Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal teheran

Iraanist veel

11 °C

large_iran.jpg

Mul pole oma listi rahvaste külalislahkuse kohta ent suhteliselt raske oleks iraanlaste rosinasilmadesse vaadata ning neile aru anda, miks nad top-3st välja jäetud on.
Aga kelle ma sealt siis välja jätan ? Hispaanlased ? Venelased ? Ukrainlased ? Bulgaarlased ? ( Väikese mööndusega ikkagi ka ) eestlased ?
Soe vastuvõtt mis mulle möödunud nädala jooksul osaks sai - ületas mingil hetkel küll igasuguse mõistlikuse piiri. Tulin juba bussis sellele mõttele ent olen veelgi seda meelt et Iraan´i riigijuhtidel tuleks sellise bussireisi kohta kus alguses on kõik teineteisele võõrad ent kahe päevaga kasvatakse õdedeks-vendadeks läbi ühislaulmise/-tantsimise ning oma söögi jagamise; tuleks sellise reisi kohta klipp teha ja oma riiki sellega maailmale tutvustada, mitte lasta lääne meedial taaskord mingit saasta kokku kirjutada.
Arvesse tuleb veel võtta sedagi et kogu see trall toimus ilma mingi ( riigis keelu all oleva ) alkohooli mõjuta sest esimesed õlled korgiti lahti alles siis kui pool päeva Türgi teid mõõtnud olime ning ühe väikelinna Efes Pilsen´i pruulikojas peatuse tegime.
Aga ei.
Mingil hetkel tundus et riik teeb ise kõik selleks et need viimasedki mohikaanlastest turistid eemale peletada. Sest palju neid minusuguseid hulle ikka on, kes sellise riigi piiridest sissepoole minna soovivad ja mis seal salata - pahatihti ka julgevad. Vastus on et väga vähesed.
Seda enam tuleks positiivset ajupesu laiemale üldsusele pakkuda.
Aga taaskord ei.
Loomulikult on riigil palju muidki ülesandeid ent kas tõesti on siis paari elementaarset asja niivõrd raske teha. Nagu kirjutasin, otsisin esimesel päeval viis tundi linnakaarti taga ning lõpuks selle leides olen isegi praegu veel seda meelt et kätte sattus linna ainukene inglisekeelne variant. Ühelgi järgnevatest päevadest teisi nimelt silma ei hakanud. Kaart on hädavajalik sest olgugi et enamus nimesid on pärsia keeles - tuleb valitsuse tunnustuseks vähemalt niipalju kiitust avaldada et tänavanimed ja metroojaamad on kakskeelselt kirja pandud. Ja see uskuge - on suur asi.
Teiseks, nagu olen eelnevalt maininud, pärineb inimene ju otseselt hamstrist ning ühes sellega on kaasa saanud kogumismaania mis meis igasühes avaldub erinevat moodi.
Mina näiteks kogun külmikumagneteid ning üritan neid igast maast kaasa osta ent Teheran´i oli ka see võimatu. Kolm päeva käisin ringi ning otsisin soovituste järgi sellistest kauplustest ja piirkondadest kus neid oleks pidanud leiduma ent taaskord ei. Mingeid magnetist porgandeid ja kaalikaid oleks olnud ent riigi enda sümboolikaga ei. Kas tõesti on neid niivõrd raske siis mingi kogus valmistada ?
Nagu kirjutasin, oli mul esimestel päevadel paar intsidenti mil ilma mingi põhjuseta sain vaenuliku suhtumise osaliseks ning olen veel ka seda meelt et teenimatult. Suhteliselt raske on end kaitsta kui mõnda asutusse sisenedes saad kaela pärsiakeelse sõimuvalangu kust ainukesed aimatavalt tuttavlikud sõnad on amerika, amerika. Pisut raske on oma kahvatut ihu ja üleüldist eksistentsi seletada kui süüdistustest aru ei saa.
Näitab see eelkõige seda et sõimav inimene on harimatu ning et ta vimm sinise passiga suurrahva vastu on juba pikemat aega sees elanud otsides väljapääsu ja nüüd siis leiti ohver. Vaevalt ka tavaline ameerikamaalane ( kui neid vaid maale päästetekse ) oma käitumisega sellist viha ära teeniks ent vähemalt saaksid nad selle eest et järjest ja järjest lolle riigijuhte taasvalivad.

Iraanlased ise on aga tõesti suure ja lahke südamega varustatud ning tundus muidugi ülekohtune sellel riigile vaid nädal pühendada ja seegi vaid pealinna müüride vahel mööda saata. Arvestades, kuivõrd palju mäletamist mööda maailma pindalalt 17ndal riigil pakkuda on, oli see kuritegu ent näitab taaskord vaid ühte asja - Tuleb Minna Tagasi.

large_iran1.jpg

Põhimõttelise ateistina olen mõistagi ka seda meelt et olgu usk kuivõrd tahes määrava tähtsusega riigi ühiskonnas sees, elame siiski 21. sajandis ning mõned asjad võiksid siiski ka lõpuks ometi muutuda.
Nähes kuivõrd õnnelikult, jõudnud bussiga Türgi riigipiirist üle iraagi naised oma kammitsad pearätikute näol vabastasid, kaunid juuksed lehvima lõid ning lõpuks ometi naeratuse näole võlusid - võiks öelda et ühiskond on nihkes.

Kirjutas Lon Rider 08:51 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Tantsud meestega

9 °C

Suur Juht ja Õpetaja Uljanov on lisaks muudele surematutele postulaatidele ükskord ette võtnud asjad ka armastuses paika panna.
Lisaks tõdemusele et armastuse ülim vorm on mõistagi tunnetepuhang partei vastu, on ta tõdenud et inimestevahelistes sügavates tunnetes liigutakse sellistes sfäärides et puhtaim armastuse vorm saab valitseda vaid kahe mehe vahel.

Seda et mehed ka kõiges muus - poeesias, kirjanduses, maalikunstis, kasvõi kokanduses - paremad on, pole mul vajadust hakata üle kordama.
Tantsimisest mõistagi rääkimata.

large_tants11.jpg

large_tants2.jpg

large_tants31.jpg

large_tants41.jpg

Või noh ... ok:

large_tants5.jpg

large_tants61.jpg

large_tants71.jpg

Kirjutas Lon Rider 18:22 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

66.riik: Türgi

10 °C

Apndtaun änd ap agen.
Lõpuks 39-tunniseks kujunenud bussireis sisaldas nii otseses kui kujundlikus mõttes üla-ja alamägesid ent domineerima nagu alati, jäid esimesed.
Teisipäeva pärastlõunaks ajasin end bussijaama ning jäin huviga ootama, milline eesootava bussireisi traspordivahend olema saab, sest jutte olin kuulnud mitmeid sinnani välja et tasuks tegelikult ainult piirini sõita ning Türgi poolelt nende tasemel transpordivahendi vastu vahetada.
Tegelikkus osutus taaskord kartustest roosilisemaks sest ette vuras hinnanguliselt mõne aasta vanune Scania firmamärki kandev sõiduvahend, mis sarnaselt Malaisia kaugsõidubussidele sisaldas 32 kohta ehk samamoodi ühel pool vahekäiku kaks istet ja teisel ühene mugav ning ruumikas tagumikualune.

large_7reis41.jpg

Kahepäevase sõidu tõi teieni Adidas

Suhteliselt täpselt välja ning pärast tunnist pealinna ummikutes ukerdamist saime linna piiridest välja. Reisisaatja võttis ( tõenäoliselt traditsiooniliselt ) koheselt pinged maha ning palus kõigil nii end kui reisi eesmärki tutvustada. Kuna olin ainuke võõramaalane, sai Mr. Kaido kogu selle 39-tunnise teekonna jooksul muidugi erilise tähelepanu osaliseks.
Peale tutvustust tõmmati trall täiel pöördel käima ning ühistantsimine/- laulmine bussi vahekäigus ei tahtnud kahel järgneval päeval lõppeda. Olles kuulnud loost paar esimest takti - oli kergemasordine horror juba valmis ning tuleb ausalt tunnistada - inimeste emotsionaalsus jättis allakirjutanusse kustumatu elamuse. Kahjutundega tuleb ainult nentida et mingi imeliku nipiga õnnestus kaamera aku tühjaks saada ning väga palju väga häid shotte võtmata.

large_reis3.jpg

Kaamerasilma poolt tabatud ülehelikiirusel liikuv meeskodanik

Ööseks kella poole kaheks olime Türgi piiril ning siis said jamad alguse. Mul endal läks valutult piiriformaalsuste läbimine ning hinnanguliselt veerand tunniga olin uues riigis. Teistel läks pisut kauem aega ent said samamoodi mingi ajaga üle ent buss muudkui viibis ja viibis. Lõpuks tuli ka buss üle ning kobisime oma kodinatega peale ent taaskord saabusid türgipoolsed piirivalvurid, lõid kogu rahva maha ning buss uuesti kontrolli. Lõpuks jäigi arusaamatuks, milles konkreetselt probleem oli - kas hunnikus suitsublokkides mida bussijuhid Türki üritasid smugeldada ning mida igale reisijale kel endal polnud, proovisid kaasa anda ( minu versioon ) või bussijuhtide enda variant et nende tagumikud võeti lihtsalt naabriviha tõttu ette ( ametlik versioon ). Igal juhul, istunud kuus ( !!! ) tundi piiril, saime alles hommikul poole kaheksast minema ja reisijate & bussijuhtide vahelises pärsiakeelses sõnavahetuses tõenäoliselt väljendeid ei valitud.

large_1reis1.jpg

Läks natuke aega mööda, vaenulikud tunded jahtusid ning tants käis vahekäigus jälle.
Türgi poolel nägi selle talve esimese lume ka ära kuna asusime siiski pea 2 km kõrgusel merepinnast. Ja mitte ainult. Lund oli niivõrd metsikult et tee-äärsed suured hanged ning teel endal lebav lobjakas põhjustas sündmuskohtadest möödasõidul nähtud kolme bussi väljasõidu + ühe kahe bussi vahelise tagant sissesõidu.

large_70reis21.jpg

See lumi oli lapsemäng võrreldes tegelikult valitsenud oludega

Meie bussijuhtidel oli vähemalt niipalju mõistust peas et ülearu palju ei kupanud ehkki paar kahtlasevõitu möödasõitu oleks võinud olemata olla.
Järgnes kogu päeva kestev Türgi Aasia-poolses põhjaosas sõitmist ning täna öösel kell 03.37 ületasime Posporuse väina tuues Ida-Saksa meesturisti taaskordselt, üle neljakuulise vaheaja järel - Euroopasse tagasi.

Kirjutas Lon Rider 07:47 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Aasta uus

11 °C

Kõigepealt siis palju õnne 1390. aasta algamise puhul !
Aastavahetus ise kujunes vaikseks kuna siinse presidendi käsul olid kõiksugused ilutulestikud keelatud ning põhjust pole vaja mõistagi kaugelt otsida. Arvestades kahte asja ehk presidendi ebapopulaarsust ning üleüldist pingelisust siinses piirkonnas - oleks rõõmujoovastus mingil hetkel pööbli samasuguseid asju tegema saanud kui praegusel ajahetkel Sanaa´s või Damascus´es. Parem seega juba kõik ära keelata.
Teist perioodi ( 2009. a valimistel saadud 62% häältest tunduvad kohalikele enam kui kahtlased ent nagu ikka siin elus - faktid loevad ) istuv president Mahmoud Ahmadinejad pole väga soositud ning suurt üllatust siit otsida ei maksa. Aastaid kestev jama oma tuumaprogrammi ümber, ebastabiilsus riigis ning suhteliselt kahtlasi teid minevad toornaftatulud on peamised süüd, mis kohalikud talle süüks panevad. Seljataga väänatakse tema perekonnanimest Ahmadinejad nimi Ahmagdinejad ( ahmag pärsia keeles - loll ) ent mehe nimi on teatavasti asi mille kallale ei maksa minna. Loom kellega istuvat presidenti kõige rohkem võrreldakse on siin:

large_ees.jpg

Pildil olev loom pole milleski süüdi ( toim. )

Loomulikult on Liibüa´s toimuv siinsete elanike kõrgendatud huvi all ent eelkõige lähevad praegusel momendil korda siiski naabermaas Süüria´s toimuv.
Liibüa olukord jõudis muidugi ülikiirelt sellesse järku kuhu ta liitlasarmee plaanide kohaselt jõudma pidigi ehk ÜRO mandaadiga saadud lennukeelust edeneti kiirelt järgmisele levelile ja hakati tuld andma.
Samas, kui suurem osa ameerikamaa lõukoertest eesotsas eesti debiilikust välisministriga asja heaks kiidab - võib ükskõik mis põhjustel ükskõik missuguse suveräänse riigi vastu turmtuld rakendada.
Meedial on julm jõud ning pööbliga teatavasti manipuleerimine ülilihtne - seega lollid väited tsiviilelanike kaitsest kõlbavad paljudele. Tekib siiski õigustatud küsimus miks näiteks Egiptuses suunas tuld ei antud või nüüdsel puhul Jeemenis või kasvõi siinsamas, Süürias ?
Vastus on väga lihtne.
Võtame Liibüa riigi hinnanguliselt maailma suuruselt üheksandad naftavarud, seda et nende päevane toodang oli enne kriisi suurusjärgus 1,5 miljonit barrelit ( olles nüüdseks langenud 400 000 peale ) ehk suurusjärgus vaevalised 2% naftatootjate päevasest varust, sellest et naftakompamiid on natsionaliseeritud ning kasum jookseb riigile - liidame 1+1+1 kokku ning saamegi aru miks just Liibüa´s niivõrd aktiivselt sealseid tsiviilisikuid kaitsta on vaja.
Ameerikamaa, olles juba praegu Hiina rahast enam kui sõltuv , uhkus ei lase olukorral lõpmatuseni kesta. Seetõttu viiakse juba kümnendat aastat demokraatiat Iraak´i ( maailma suuruselt neljandad naftavarud ), seetõttu hoitakse oma lennukikandjaid Vahemeres ning antakse turmtuld suveräänse Liibüa pihta.
Ameerikamaa huvi on maailma olukord ebastabiilsena hoida ning nad teevad kõik endast oleneva et pingekolletes olukorda ka edaspidi destabiliseerida. Mitte midagi vähemat.
Lolle vabandusi uskugu need kes seda soovivad.
Minu ameerikamaa austus muudkui kasvab - ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata.
Tuleb lihtsalt oma südame häält kuulata ning mitte tunnetele vastu seista.

Kirjutas Lon Rider 19:16 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (4)

Teheran: elu

12 °C

large_elu1.jpg

Poolteist milli ( 1 USD = 10 000 Rial )

large_elu2.jpg

large_elu4.jpg

Taskuparkimise kõrgpilotaaz

large_elu3.jpg

large_elu6.jpg

Hotell on reserveeritud

large_elu5.jpg

Nurgapealne saiapood

large_elu7.jpg

Rikutuse tase on mõistagi erinev ent ikkagi oleks huvitav teada, mida skulptor on üritanud kujutada

Kirjutas Lon Rider 12:11 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Teheran: inimesi

12 °C

large_in1.jpg

large_in21.jpg

large_in3.jpg

large_in4.jpg

large_in5.jpg

Kirjutas Lon Rider 12:00 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Ali Baba ja kuskil 58 röövlit

12 °C

large_ali11.jpg

Ali lauluhoos

Hiinas, Guangzhou´s olles sattusin samasse dormituppa iraanlasest mehega kes tutvustas end Ali Baba´na. Mingil hetkel oli taaskord tunne et viibin Varjatud Kaameras ent asja täpsustades paljastus mehe nimi siiski Ali Babaei´ks.
Tulime ääretult hästi omavahel toime ning olgugi et kõik maailmavaatelised tõekspidamised just 100% ei kattunud - ei välistanud me praeguse elu jooksul uuesti jällenägemist.
Iraan´i küllakutse kohta ütlesin et väga võimalik et see mõne aasta lõikes ka toimub, sest siinset regiooni on mu alatine soov külastada olnud. Iseenesest olin juba paar aastat tagasi lähedal Lähis-Ida külastamisele ning selleaegne Helsinki saatkonnast saadud Iraani viisa olemas + ühesuunapilet Tallinn - Istanbul ostetud ent … Kuskil kümme päeva enne äralendu mingi seitsmenda meele hoiatades ei leidunud püksist enam piisavalt cojones´eid.
Ehk tegin siis reisi tühistades õieti ehk ei.
Kuna aga juba nüüdse reis epiloog muutus, saatsin Alile kirja ning küsisin et mis oleks kui juba nüüd, seda enam et tulekul on Iraan´i aastavahetus.
Sobib ideaalselt tuli vastus ning nii ma siis viisaasju ajama hakkasin.
Nüüd siis peatungi tema pool juba viiendat päeva ning paar päeva veel ees. Kuna tal on oma väike pood pidada, aastavahetusega on vaja arved raamatupidamise jonksusaamiseks korda saada - on ta teinud päris pikki päevi ning sellevõrra on jäänud mulle palju aega ise ringi vaadata. Viimane on muidugi ainult positiivne, sest mulle on meeldinud alati omi radu käia ehkki nagu mainitud praegusel juhul pole kõik rajad aasal tantsimisega võrdunud.
Õhtuti samas on ta aga alati sõbrad küll kutsunud, kohaliku samakat Arag´i alkovaba õluga lahjendatud, söödud - pilli mängitud - lauldud. Ainult positiivsed kogemused nii võõrustajast kui tema sõpradest.
Kuna homme on aasta esimese päeva puhul ka erasektoris üldjuhul vaba päev, pidime Teheran´ist põhjapool asuvatesse mägedesse sõitma ning pisut kohaliku külaelu ning tema sealsete sõpradega kohtuma. Traditsiooni kohaselt on ju algava aasta esimene päev selleks mil sõpradel-tuttavatel külas käiakse ja kõike paremat algavaks aastaks soovitakse.

large_ali2.jpg

large_ali31.jpg

Kirjutas Lon Rider 10:58 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Al-Kaido

12 °C

large_ur.jpg

Kui lugejad on seda meelt et siinsete elanike õhtud teleri ääres mööduvad Võsapetsi, Krimi ja Tantsud tähtedega saadete saatel, siis päris nii see siiski pole.
AlJazeera on kanal mis esimesena hommikul sisse lülitatakse ja viimane, mis enne magamaminekut osaks saab.
Elame ju ka muidu rahutus piirkonnas ent viimaste kuude sündmusi arvestades seda enam. Viimaste päevade jooksul Liibüa´s aset leidvad sündmused on peamiseks jututeemaks kui kasvõi hommikul pagari juurde saia järgi minnakse.
Valdavalt ollakse muidugi seda meelt et Gaddafi peab kõrvale astuma ning riigi oma ikkest päästma ent samas jagatakse ka paljuski minu seisukohta et tegu on koalitsioonivägede PR-kampaaniaga sest viimaste aastate ebaõnnestumine siinses regioonis on kuidagi vaja ju maha pesta. Ning mis võiks veel paremaks võimaluseks olla kui käesolev Taaveti ja Koljati mõõduvõtmine.
Üle kümne aasta on Bin Laden´it Afganistan´i mägedes taga aetud ning riiki demokraatiat viidud - tulemit teame me kõik.
Kui keegi arvab et valge ( ameerikamaa ) mees on siinses piirkonnas kõva valuuta - siis ei, ta pole seda mitte. Ja olgem ausad, olen seda ka omal nahal tunda saanud, kehastudes tõenäoliselt nii mõnegi kohaliku silmis justnimelt Suure Lombi Taga asuva Kurjuse Kantsi valgenahaliseks esindajaks.
Mul on olnud ääretult palju tõeliselt meeldivaid kontakte kohalikega ning räägin neist peatselt ent samas on paaril päeval aset leidnud ka intsidente, mis allakirjutanu pokkerfeisi pettes oleks võinud ka kuidagi teistmoodi lõppeda kui nüüdselt, rahumeelselt.
Viha ja vimm ameerikamaa vastu pole midagi uut ent seda ise kohapeal kogeda siiski kogemuseks uueks.
Olen üritanud järele mõelda ent pole vist kunagi tundnud sellist episoodilist rassismi oma nahavärvi tõttu.Võtame kasvõi juhu mil sind su nahavärvi tõttu keeldutakse poes teenindamast ning näidatakse pärsiakeelse jutuvada saatel ukse poole. Mingil hetkel hakkad isegi järjekordse “ nõgi “ tundeid taipama, kui ta mõne Tartu “ kuulipea “ ( english skinhead ) hammaste vahele pelgalt oma nahavärvi tõttu jääb.

Praeguseks on jänkide Iraani-suunaline agressioon seoses siinse riigi arendatava tuumaprogrammiga pisut vaibunud ent pole vaja suurem shamaan olla, mõistmaks kes võimaliku sõjalise kontakti puhul nossu oleks saanud.
Ning kuigi ka kohalikud ise väidavad et religioon on siinse riigi suurimaks pidurdavaks jõuks - faktoriks mis arengut takistab, on see mõnel teisel puhul vastupidise toimega.
Ajatolla´d oma mõjujõuga saavad kogu riigi vajadusel püssi alla ning selleks et Kalashnikov´i päästikut vajutada - pole vaja isegi relva enda pikkune olla.
Usun et siin mu jutte 700-aastasest orjarahva staatusest ning sellest et peame rahumeelselt oma isanda kintsu kraapima, ükskõik millist alandust ka osaks saame - eriti ei mõisteta.

large_urvad.jpg

Kevad on linnas

Kirjutas Lon Rider 09:39 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Pilet olemas

10 °C

Eile õhtul, peale luhtunud rongipileti ostu sai siis reisivõimalused üle vaadatud/mõeldud.
Üks variant oleks veelgi olnud rong võtta ent sõita sellega Tabriz´I linna, sealt kuidagi piirile ja sealt juba Türgi poolt edasi. Täiesti reaalselt teostatav sest Tabriz´e läheb ronge per päev hulgim ent samas polnud ma väga kindel kas sellist keppi ikka ette võtta viitsin. Reisi algfaasis ehk jah, nüüd hakkab seiklusjanu juba pisut vaibuma.
Siis vaatasin lennupileteid.
Hind suurusjärgus 300+ USD ning olenevalt vahemaandumise kohast ( kas Bakuu või Ankara ) kestab lend 4 -10 tunnini. Reaalne ent mõttetult kallis.
Hommikul võtsin siis ette tee Tehrani läänepoolsesse ( lisaks veel ida- ja lõunajaam ) bussijaama.Valdavalt opereeritakse sealtki kodumaa liine ent saab ka läänepoolsetesse naaberriikidesse plus põhjas asuvatesse Jerevan´I ja Bakuu´sse.
Leidsin siiski neli kompaniid kes ka Istanbuli reise korraldavad ning uurisin neilt hindasid, vabade kohtade olemasolu ning sõidu kestvust päevades või õigem oleks öelda tundides.
Mõnel olid kohad lähipäevadeks juba välja müüdud ent paaril siiski veel riismeid järgi ning ühe operaatori käest siis soetasin ka pileti. Oleks pidanud küll pass ka kaasas olema ent suutsin selgeks teha et saab ka ilma ning pileti Kaido Estonia nimelisele kodanikule välja kaubelda.
" Kas Kaido on perekonnanimi ja Estonia eesnimi ? " " Jah "
Piletihind, olenemata kompaniist, kõigil sama - 850 000 riali ehk 85 USD. Mõni teine hakkaks siin kartellikokkuleppet kahtlustama ent mina mitte. Ma arvan et need hinnad on juhuslikult kõigil samad.
Sõlmisin siis lepingu Asre Iran nimelise kompaniiga ning diili järgi on väljumine uue aasta teisel päeval ehk 02.01.1390 ( mõistmatutele: 22.03.2011 ). Väljasõit kell 13.00 ning sõidu kestvuseks öeldi 40 tundi . BUAHAHAHAA ! Elu pikim bussireis on tulekul.
Praeguste plaanide järgi olen selle reisi viimase kahe nädala jooksul seega kuus ööd Teheran´is, siis kaks ööd bussis ja lõpuks veel kuus ööd Istanbul´is.
Mõtlesin et võiks alguses kasvõi pealinna Ankara´sse sõita ning seal paar ööd olla siis loobusin ära ning otsustasin pigem lõpu rahulikumalt võtta.
Ma ei pea kellegile ei enam ega ka üleüldse midagi tõestama.

large_pil21.jpg

Reisijateveolepingu mustand Kaido Estonia nimelise kodaniku transportimiseks …

large_pil31.jpg

… suhteliselt selgelt fikseeritud reisi ja istekoha valimine …

large_pil11.jpg

… ja lõpp-resultaat väljumisele 02.01.1390 , istekohaks nr. 30 nagu näha

Kirjutas Lon Rider 18:36 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

Religioon sama, naised ilusa(ma)d - kahvanägu hukas

10 °C

large_term1.jpg

Täiesti uskumatu.
Ausalt öeldes jääb arusaamatuks, millisete ootustega ma siia saabusin ent sellist déjà vu´d hiinamaaga ma pigem siiski ei kartnud.
Olgugi et füüsiliselt asun teistel laiuskraadidel, olen mentaalselt reisi algusfaasis tagasi.
Küsimusele, mida näitab see et viimased kolm kuud oled keelega praktiliselt arusaamatusteta hakkama saanud, saab vastuseid olla vaid üks. See näitab pelgalt seda et sa turist - oled ära hellitatud.
Sarnaselt hiinamaaga tuleb silmitsi seista pisut erineva tähestikuga ent selles poleks midagi väga hullu ent kui reisi alguses olid vähemalt numbrid arusaadavad, siis siin kasutatakse ju veel pärsia numbreidki. Viimane muudab situatsiooni mõistagi kraadi võrra väljakutsuvamaks.
Üle pika aja kohatud macho-ühiskond macho-ühiskonnaks, selleks olin ma valmis. Mingil määral üritasid ju ka filipiinod omi muskleid punnitada ent seal oli see teinekord pigem siiski koomiline, andes teinekord taas traagilise varjundi - kokku seega tragikoomiline vaatepilt.
Macho-ühiskond dikteerib selle et tänaval/metroos nõu küsides ning paljuski miimikaga oma soovid selgeks tehes ( kätega veduriringe ja suuga tshuh-tshuh-tshuh häälitsusi väljendades rongi ning laiemalt rongijaama imiteerides ), saadetakse turist ilma silmagi pilgutamata hoopis vastupidises suunas minema kui sinna kus pearaudteejaam asub. Machole käib ju uhkuse pihta, kui ta midagi ei tea või paistab lollina - seega on targem enesekindlalt praktiliselt ükskõik kus suunas kahvanägu minema saata.
Eelmist situatsiooni soodustas mõistagi olukord, kus tundsin end praktiliselt kogu eilse päeva abituna - olek, mis hakkas juba ununema. Kui sul linnakaarti osta pole, oled suurusjärgus 15-miljonilises linnas kadunud mees.
Ma otsisin eile 5 ( !!! ) tundi linnapealt kaarti taga ja mitte midagi. Kuna siia tulek toimus siiski suhteliselt plaaniväliselt - ei olnud ma ennast ka kohaliku Piibliga varustanud ning nii ma siis käisingi mööda linna ringi, pahatihti nii suund kui eesmärk hukas.
Mõnda araabiakeelset oleks saada olnud ( kasuteguriga 0 allakirjutanu jaoks ) ent inglisekeelset otsisin tõepoolest kuni hilise pärastlõunani. Ja sain siis ajaleheputka viimase, pleekinud versiooni.
Raudteejaama leidsin tänu eespool kirjeldatud miimikale ( “ Ei, ma ei soovi metroosse tagasi minna, ma just tulin sealt - tahaksin raudteejaama jõuda “ ) lõpuks siiski üles ent sealtsaadud info oli mõistagi selline, milleks ma vaimselt juba ettevalmistatunud olin.
Kui me võtame 76-miljonilise elanikkonnaga riigi ja selle 15-miljonilise pealinna, kohaliku uue aasta ning kord nädalas liikuva rongi marsruudil Teheran - Istanbul, siis palju muid vastuseid kui “ pileteid pole ei järgmiseks nädalaks ega ka kaheks järgnevaks “ tõenäoliselt ei oota.
Nüüd on siis mitmeid variante kuidas naaberriiki jõuda, milledest kõige reaalsemana tundub 4-5 päeva pärast aset leidev bussisõit ent bussipileteid lähen täna uurima. Lootus on et koheselt peale uut aastat oleks reisijaid vähem kuna asukoha muutus pannakse toime valdavalt enne pidustusi.
Ja busse peaks vähemalt iga päev naaberriigi poole suunduma.

Kirjutas Lon Rider 08:29 Sildid Iran Tagged teheran Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 10. Kokku 11) Lehekülg [1] 2 » Järgmine