavad 1500 aastat ning hiljem tuk-tuki mehed veavad hordide kaupa turiste nende juurde päiketõusust osa saama ?
Samaväärselt Machu Picchu´ga tekkis mul taaskord küsimus et kuidas on võimalik selline kompleks "ära kaotada" et see siis mõne sajandi pärast "avastada" nagu nüüdse näite puhul 19.saj prantslaste maadeuurijad tegid ? Kui juba omaaegse maailma ühe vägevaima impeeriumi pealinn "ära kaotatakse" tähendab see siis seda et eestigi metsades on selliseid komplekse olemas ? Raplamaa metsades tükki viis ?

large_wat3.jpg

large_wat4.jpg

large_wat51.jpg

large_wat61.jpg

" Miks Te templi otsa ronima ei lähe ? "
" Oi, teate ma kardan kõrgust "
" Aa. Valvake siis mu kookospähklit niikaua "

( sundimatult pealtkuulatud kahe vene turisti vestluslõik )

Kirjutas Lon Rider 06:12 Sildid Cambodia Tagged reap siem Kommentaarid (0)

100. sissekanne

29 °C

72. Päeva. Oldud. Teel.
... Päeva. Jäänud. Veel.
Jutte. Pilte. Muljeid. Mälestusi.
Inimestest. Paikadest.
Hetki. Nüüd. Ja. Pisut. Ootusi.
Ootavatest. Retkedest.

Kirjutas Lon Rider 05:36 Sildid Cambodia Tagged reap siem Kommentaarid (1)

Battambang --> Siem Reap

30 °C

Kõigepealt SUURED ÕNNESOOVID Mrgs´ele ( kui väikese vaeva nägijale ja idee kaasautorile ) ning Evelin´ile ( kui idee kaasautorile ent ennekõike elluviijale sõna otseses ja kaudses mõttes ) värske lapsevanema-staatuse ning toredate kaksikute puhul !!!
Kaunid kambodzapärased poiss- ja tüdruklapse nimed saabuvad peatselt.

Kahe Battambang´is veedetud ööpäeva kohta ei ole muud öelda, kui et sai oma haigust põetud ning pärast pisut sellest puhatud - eelkõige möödus aeg hotelliseinte vahel.
Kuna oma sõpraderingis olen tuntud kui suur veinisõber ( oma 4-5 cl head viinamarjaleotist läheb aastas ikka ära ), tahtsin külastada linna läheduses asuvat siinse maa ainukest viinamarjaistandust ning tutvuda kohalike veinivalmistus traditsioonidega.
Paraku paraku olin veel pisut liiga nõrk seda reisi ette võtta ning seetõttu jäi see sooritamata. Mingil määral on muidugi kahju sest paaril mandril on asi õnnestunud ent ... nõukändu.
Järgmiseks sihtkohaks olin valinud riigi turismitööstuse lipulaeva, kuulsate templite kõrval asuva Siem Reap´i linna.
Võtsin pileti hommikul kell 09.30 väljuvale bussile ning peale kümmet vuras transpordivahend ette. Sellega muidugi jamad veel ei lõppenud ( jama poleks olnud ent olin järgmisest ööbimiskohast tuk-tuk´i vastu tellinud kella 13.30ks ) sest minema startides ei töödanud kliima ning varsti selgus ka süü, miks. Alguses lihtsalt rahvas higistas ( õues +32 ) ning viimases hädas tehti eest uksed lahti. Kui aga radikas keema hakkas, tõmmati buss kõrvale ning selgus et kaks rihma olid pooleks.

large_buss21.jpg

"No mis ma ütlesin ah ? Kurat, mõlemad rihmad ! "

Olles linnast ca 15 km kaugusel ja omamata varurihmu, sõitis üks bussiekipaazi liige moto-mehega uute järele. Bussitäis reisijaid ootas kohalikul karjamaal. Saanud vanade asemele uued, pandi need peale ning siis selgus mõistagi et kuna genekas polnud akut laadinud - ka see tühi. Midagi, ootasime natuke ning varsti saabus konkureeriva kompanii buss kes meile siis voolu andis.

large_51buss11.jpg

"Täku" andmine keset sõiduteed

Kogu selle jama peale läks veel omakorda poolteist tundi ehk planeeritud poole kahe asemel olime linnas pool neli.
Ma ei saa aru kas tõesti on liiga raske peale iga suuremat otsa korra masinaruum üle vaadata sest rihmad ikka iseenesest üldjuhul ei lähe - kergeid kulumisemärke on võimalik fikseerida.
Tasuta tuk-tuki mõistagi polnud ning olin sunnitud ise ühe võtma. Vähemalt leidis võõrastemaja üles ning kolisin oma kodinad sisse.
Siem Reap nagu ütlesin on riigi turismitööstuse lüpsilehm ning seda on ka linnas kõndides märgata. Autentse ja paljuski paljasjalgse Kambodzaga on samapalju ühist kui seal käoga mis aga ei tähenda justkui siin mõned päevad peatuda ei võiks.
Seda olen nüüdseks ka teinud.

Kirjutas Lon Rider 23:28 Sildid Cambodia Tagged reap siem Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 4. Kokku 4) Lehekülg [1]