Sissekanded teemal vieng

Vang Vieng on teatavasti üks neist vähestest kohtadest Kagu-Aasias kus tubing`ut teha saab.
Lahtiseletatult rendid endale päevaks traktori siserehvi 40 000 kip´pi ehk 5 USD eest, tuk-tuk viib su jõe ülemjooksule ning hakkad sealt siis kummi seljas allavoolu laskuma. Nii 5-6 km distants võtaks aega paar tundi kui ... poleks suurt boonust. Präänikuna kogu asja juures ( ning olgem ausad - kogu asja main point ) on see et jõe-äärne on täis baare ja huvi korral, mida mõistagi piisab, visatakse sulle sealt köis millega end nende juurde vedada. Sealne menüüvalik sisaldab palju nn. happy-tooteid ent eelkõige 3 USD "ämbreid" kuhu on kokku miksitud päris suure alkomahooli sisaldusega leem. Kogu atraktsiooni idee on siis ohjeldamatu lakkumine.
Kelle jaoks paradiis, kelle jaoks põrgu - dekadentsi võidukäigu ilmekas näide igaljuhul.
Lisaks köiega vettehüpped, teineteise kehade vildikaga täissodimine + muud toredad lõbud.

Persekukkunud keskealise pereisa, nagu allakirjutanu on ning selle atraktsiooni sihtgrupi huvid ei võiks ausalt öeldes teineteisest kaugemalt mööda minna. 35 000 kip´pine, kella 13.30 buss oli aga just selline, millega uut valget liha Vang Vieng´i ette veeti. Rohke õllejoomine, sellest ajendatud pidev metsapeatuste vajadus ( inglise trullaka naisinimese põis teatavasti lõpmatuseni ei veni ); möirged üle bussi ning muud alates homsest eesootava lõbu ootused said osad meist loomastuma.
Eikä siinä vielä kaikki.
Neli sõidutundi, mis 160 km aega võttis, võis ümberringi kuulda järjest uskumatuid lugusid kuivõrd kõva mees keegi siiani olnud on ning mille kõige kangelaslikkusega hakkama on saadud.
Fakt on ju see et 97% inimestest ( elukohast, usust, seksuaalsetest tõekspidamistest hoolimata ) armastab siin maailmas endast rääkida ja ülejäänud 3% on oma missiooniks võtnud nn. käsnaks olemise ehk kuulavad rääkijad ära ning imevad kogu info endasse.
Ma üritan end niipalju kui võimalik mõlemast rühmast distantseerida. Ei suru enda arvamust peale ( käesoleva blogi lugemise võib samuti kategoriseerida range vabatahtlikuse alla ) ent samas ei viitsi ka teiste mula üle kolme minuti kuulata, tundidepikkustest sessioonidest nüüd rääkimata. Ühe suure erandiga.
Kui on vaja järjekordne naisinimene "maha võtta" , on kuulamistaktika üks parimaid. Las ta räägib, rääkigu nii endast, sõbrannadest, ma-ei-tea moevooludest, millest iganes ... Sina aga teeskle kuulamist, seda vajadusel kasvõi kogu õhtu; ise samal ajal omi mõtteid mõeldes, üritada kaaslase põuest sisse piiluda jne. Idee seisneb siis selles et hea kuulajana hakkab teine sind usaldama ning lõpp ... on pelk vormistamise vaev.

Peale neljatunnist rohkete pissipeatustega varustatud reisi jõudsime siis kohale. Kell suurusjärgus pool kuus õhtul. Buss sõitis mitte ühe resort´i juurde vaid konkreetselt selle sisse ning pani rahva maha. Kõmpisin siis peatänavale ning hakkasin edasisõiduvõimalusi uurima. Paar bussi läksid ent hiliseim kell kaheksa, mis tähendanuks peale seitsmetunnist sõitu seda et Luang Prabang´is oleksin kohal olnud öösel kell kolm. Pisut liiga kreisi isegi minu jaoks.
Ööbimisvõimalusi läbi käies leidsin ühe suhteliselt hea 50 000 kip´pi ehk 6 USD eest ( wi-fi includo ) ning võtsin selle hommikuni ära. Esimene suurem buss pidi hommikul kell kümme väljuma ning selle eest taheti 90 000 kip´pi ehk suurusjärgus 11 USD. Kui sinna aga kohta ostma hakkasin, väitis müügimees et buss on täis ( mis võis ju ka nii olla ent pisut kahtlen ) ning hakkas suruma mikrobussi ehk VIP varianti. Et hind on 115 000 ent ma annan sulle 105 000ga, väljub kell üheksa, sõidab tunni vähem ehk kohal peale lõunat kell kolm jne. jne. Ma ütlesin etkuratmaeiteakohe, alles siin sõistsin piiri poole mikroga kuhu pakiti 15 inimest ja nende varustus sisse ja kuute tundi päris samades oludes enam mööda saata ei tahaks. Ei, ei, see on special-buss, kuhu lisaks juhile mahutatakse ainult seitse reisijat, tõmbas müügimees viimase trumbi käisest. Ütlesin siis et-no-vaatame-seda-asja ja ostsin pileti hommikuks ära.