Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal vientiane

Laos purgis

28 °C

large_lp1.jpg

Laos´e periood saab täna siis läbi.
Olen juba praegu seda meelt et niivõrd lühiajalise visiidiga teen sellele riigile liiga ent elus tuleb valikuid teha ning kõigi tunnetega ei saa arvestada.
Teisest küljest, olgugi et ka pikkadel suhetel on omad plussid ( näiteks ... ööööö ... öööö ... ööööö ... midagi ehk ikkagi on ) on lühiajalised, kiired romansid olnud need mis allakirjutanu veelgi muigama saavad. Kaheksa kaadrit sekundis. Hoiab vere ringluses.
Sama seega ka Laose lühivisiiti arvestades.
Kui Kambodza puhul olen seda meelt et kolm nädalat ringi kolistanuna ning mida imelikemais paiguis viibinuna pole maal mulle palju midagi enam pakkuda, siis Laos jäi paljuski avastamata. Täpsustuseks, Kambodza´l maana pole pakkuda ent kohalike inimeste headuse, külalaste naeratuste ja teinekord kodukootud hüsteeriavormi võtvate hello - hüüete pärast läheksin iga kell mõistagi tagasi. Need olid hetked, mis veel siiamaani igakordsel tagasimõtlemisel liigutuspisarad silma toovad.
Laose inimesed on rafineeritumad ning võib-olla loomult rahulikumad – sellist tähelepanu hulka ei kogenud mis aga ei kahanda vähemalgi määral riigi võlu.
Tuleb selle elu jooksul lihtsalt millalgi tagasi tulla.

Seniks aga järgmistele riikidele ning järjekordsetele väljakutsetele vastu.

Kirjutas Lon Rider 11:00 Sildid Laos Tagged vientiane Kommentaarid (3)

XXXVI

28 °C

large_fireworks1.jpg

Kaine peaga järele mõeldes peaks Aasia kontinendina neljandaks olema kus oma sünnipäeva veedan.
Arenguruumi seega on ning väljakutse - kõigil mandritel kunagi oma personaalset aastat vahetada, mida ahvatlevam.
Kui siiamaani olen tähtpäeva ühes konkreetses riigis tähistanud siis tänane kogemus – sündmus kahe vahel ära jagada – on midagi uut. Globaalne haare, nagu näha, järjest suureneb.
Ma pole suurem asi pidutseja kunagi olnud ning suure kärarikka süldika asemel alati eelistanud väiksemat ja vaiksemat seltskonda. Väiksem kooslus paistab tänagi tulevat kui vaid omaenda meeldiv seltskond kaaslaseks on.
Samamoodi nagu selgi aastal, on ka eelnevatel puhkudel sünnipäeva plaanid sündinud valdavalt viimasel minutil. Näiteks eelmisel aastal polnud paar päeva enne tähtpäeva veel mingit selgust ent siis õnnestus viimasel hetkel Ida-Virumaa viisa välja ajada ning piirilinn Narva oli kohaks kus intiimne ( ja mis seal salata ka intensiivne ) sünnipäeva - Valentinipäeva ühendüritus maha peetud sai. Üritus mis siiani naeratuse näole toob.
Jänni-aastal sündinuna saab sel aastal Hiina Kalendri järgi kolmas ring täis. On seda palju või vähe on suhteline – kõik oleneb vaatenurgast. Võiks ju arvata et lõpuks ometi oleks aeg "suureks“ saada ent samas mingi osaga endas loodan sügavalt et seda ei juhtu kunagi.
Teisest küljest olen seda meelt et lähen iga aastaga ainult paremaks. Aastatega kaasnev elukogemus ning sarm miksituna veelgi piisavalt leiduva hull-julgusega on kombinatsioon mida 10-15 aastat tagasi veel polnud. Väga võimalik et tegu on enesepettusega ning üritan asja lihtsalt paremana näidata kui põhjust oleks ent sellisena mulle situatsioon paistab.
36 pidi võimalus uus olema. Või oli see 26.

Igal juhul – pudelitel kaelad maha !!!

Kirjutas Lon Rider 05:56 Sildid Laos Tagged vientiane Kommentaarid (5)

Linnade top anno 2011

29 °C

large_top1.jpg

Iga inimene meist elab omas mullis ja ma pole mingi erand.
Turvaline keskkond turvaliste valikutega, väikene inimene oma väikeste rõõmudega.
Aeg-ajalt on kombeks aga ennast pisut ärgitada ning teatud pingeridasid koostama hakata. Haaravad need siis mineviku naisi, peetud autusid, kollektsioonist leiduvate veinipudelite aastakäike, hobisid, elu tipp-hetki, ärajoodud alkoholimäärasid, ärajoomata jäänud alkoholimäärasid või mida iganes – on konkreetselt selle hetke valik.
Ka mul on omad listid. Väikesed pingeread millest ainult ise aimu oman, milledesse olude sunnil aeg-ajalt muudatusi teen ning muidu toimetan.
Riikide kohta pole ma adekvaatset pingerida suutnud ritta seada sest riik tervikuna on väga laialivalguv nähtus seda enam et mulle on praktiliselt kõikjal meeldinud. Võib-olla on see seotud roosade prillidega mis ees helgivad, üritades vaid positiivset konkreetsest sihtkohamaast kaasa haarata, võib-olla on asi milleski muus.
Linnadega on asi teine. Uude linna saabudes ninaga õhku vedades saad koheselt aimu, kas sul on selle kohaga midagi ühist või lähevad teed viivitamatult lahku.
Sama asi on ka inimestega üldisemalt.
Ja kui juba sümpaatia on tekkinud, ei maksa seejärel muidugi soovmõtlemist alahinnata – edasi näed sa vaid ja ainult positiivseid külgi konkreetse linna/inimese puhul. Kuni unistused purunevad.

Ent siin oleks minu linnade top 3:

1.Kuala Lumpur
Olen veelgi seda meelt et tegu on mu lemmiklinnaga, olgugi et olen seal vaid korra elus viibinud. Mõistagi pole midagi lihtsamat kui oma luulud põrmustada ning seda üritangi homse kohalelennu abil teha ent vähemalt seni püsib ta listi esimesel real.
Paljud on küsinud et mis seal niivõrd erilist on, linn nagu linn ikka, mitte midagi harukordset, pigem mõttetu koht. Võimalik.
Samas on mul aga siiani silme ees viie aasta tagune periood, mil mõtlesin linnas öö või paar mööda saata ent olin siis veel ühe päeva. Ja veel ühe. Ja veel.
Inimesed on need kes konkreetse koha aura kujundavad ning see mind tõenäoliselt võluski. Elasin ma ühes hiinalinna urkas ent pärastlõunasel-õhtusel ajal, mil kuumus järgi andis, ringi tatsates ei võinud olla nautimata inimeste positiivsusest.
Tõenäoliselt võtsin kogu linnasoldud perioodil peale ning kaineks kordagi ei saanudki, et sellised muljed kujunesid ent ausalt öeldes ajab ennastki siiamaani imestama, miks just seda linna suurimaks lemmikuks pean.

2.St.Petersburg
Kui Kuala Lumpur`i puhul olen ka ise oma terves mõistuses kahtlema hakanud et mis toimub, siis Peterburi puhul on asi selge. Mäletamist mööda olen sealsete linnamüüride vahel viibinud korda viis ning kui seda viisakeberniiti ent eelkõige üle mõistuse pikka sõiduautode järjekorda idapiiril poleks – oleks neid kordi veelgi rohkem.
Kuus miljonit elanikku ( neist kindlalt üle miljoni sensuaalse naise ), rohkem kui 160 teatrit, muljetavaldav kogus kinosid – kontserdisaale, kaunis arhidektuur, öised ülestõstetud sillad, rohked salajased patupesad, lähim linn Maarjamaale kus elu katkematult 24h ööpäevas käib – nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Kui ühe kolmanda koha linna puhul tundsin tänaval seistes kuidas majandus mu ümber kasvab, siis Peterburi puhul seisad kesklinna tänavanurgal ning tajud kuidas kultuurilained su pea kohal kokku löövad.
Kaunis linn, kaunid naised – need 2 faktorit on ühe GEPi ( goriatshi estonski paren ) jaoks piisavad.

3.Panama City & Shanghai
Kuni käesoleva reisini oli Panama kindel kolmas ent nüüd toimusid muutused. Samas ei tahaks ma ühte praegu veel teisele eelistama hakata ning seetõttu tulebki kaks pronksmedalit välja anda.
Panama City´s veedetud periood oli super. Meeldejäävaks tegi selle perioodi mõistagi üks isiklik afäär ent ka linn ise oli meeletult hea vibe´ga. Rohked pilvelõhkujad, moderne kesklinna rajoon, vähemmoderne vanalinna osa kuhu uitama suundudes heatahtlikud kohalikud kahvanäole kõri läbitõmbamise märki hoiatuseks näitasid ning ta ainuke kord oma ränduriretkede jooksul tagasi pööras, võrratu kanalikompleks, kirev ööelu. Ainult positiivsed mälestused. Ainult positiivsed.
Ja siis Shanghai.
Nagu blogis kirjutasin, on tegu nii ameerikaga kui võimalik ning vanast traditsioonilisest Hiina´st oleme kaugel ent mulle meeldis. Meeldis esimest hetkest peale kui JW Marriott´i hotellist ingliskeelse linnakaardi pommisin ning seda realiseerima asusin. Shanghai oli see linn kus tänaval seistes tundsid kuidas majandus su ümber kasvab ning peab paras ullike olema, paigutamaks tulevase maailma tähtsaima finantskeskuse mõnele teisele laiuskraadile. Ringiliikumine on kerge, keelega saab edukalt hakkama ning minu arvamuse kohaselt elavad linnas riigi viisakaimad hiinlased.
Eesti annab oma 12 punkti Shanghaile.

Pingereast leiame veel sellised linnad nagu Sarajevo, Krakow, Minsk, Havanna, Tirana, Rockhampton (AUS). Viimasest tõsi käis nüüd üleujutus üle ning ma pole kindel palju sealsest mõnusast aurast enam järgi on.
Ja muidugi Rapla.
Kodukoha patrioodina ei ole lihtsalt muud võimalust ent asi pole pelgalt selles.
Linnaelanike arvult on tegu mõistagi naljanumbriga ( kambodzalased paigutaks kõik ca. 6200 elanikku ühte mikrobussi ära ) ent see on pigem Eesti riigi probleem kui ka Mõisaküla linna tiitlit kannab.
Rapla on mõnus väike linnake kus kõik tunnevad kõiki, kõik panevad kõiki ning ükski saladus ei jää saladuseks.

Kirjutas Lon Rider 13:36 Sildid Laos Tagged vientiane Kommentaarid (0)

Mixay Paradise

28 °C

Harvad on juhud, mil mõnele ööbimiskohale omaalgatuslikult reklaami teen ent nüüd on see hetk koitnud.
Mixay Paradise´st kus praegu taaskord peatun võib ainult ülivõrretes rääkida ning mu selle reisi top 3 majutuskohtade hulka lendas ta koheselt. Trakse veelgi kõvemini paugutades asetaks mõni mees ta suisa pjedestaali kõrgeimale astmele.
Väga hea asukoht, ääretult meeldiv personal, tubade ja kogu hoone tase, kosutav hommikusöök ning õdusad puhkenurgad on kokku rohkem kui mida üks klient 9 USD eest oodata oskaks. Riigi pealinnast nüüd rääkimata ent ka kolmandat maailma üldisemalt vaadates on hinna/kvaliteedi suhe tugevalt kliendi poole kaldu. .
Seega kui keegi kavatseb siinses linnas kunagi peatuda, tasuks riskida.

large_mixay21.jpg

large_mixay41.jpg

large_mixay31.jpg

large_mixay11.jpg

Netilehte neil pole ent visiitkaardi andmed on siin:

mixay51.jpg

Kirjutas Lon Rider 13:31 Sildid Laos Tagged vientiane Kommentaarid (0)

Vientiane

28 °C

Eelmise aasta novembrikuus oma 450. aastapäeva tähistanud Laos´e pealinn Vientiane ei ole enamuse rännumeeste märg unenägu. Reisiblogisid lugedes saab ta matse nii vasakult kui paremalt.
Mulle linn meeldib.
Minu linnade top 10sse, millest koheselt juttu tuleb, ta fööniksina tuhast ei tõusnud ent koht sümpatiseerib mulle mitmelgi põhjusel. Kui Laos´est räägitakse naljahammaste poolt ka muidu kui uimasest riigist – riiginimest Laos PDR ehk Laos People`s Democratic Republic saadakse Laos Please Don´t Rush ( ehk Palun Ära Kiirusta ) - siis riigi esilinn ainult kinnitab seda väidet.
Mõnusalt uimane linn kus kellelgi kiiret pole ning asjad saab ka pisut aeglasema tempoga aetud.
Pealinna rahvaarvuks pakutakse vahemikku 400 – 800 000 ent ma pigem kalduksin esimese variandi suunas. Samaväärselt Tallinn´aga keskmise kolhoosikeskuse suurune koht kus jala jõuab kõikjale.
Kesklinnas kus mina elan on arvukalt hotelle ja võõrastemaju ning kõik mis kahvanägu oma enterteinmentiks vajab. Jõe-äärsel promenaadil on igaõhtune käsitööturg kus tuleb enda himude mahasurumiseks hulganiselt vaeva näha. Valik on kirev, äärmiselt laiaulatuslik ning osta oleks võrreldes naabermaa Kambodza´ga paljugi. Tuleb lihtsalt ahvatlusi ignoreerida kuna Vietnam´is Hoi An´is sai juba mehemoodi lammutatud. Teisest küljest olen jätkuvalt seda meelt et jättes mõned õlled lahti korkimata ja toetades selle summaga kohalike käsitööliste pingutusi – on järgmise elu karmavõlg hulga väiksem.
Kesklinna üks suuremaid vaatamisväärsusi lisaks Pha That Luang stupale ja Presidendipaleele on Patuxai triumfikaar. Kaugelt vaadates on sarnasus kuulsa Arc de Triomphe´ga täitsa olemas ent lähedale jõudes märkad erinevusi. Suurim näiteks neli sammast millel võidukaar asetseb. Monumendi saamislugu on samuti huvitav ning legend räägib et 1969. aastal annetasid ameeriklased Laos´e riigile hunniku betooni et nad saaksid lennuväljale uue hoovõturaja ehitada ent kohalikud panid sellega hoopis võidukaare püsti. Igati ratsionaalne lüke mõistagi.
Seetõttu ongi triumfikaare rahvapärane nimi "vertikaalne hoovõturada".

large_pealinn1.jpg

President Elab Seal

large_pealinn2.jpg

large_pealinn4.jpg

large_pealinn51.jpg

large_pealinn31.jpg

Patuxai

Kirjutas Lon Rider 13:24 Sildid Laos Tagged vientiane Kommentaarid (0)

Aeg kaob, rõõmud jäävad ...

28 °C

large_passa1.jpg

VIP buss siinse maa mõistes tähendas ca. 30 kohaga bussi kus magamisasemed paiknesid kahel korrusel ning jättes välja tagumise, viimase viieinimese rea, olid paariskoikud ehk põhimõtteliselt võisid ükskõik kelle endale öiseks naabriks saada.
Mul püsis kuni viimase hetkeni lootus et saan kaheinimese "voodis" üksi hullata ent paraku-paraku just enne uste sulgemist saabusid kaks rännumeest kellest üks kolis ülemisele narile ühe rootsi plika ( polnud küll stereotüüpne rinnakas bikiinimodell Ingrid ent ikkagi ) kõrvale ning teine, oma pettumust isegi mitte varjata püüdes võttis koha ida-saksamaa kolmepäevase tüükaga meesturisti kõrval sisse.
Peale bensukas tankimist keerati tuled surnuks ning sõit võis alata.
Üllatavalt hästi sai magada arvestades teekonarusi ning seda et juht armastas aeg-ajalt ikka signaalinupule vajutada. Uni oli isegi niivõrd magus et pealinna kohalejõudmine toimus peale kuute ning koos ustega avanesid ka esmakordselt silmad. Bussijaam oli taaskord karu tagumikus ning Piibli kaart palju ei aidanud. Tuk-tuk´i vennad küsisid kesklinna pääsemise eest kolm dollarit, mille peale pakkusin dollari ( enamjaolt siinsetes riikides mõistlik summa ), mille peale mind välja naerdi. Kõmpisin siis bussijaamast välja ühte bussipeatusesse ning jäin unise peaga plaani paika panema. Kõrval peatus üks pick-up´i juht ( ehk väike "kinniehitatud" veokas kus inimesed on kahes reas kastis ning kompsud katusel ) ning juht ütles et viib mind 10 000 kip´i ( 1,25 dollarit ) eest kesklinna ära - maad sinna on ca. 10 km. Ütlesin et diil.
Istusin juhi kõrvale kabiini ning tema võttis paari sõnaga kokku olukorra, mis valitseb transpordi vallas:
" Tuk-tuk halb, kallis - 20 000 kip´pi.
Pick up hea, odav - 10 000 kip´pi ".

large_tuk-tuk1.jpg

Tuk-tuk ja ...

large_pickup1.jpg

... pick-up

Pani mind siis kesklinna maha, kuhu tõepoolest võis see 10 km olla ning asusin hotellasid läbi kammima. Laupäeva hommik, kell seitse ja mitte muhvigi. 47 - ja 55 - dollarilised pakkumised jätsin kõrvale ent odavamates kohtades olid kas kohad täis või tingimused vähemalt esialgu vastuvõetamatud. Pärast, kui häda käes tundub ju esialgne võõrasema enamjaolt kuningannana ent alguses on võimalik kõige hullemad kõrvale jätta.
Otsisin päris tükk aega enne kui joppas ning leidsin Mixay Paradise nimelise võõrastemaja 70 000 kip´i ehk 9 USD eest. Selle hinna eest julgen väita et parim mis siinsest linnast leida võib. Väikesed puudused ühesel toal küll on ( naprimer dush i tualet v koridore ) ent see-eest on tegu praktiliselt uue ehitisega + hommikusöök + wi-fi aulas.
Nüüd on vaja pisut atra seada sest teise asjana ostsin kohe hommikul 12. veebruariks lennupileti ära. Retk siinse maa avarustesse jääb küll 10-päevaseks ning ilmselgelt teen sellega kõigele pakutavale liiga ent elus tuleb valikuid teha. Ma ei saa siin elus kõigi tunnetega arvestada - niigi on raske magada kuna tean palju.
12. veebruar ehk mu sünnipäev + sihtkohaks siiani mu lemmiklinn + AirAsia lennupiletihind marsruudile Vientiane - Kuala Lumpur kogusummas 45 USD oli kombinatsioon, mille ees olin võimetu.
Ka mina võin teinekord nõrk olla.
Nüüd tuleb aga eelseisva nädala plaan teha sest lisaks pealinnas molutamisele käiksin hea meelega ühes Põhja - Laos´es paiknevas väikelinnas ära ent kõigest järgemööda.

Kirjutas Lon Rider 18:47 Sildid Laos Tagged vientiane Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 6. Kokku 6) Lehekülg [1]